Rõõm sellest, et käisime just Itaalias, rõõm sellest, et olen viimased nädalad tööl ja saan siis kooli lõpetamisele keskenduda, rõõm sellest, et läheme varsti Helsingisse filosofeerima, mida veel tahta. Hmm ja täna on siis väikene eel "koosolek" Helsingi mineku asjus, mis on lahe sest pole ammu kooliinimesi näinud. Kui Tomm mõned päevad tagasi RRis käis siis see oli päris lõbus, tõesti viimane aeg midagi koolilastega koos teha.

Vaatasin veits aega tagasi neid pilte, mis ma orkuti Itaaliast panin ja tundub, et selle kausta nimi võiks olla hoopis majade tükid või midagi sarnast. Enamus pildid on mingitest majade detailidest, mis mulle meeldisid või silma jäid. Ma tegin selliseid tavalisi turistikaid ka aga neid nagu pole mõtet teistele näidata. Tegelt oleks hea, kui oleks mõni parem fotokas olnud, mitte digiseep, millega oleks ilusad ja diibid pildid tulnud, sest ümberringi oli väga palju mida pildistada. Tallinnas on ju ka ilu ümberringi võiks isegi siin klõpsida... peab mõtlema selle fotoka asja peale.

Kui aus olla siis ma olen lihtsalt kannatamatu, ma ei jõua ära oodata, millal kool algab ja töö lõppeb. Mul on jõuludega juba meelst läinud, kuidas käib tõsine lugemine ja kirjutamine, asjadesse süübimine ja arutamine, kuigi selline koolivaba elu on ka lahe. Eriti Itaalias! Muide Karoliina, ma lugesin Itaalias Kevade läbi ja see silkude naleutamine kooli uksele, Köstri auks oli jah päris naljakas. Üldse see peatükk, kus järjest Tootsi vägitegusid ette loetakse oli "diip". Veel tekitas sügavat respekti Tootsi vastu see riim (rünta änta punta - kuidas see oligi) mida ta oma jüngritele pähe õpetas, see oli nagu liiga dada. Ma vist naersin liiga kõvasti seda lugedes ja Teriliis mõtles, et ma olen imelik. Aga Arno oli ka lahe sell, kuigi vets emo aga mis siin salat, nii see ju selliste asjade puhul käib. See oli vist üldse selline raamat, kus negatiivseid tegelsi ei ole. Kiir oli küll puhast verd pugejas aga ega siis tema oma loomuses süüdi pole :).

Okk, piis nüüd edasi töötama.
Täna, mis veel maksa pasteet! (Tõnis loeb aegajal mulle Berti päevikuid ette, siis kui ta oma ette ei viitsi, sest tal läheb lugemine suht aeglaselt. Ma ikka pushin teda, et ta rohkem loeks. No vot ja sealt hakkab nii mõngi asi külge. Koos äratundmis rõõmuga muidugi :)