Jaaniõhtu ahjus!

Kuna jaanipäeval sadas vihma (see on juba traditsiooniline) siis möödus vorsti ja liha grillimine ahjus (see juba ei ole traditsiooniline). Hoolimata ilmaennustusest olid panused lõkke suhtes kõrged: Veroonika ja Indrek olid ostnud uue, suure grilli, millega vajadusel saab isegi pirakaid steike sussitada. Laupäev ja põhapäev oli ilm ilus, esmaspäeval aga, kui on lõkke aeg sadas terve päev vihma. Umbes kuue paiku jäi vihm järgi ja mehed lippasid kohe õue puid saagima ja lirtsuvasse randa lõket püüsti ajama. Entusiasmi jätkus umbes poolekst tunniks, kuni vihmajumal otsustas õue oma halli kardinasse mähkida. Mehed tulid tuppa tagasi. Möödus mõningane aeg, inimesed olid juba alla andnud, mina olin hakanud juba raamatut lugema, kui saime aru, et kõht on tühi, sahmerdamine ju ei toida ning käiku läks plaan B välja nuputamine. Nii. Plaan B konkursi võitjaks osutus ahi, mille me vorste täis laadisime (liha ei tahtnud veel käiku lasta, lootes, et vihmajumal ehk siiski halastab me peale, kuid sel õhtul ei olnud ta mitte eestlane). Paistab, et see oli hea idee, sest kõik sõid ja olid häpid. Nüüd tuleb jutu püänt, mis näitab väga julmalt, et vihmajumal, kui needus, oma märja viha oli meie pihta suunanud. Kui vorstid olid söödud jäi vihm järele, kuid meil kõigil oli juba kõht täis ja kellelgi ei olnud viitsimist õue grilliga jändama minna. Mõne aja pärast siiski Indrek läks ja laadis uue hiigel grilli (see tegelikult nii suur ka ei olnud) liha täis. Kuna liha valmimine võtab veits aega ja vorst tahab seedimist, siis otsustasime minna Terxu, ema, Veroonika ja Hettiga jalutama. See oli lahe, läksime õnnekivi hunnikuni ja tagasi. Vihmajumal oli mananud ette ilusa ilma ja justkui irvitades lasi maitsta meil näilist õnne. Ilm oli ilus ja me jõudsime tunni või vähem pärast koju tagasi - lootsuses leida laualt värsket liha. Juhtund oli hoopis järmine ja nüüd ma tean, et vihmajumal naerab, nähes mind neid ridu kirjutamas: hoovis oli tuntud käsmu kaader, kes muhedalt sumises tühja grilli ümber. Ilmselgelt oli kogu valmis liha otsas. Möödus mõni aeg ning siis hakkas ka vihma sadama, nii et uut liha ei olnud enam oodata. Nii siis, möödus jaanipäev see aasta lihatult, ahjuvorsti ja vihmakardinaga.

Bob Dylani kontsert oli mõttetu, sama hästi oleks minemata võinud jätta. Istusin seal saali keskel ja vaatasin kauguses helendavat lava, kus üks tume kriipsujuku imelikku mussi tegi. Mõne aja pärast läksin lava ette ja siis oli veits parem, sest nüüd oli näha Bobi nägu ka aga ega seal midagi erilist näha ei olnud, lihtsalt üks vana mees, kes tegi muusikat, millest ma aru ei saanud. Sellel oli ka oma hea pool, sest arvatavasti oleks olnud veel hullem, kui ta oleks seal hirmsasti poosetanud ja kuueteist aastast mänginud. Selle asemel oli ta lihtsalt nii nagu ta on, tavaline vana inimene.

Sain ka sellest aru, et tegelikult polegi sel tähtsust mida ta praegu teeb, ta on ju kõigest inimene, las ta elab ja kuna ta on muusik, eks ta siis annab ka kontserte. Aga kui mõtlema hakata mida kõike ta on oma elu jooksul korda saatnud, kui palju maailma muutnud/mõjutanud, siis ajab pea segamini ja aukartus kisub naha alla.

Praegu ta lihtsalt on, elab nagu me kõik aga (Josef Brodski sõnadega) tema suurus selgub siis, kui teda enam pole, selle augu suuruse järgi, mis temast maha jääb.

Noh ja õnneks jäävad seda auku täitma tema plaadid ja laulutekstid :).

Naljakas on ka see, et Bob Dylan on üks mu lemmika artiste, kuigi tegelikult olen kuulanud ainult mõnda üksikut tema albumit (umbes nelja tema viiekümnest või kui palju tal neid ongi) ja millegi pärast langevad need albumid tema algusperioodi. Just see esimene on kõige südamelähedasem. Selle pärast mul ei olnudki erilisi ootusi kontserdi suhtes, sest praegu ei ole kuuekümnendad, siis oleks olnud aga arvatavasti juba seitsmekümnendatel enam mitte. Maitse asi.

Tehtud!

Ja väga hea'sti tehtud.