skiff

Hei! Ükspäev hakkasin mõtlema, et FB on igasuguse bloginduse üpris hästi välja söönud. Paar aastat tagasi see blogi teema oli in, pidevalt said lugeda inimeste mõtted ja tegemisi. Üks päev ma tuiasin siin veits ingi ja vaatasin mõnda oma vanemat postitust ja mõtlesin, t võiks peatselt siia midagi uuesti kirjutada. Hakkasin siis mõtlema, et millest kirjutada ja mulle meenusid kohe mõned raamatud, mida ma viimasel ajal olen lugenud või hetkel loen. Tegelikult on see veits pikem saaga ja sai alguse eelmisel kevdel. Olen sellest, kui ma ei eksi, siis üleeelmises sissekandes ka midagi kirjutanud. Kuidas Mait laenas mulle mingeid ulmekaid ja siis mulle meeldisid need jne. Igatahes on asi vahepeal veidi edasi arenenud ja mõningate asjatundlike inimestega olen sel maastikul edasi triivinud. Detsembri alguses oli mul ja ka Teriliisil sünnipäev ja igal aastal on sellega kerge jama, et ei tea mida kinkida. Küsid Terxult ja ta vastab, et ah, noh, maitea ja ma vist ise vastan sama moodi, ala, noh, mingi kinkekaart vms. Ühest küljest on see ju tore aga samas ka veits igav ja tavaline. Mul endal sel aastal kingitusega probleemi polnud, olin juba novembri algul kord Apollos tuhnides leidnud paar huvitavat, kvalitetset ja ilusa disainiga budismiteemalist raamatut leidnud ja kuna Terxu see asi hetkel huvitab, siis soetasin need raamatud juba varem. (ja tundub, et need raamatud läksid täkke) Minu kingitusteg oli aga nii et algul ma ka nagu ei osanud midagi tahta (kõik hädavajalik on mul ju olemas) aga mõne aja pärast hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju mõningad raamatud ja autorid keda ma olen juba ammu mõelnud, t tahaks väga välja uurida millega tegu. Põnevuse mõttes tegin Terile väikese nimekirja, et eks ta siis ise valib ja siis on veits nagu kingituse saamise rõõmu ka, kuna i tea mis raamat tuleb. Nimekiri oli aga väga kaval, panin sinna ainult kaks raamatut - Philip K. Dick "The three stigmata of Palmer Eldrich" ja Neil Gaiman "American Gods". Kuna vestlesime paari tuttavaga hiljuti Ghost in the Shelli ja Akira teemadel, siis mõtlesin, et võiks ka Ghost in the Shelli koomiksit lugeda, sest see on RR'is müügil. Kuid kui ma seal seda sirvisin, siis sisu on vist hea, kui anime järgi otsustada, kuid graafiline pool ei olnud minu arust nii hea, vähemalt jäi animele alla (mida muide Akira kohta öelda ei saa). Koomiksite puhul on aga graafiline ja kirjanduslik pool fifty/fifty olulisusega. Muidugi võib ka olla erandeid, kuid selline mulje on mul jäänud. Arvatavasti millalgi loen ka Ghosti koomiksi läbi, kuid veidi hiljem. RR'is oli müügil ka Ghosti II osa ja selle juures häiris mind veidi see, et igasugused naised kes seal olid olid pidevalt alukate väel ja naljakalt meelates asendites ja noh, ma ei tea, mulle vähemalt esialgu tundus, et see võtaks nagu selle koomiksi tõsidust maha. Et nagu, kui koomiks pole piisavalt hea, siis tilgutatakse veidi seksi sisse ja küll siis ostetakse. Eks kui ma need kunagi, loodetavasti läbi loen, siis annan teada kuidas sellega seal tegelikult lood on.

Nii, aga nüüd siis kingituste juurde. Kui mu sünna saabus, siis üllatus üllatus, Teri oli ostnud need mõlemad raamatud. Muide see idee mulle väga meeldis, et ma ütlesin mida tahan ja ka sain seda. Mul oli kinkide üle väga hea meel (ka teiste kingituste, kuid neist ma praegu ei kirjuta) ja ma olin ka väga põnevil neid kohe tarbima hakkama. Sünnipäeva hommikul tööle minnes kuulutasin kõigile, et sain nii head raamatud, et hea meelega oleks neid koju lugema jäänud. Niisiis, igatahes esimesena hakkasin Dicki lugema ja see oli vast raamat. Ma soovitaks seda väga inimestele kellele meeldis film Inception. See reaalsuste, unenägude jne teema on seal Inceptioniga võrreldes väga kaugele viidud. Raamat ise oli naljakalt intensiivne ja samas kaalutletud. Ma vist ei hakka siin sisu ümber jutustama. Igatahes ei ole see liiga pikk raamat, mingi paarsada lehekülge. Ja väga ladusalt kirjutatud ja läheb kiirelt edasi. Avastasin ma selle Dicki raamatu ühe sõbra kaudu, kes selle kohta Wikipedia lingi FB's avaldas ja see kirjeldus oli päris huvitav, hõlmates küsimusi jumala, kurjuse, teadmise ja reaalsuse kohta. Peale lugemist mul tekkis kohe tahtmine teda veel lugeda. RR'is on müügil üks lahe hiiglaslik Dicki kogumik, kus on ühte raamatusse kokku pandud tema 5 parimat ja kuulsaimat romaani (lisaks on see ka väga odav, umbes 300 eek). Selles kogumikus on ka raamatud nagu Scanner Darkly ja Do androids dream of electric sheep (mille järgi on Blade runner tehtud. Hetkeks mõtlesin, et ostan selle, kuid siis viimasel hetkel lõin araks, sest ma kardan, et kui ma korraga endale nii suure koguse Dicki kokku koguksin ja neid lugema hakkaksin, siis mõnda aega ma eriti muud ei teekski. See on lihtsalt nii kaasa haarav. Millalgi hiljem, siis kui mul MA-töö ilusti valmis ja kaitstud, eks siis premeerin end ühe paranolise kuuga Philip K. Dicki seltsis (jah, Dicki raamatud on paranolised, aga noh, seda heas mõttes :), selles mõttes, et nad ei ole paranoilised mingis imalas või vandenõulikus mõttes, vaid paranolised, sest küsivad ja seega tekitavad kahtlusi tavaarusaamades reaalsuse ja teadmise asjus). Dickiga on see huvitav lugu, et ma kunagi olin suur Blade runneri fänn ja siis lugesin eesti keeles ka selle raamatu läbi, kuid maitea, mulle ei meeldinud eriti, st. ma ei saanud sellega erilist kontakti. Mõni on öelnud, et see on ka üpris halb tõlge, mine tea. Igatahes ei töödanud ja see tõttu ma pole varem Dicki vastu suurt huvi tundnud. Nüüd aga muidugi oli reaktsioon vastupidine ja noh, inglise keeles on vast ka teine asi. Nii palju siis Dickist. Huvitav oleks tegelikult muljtada kellegiga sellest raamatust. Juhaniga veits muljetasime ja ... jah, seal on ikka kreisisid kohti ja ja ja. Eks see jääb siis muljetamiseks, kui kohtan jällegi kedagi kes ka lugenud seda.

Teine raamat, Gaimani oma, seda loen praegu ja see on ka väga hea. Selline hoopis teistsugune kui Dick. Rahulik ja kaalutlev, selline road book (nagu road movied), mis end vaikselt lahti kerib. See on jälle üpris paks, umbes 600 lk aga olen praegu juba lõpusirgel ja tegelikult peaks vist ootama raamatu lõpuni, et sellest siis midagi siin kirjutada. Aga sellegi poolest, Gaimaniga veidi sama efekt, mis Dickiga, olen otsustanud, et loen teda kindlasti veel. Vahepeal tellisin veebist ka mõned tema ja Dave McKeani koomiksid (Violent cases ja Signal to noise), mis mulle ka väga meeldisid. Dave McKean on ikka super koomiksikunstnik. Pidevalt ma vaatan tema koomikseid lugedes, et ooo ja ooo, see ruuduke võiks vabalt eraldi töö olla ja mu kodus seinal rippuda! Eriti meeldis mulle McKeani lause Violent casesi sisekaanel, kus ta tänas oma kunstiõpetajat ja ütles siis, et "See, this is what I mean by a comic book" ja tõesti, ma näitasin McKeani koomiksit Cages ka oma emale, kes profesionaali pilguga asja vaatas ja ütles, et see on tõesti kunsti, mitte Miki hiir :P.

Nüüd on vist see postitus väga pikaks läinud. Tegelikult võiks juu veel muljetada igasugustest kunstilistest ja filosoofilistest ja muudest elamustest, avastustest, kuid eks peab midagi jätma ka teiseks korraks. Eesti meestel on ikka nii, et algul ei saa pidama, siis ei saa aga vedama.

Siiski, mul juba läks meelest. Nagu T.Viik meile I kursusel õpetas - kui kirjutad esseed, siis see peab olema selline, et kui inimene loeb esimese ja viimase lõigu, siis esimeses lõigus tõstatakse küsimus ja viimases vastatakse sellele. Kuulujutt räägb, et Viik siiani vahel hindab tõid selle järgi kas esimene ja viimane lõik on üksteisega sünkroonis. Igatahes, ma hakkasin tegelikult kirjutama, sellest, et kevadel Mait andis mulle ulmet lugeda ja ma olen nüüd kergelt jäänudki sellele lainele. Siis Maidule on lisandunud Juhan (üks kultuuriteoreetik meil), kes on, vastupidiselt Maidule, suur fantasy fann ja ta pidevalt räägib mulle, et ma pean nüüd ulme kõrvale ka fantasy kirjandust lugema. Järgmiseks ongi mul soolas Robin Hobb, mille Juhan andis. See käis nii. Rääkisime skaibis juttu ja ma ütlesin, et hakkasin lugma Trifiidide päeva ja tema vastus oli selline: see on hea, post-apo at its best, kuid see on ulme! Sa pead kiireimas korras mingit head space-operat või fantasyt lugema hakkama, muidu lähed liiga kuivaks ära. Asimov- öäkk! Noh, eks ta tegelt mõtles seda huumoriga, ta loeb ikka ise ka ulmet jne, aga jah, eks on tore neil stereotüüpidel mängida ja enda üle veidi nalja teha. Igatahestõi ta mulle siis Hobbi, eks näis kuidas see meeldib. Aga jah, selleks korraks siis kõik.

ps: mul on plaanis jaanuari lõpus EHIs selline üritus korraldada, kus viimasel sessi päeval vaatame järjest kõik algsed Star Warsi osad ära - geekdom rules :)