Ah kurajammel, hõiskasin enne õhtut, ta esineb alles 18.12, eks siis peab ootama, millal ta uuesti eestisse tuleb.

ps: just märkasin, et seal esineb Jose Keskitalo, ta jäigi mul Tallinnas nägemata :)

Folk-Art NOW!

Sellisele festivalile siis sõidan homme:

http://folk-artnow.de/index.html

lingilt Künstler leiab ka eestased :)

http://www.myspace.com/folkartnow

Ma alles nüüd hakkasin vaatama, et mis üritusega siis tegu ja tundub päris põnev asi olevat.

Täna on see pühapäev!

Täna on see pühapäev, kui ma jälle bloggin. Ma uuristan siin blogides üpris tihti ringi aga ise ei viitsi eriti juttu produtseerida. Või siis pole aega ka, sest võiks ju midagi kasulikku selle asemel teha, et siin tekstualiseeruda (seda peaks ütlema nii nagu inkarniseeruma (või mis sõna see ongi, lihaks saama), tekstiks saama). Aga täna, hopsasaa, on just selline teovõimetu pühapäev. Õppida (kuigi oleks mida õppida küllaga) ma täna ei viitsi või ei jaksa. See võib ka sellest olla, et meie iganädalane Husserl ei ole vist sell korral kaela (silma, mõistust) murdev, seega ma ei pea seda nädalavahetusel ette tegema (lugema) (eks neljapäeva öösel jõuab küll:). Ja homme jääb hommikune saksa keel ära, sest õppejõud on miskele konvekale küüditatud. Koduseid ülesandeid anti muidugi selle eest rohkem. Tavalistle töövihiku ülesannetele lisaks lugeda üks tekst - üllatus üllatus ansamblist Tokyo Hotel! Olen nüüd septembri algusest saksa keelt õppinud aga midagi eriti lugda proovinud ei ole. Teadusseminari ettekande tarvis pidin natuke Traktaati lugema ja katsusin jõudu siis ka saksakeelega ja Wittgnsteini lihtlaused ei olnudki nii rasked. Aga jah, Traktaadis on palju selliseid ühelauselisi ütlemisi. proovisin kord ka veits Filosoofilisi uurimusi lugeda aga see oli küll liiga raske (rääkimata sellest, kui Viik ütles, et Husserl on saksa keeles lihtsam, siis ma algul uskusin teda, aga ei, see ikka ei olnud nii. Kui inglise keeles on Husserliga nii, et igast sõnast saan aru, aga ühestki lausest ei saa (see on muidugi nali), siis saksa keeles ei saa sõnadest ka aru). Ega ma Traktaati ka saksa keelselt palju lugeda ei viitsinud aga sõnaraamatu toel saaksin vist enamusest aru küll juba. Lisaks sellele vaatan RTList saksakeelseid saateid, nii palju kui ma telkari ette satun ja vanast armastusest hip-hopi vastu tõmbasin endale Fünf Stern Delüxe'i albumi ja aegajalt kuuln saksa riimimist - päris lõbus.

Nii palju siis saksa keelest. Aga läheme nüüd algusesse tagasi. Mis siis tänasel päeval viga on, või siis hoopis, mis teeb tänase päeva nii meeliülendavalt eriliseks, et ka mina bloggima hakkan? Esiteks, hommikul oli ilus ilm ja see peaks tähendama, et ma õige ristiinimese kombel õues kepikestega ringi tatsan. Aga ei, see jäi ära. Seda tegin ma eile ja kuna ilmad on juba üpris külmad, eriti mereääres, kus tuul vihiseb, siis on kepikõnd päris jõuliseks muutunud. Muidu lihtsalt külmud ära ja see võtab üpris võhmale. Jah, see on tõsi, ka kepikõnd võib vahel pärisspordi mõõtu võtta. Aga ok, kepid nurgas ja ei mingid jalutamist. Nii mis siis edasi sai? Ma tegin igasuguseid asju. Eile ma alustasin ühe artikkli lugemist, see Goodmani induktsiooni artikkel. lougesin seda üle, sest järgmisel nädalal MA teadusfilosoofias arutatakse seda ja ma mõtlesin, et lähen ka kuulama ja kaasa rääkima. Lugesin siis eile seda ja ka seda Cohniz'a järelartikklit, millest pool jäi tänahommikuks. Peab ütlema, et iseenesest ei ole see Goodmani asi väga keeruline aga Cohniza artikkel on väga põhjalik ja selleks peab ajurakku veidikene rohkem kasutama, kui ajalehe lugemisel. No vot, ja kuna täna on selline unin päev, siis see Cohniza asi võttis võhmale. Pärast Cohniz'it ma mõtlesin, et teen Husserli ära. Aga naljakas lugu, see Husserl, esiteks ei inspireerinud üldse ja teiseks, tundus üpris lühike ja kergem, kui eelmised tekstid, et ma otsustasin laisklemise kasuks ja jätta lugupeetud Husserl mõneks muuks päevaks.

No vot ja sellest saigi kõik alguse. See on tihti nii, et kui sa juba millelegi käega lööd, siis oled põmst juba kõigele käega löönud. Husserli panin kotti ja võtsin teisest kotist arvuti välja. Asusin UK the Officit vaatama, aga kuna Teriliisil on liiga aegleane nett, siis ka sellest ei tulnud midagi välja. Lugesin siis niisama veidike mingite asjanduste kohta vikipeediast ja lehitsesin natuke ühte raamatut Descartesist, sest me Toomasega paksime tegelikult ühele oma mentordavale ettekande materjalid välja otsima (me tahame, et ta teeks ettekande formaalsest ja eminentsest põhjuslikkusest, kui keegi teab mõnda head ülevaadet sellest, siis palun öelge). Aga nagu juba varemgi selgus siis kooliasjadega tegelemisest ei olnud mu keha ja vaim just kõige vaimustunud. Nii raport jätkub: mängisin kolm mängu Go'd veebis, millest kõik kaotasin. Siis vhepeal oli kell nii palju, et peab sööma hakkama ning peale seda tuli mul geniaalne plaan hakata lugema mõnda neist sajast raamatust, mis mul pooleli on. Nt Terxu juures on mul pooleli Faust, Hesse lühijutud ja Surm Veneetsias. Valisin Thomas Manni ja kuigi selles jutus oli oma niiske võlu ei olnud minust suurt lugejat (kohe jõuame tähtsa momendini) ja siis ma hakkasingi bloggima.

Nüüd on siis ettevalmistused blogiks tehtu ja nüüd peaks siis nö blogi ise hakkama. Kerge kiusatus on postmodernistlikult see asi nüüd, alguses pooleli jätta. Sest mida mul ikka enam öelda on, kui kõik on juba öeldud. Ega mul ju midagi öelda olnudki, lihtsalt rõõm blogimisest.

Aga siiski võiks vist midagi veel rääkleda, prääkleda, kraakleda, šmaakleda. Teha nokk lahti ja nagu leevike teha kohatult kraaks kraaks. Aga leevikesed ei tee ju kraaks kraaks? Miks ei tee? Miks ma ei või seda oma blogis kirjutada kui ma tahan. Leevike võib ju teha ükskõik mida, visata hundiratast ja teha koerustükke, olla hiirvaikne või kaval nagu rebane. Kui ta kõikke seda võib, miks mitte siis kraaksuda nagu harakas? No näed siis, kui jutt otsa saab, siis ikka rõõmbsad mõtted nagu herned kasvavad pähe, ikka veidruse radad jalale alluvad, kanduvad randa ja seisklevad ringi. Nii nii, nüüd mul meenus, mille üle ma veel tahtsin siin hõisata. Nimelt selle kuu lõpus (ehk siis 1,5 nädala pärast) sõidame Lilliga Bremenisse. Seal toimub üks folk festival, mida Feliksi sõber korraldab. Sel aastal on to festar balti teemaline ning see korraldajast sõber soovis mingisuguseid balti kunstnike ning Feliks soovitas muidugi Kellit (sest ta on siis külas olles tema töid näinud) ja küsis, et ehk ma tean veel kedagi. Muidugi kutsusime siis Lilli ka ja Antoni. Kes otse berliinist sinna folk-grafitit tegema tuleb (lausa BAPi kokkutulek :p). Meie Lilliga läheme siis kohale ja võtame ka tööd kaasa (piletid makstakse muidugi välja). No vot, see on selline muhedus. Kohal oleme kuus päeva. Sega peaks fun olema.

Nii siis nüüd ma juba tunnen, et ma olen blogeerimise ammendanud. Asume vist varsti Terxuga üht itaalia filmi vaatama - Zettebelletze (või kuidas see kirjutataksegi), seitse iludust eesti keeles. Ega mul just kõrged ootused selle filmi suhtes ole aga intaalia klassika vist ja noh ega see vast mööda külgi alla jookse. Ütlen veel nii palju, et tegelikult ma hakkasin blogima (nüüd tuli melde miks ma üldse arvuti uuesti lhti tegin :D), sest tahtsin õtudele siia talvisest ja lumisest tallinast pilte üles riputada. Aga millegi pärast Terxu Mac ei tunnistanud mu telefoni ja ei tahtnud sealt pilte kätte anda. Ehk teine kord siis. Auf vieder sehen!