Veel filosoofia hammustustest

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et kuulasin vestlust Chalmersiga. Sellega seoses tahtsin veel miskit öelda. Nimelt miskit vormilist ja sisulist :) (juba kõlab filosoofiliselt eks). Nimelt kuulasin sealt ka Ned Blocki jutustust teadvusest ja Pat Churchlandiga vestlust eliminatiivmaterialismist. Ned ja Pat olid vormiliselt vastandid, selles mõttes, et Nedi oli kõige mõnusam kuulata (st vestlustest mida kuulasin üldse, kuulasin ka Armstrongi ja Papineaud, kedagi vist veel). Ta on selline rahulik muhe mees, üpris jämeda häälega (arvatavasti tal on hea lauluhääl) nii et kuidagi mõnus on kuulata ja ta arutlusi jälgida. Pat on aga naisterahvas ja tema rääkimise stiil meeldis mulle millegi pärast kõige vähem. See, et ta naine on ei ole oluline, mind häiris hoopis tema juures mingi selline hmm võltslus, või ma ei tea, võibolla lihtsalt teatav inimtüüp, ega ta vist nüüd nii võlts olnudki, kuid siiski, midagi häiris.

Sisuliselt aga ei ole elimintiivmaterialismi vastu mul midagi (in a nutshell on see idee, et rahvapsüholoogia terminid võiks välja vahetada teaduslike terminitega, sest paljut neid asju mida ma usume oma psühhikas olemas olevat tegelikult olemas ei ole - nagu hing ja mitmed vaimuseisundid, uskumused, eesmärgid jne). Mul jäi nati sama mulje, nagu Churchland ise mainis, et kui nad oma mehega seda asja ajama hakkasid, siis nad arvasid, et see on pigem nagu ilmselge ja noh, mingis mõttes ongi, kui muude teaduste arengut vaadata. Kahjuks ma ei ole em'i kriitikaga kursis, muidu ehk oleksin teist meelt. Aga lahe on see, et kui teema on huvitav aga rääkija ebahuvitav, siis teema hoiab kõrva ärkvel. Kunagi oli meil loeng Haljand Udamiga ida religioonifilosoofiast. Minu arust Udam rääkis üpris igavalt, kordas end tihti, aga teema oli väga põnev ja seetõttu ei saaks öelda, et olid halvad loengud vms. Siiani mõtlen aegajalt nende peale ja nii mõnedki olulised mõisted ja religioossed/müütilised sümbolid olen sealt selgeks saanud, mida hiljem on tarvis läinud. Kokkuvõtteks siis Ned võitis muheduse auhinna, Churchland oli aga kaotaja, kuid sai lohutusauhinna hea teema asjus :). Leidsin temaga suhtelisel naljaka koomiksi ka netist:

Huvitaval kombel käib mulle pinda Jstori tsenseeritus. Googliga otsides leiab sealt nii mõnegi artikkli, mida peaksin lugema, kui aga login TLÜ lehe kaudu sisse, siis ta lihtsalt ei leia neid artikkleid. Milles asi, ma ei saa aru? Aga noh, eks siis ei ole kõik tasuta jagamiseks. Peab alternatiivseid teid välja mõtlema.

Thoughts of A Forest and a bit of philosophy

Käisin hiljuti ühel toredal sünnipäeval, kus huvitaval kombel oli koos palju melomaane (või noh, inimesi kel on muusikahuvi). Kuulamisele sattus muuhulgas ka the Cure (mingisugune best of) ja ka nende laul A Forest. Kuulsin eemalt kuidas üks külalistest rääkis, et see on tema lemmik Cure laul. Hakkasin siis mõtlema, et see on tõesti nende juures oluline ja eriline laul. Esiteks on see minu arust üks parimaid näiteid Cure esimesest perioodist, mida tihti ka gooti perioodiks nimetatakse. See on selline minimalistlik lähenemine, võrreldes Cure hilisemate asjadega. Mulle meeldib see periood nende juures ka see tõttu, et nad ei olnud siis veel niii kuulsad ja võib öelda, et nende stiil vast ei olnud täiesti välja kujunenud. Või siis oli neil lihtsalt sel ajal teistsugune stiil!? Märkimisväärne on ka see, et see on ainus (minu teada) Cure lauluvideo kus Robert Smith on ilma oma kummitus-gooti-meigita. Nagu suvaline väike poss seal :). Igatahes on A Forest ka minu üks the Cure lemmikuid. Ma ei saa vist öelda, et kõige lemmikum, sest neil on palju häid laule, nagu Just Like Heaven - mis on plaadilt Kiss Me Kiss Me Kiss Me (see plaat muide mulle eriti ei meeldi, va see üks laul ja siis veel üks laul, mille nimi hetkel ei meenu), Close To Me, mille video juba lapsepõlvest on armas jne jne jne. Peaaegu igalt albumilt on mõni väga väga hea klassikaks saanud the Cure laul.

Cure alguse perioodiks loetakse nende esimest nelja albumit. Esimene neits on Three Imaginary Boys, mis lasti hiljem mõne lisalooga ja hitiks saanud Boys Dont Cryga täiendatult välja nime all, üllatus üllatus - Boys Dont Cry (see on mul originaal plaadina olemas!). Nende II album Seventeen Second, kolmas Faith ja neljas Pornography. Esimene neist neljast on selline üpris häppi ja lahe plaat, aga iga albumiga läheb asi veits depressiivsemaks (kuigi Seventeen Seconds on minu arust masendavam plaat kui Faith, aga see selleks), kuni album Pornography on mentaalselt väga raskesti kuulatav muusika. Ma kahtlen kas ma seda plaati täiesti otsast lõpuni üldse olen kuulanud. See on kuidagi liiga masekas plaat ja noh pole seega ka mu suur lemmik. Kuid ajalooliselt on sel muidugi oluline tähendus. Kuna nende esimese albumi olen suht ribalateks omal ajal kuulanud, siis tõmbasin täna II ja III albumi uuesti ülekuulamiseks. Huvitaval kombel märkan, et albumit Faith ma ei olegi väga palju kuulanud, kõik on peaaegu uus. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis kunagi 2000 aastate algul käisin Karoliinal Tartus külas ja läksin siis ka TÜ raamatukokku endale muusikat lindistama (ilmselgelt siis mingisugust netist tõmbamist ei olnud ja melomaanid pidid muid teid oma loomulike vajaduste rahuldamiseks kasutama). Kui ma ei eksi, siis kuulasin seal Faithi ja Seventeen Secondsit, aga ju siis lindistasin mingile kassetikesele ainult 17 secondsi (sest seda albumit mäletan hästi ja mul on see kassett kusagil kapis alles ka). Kuna eile käisime sünnipäeval ja mis siin salata, jõin seal üpris palju õlut, kuigi koju läksime üpris vara, siis magasime täna ikkagi poole päevani ja ülejäänud päevast olin kergelt unine, siis õhtul otsustasin siiski ka õue minna. Umbes kümne paiku läksin kepikõndi tegema (tegelt just saabusin tagasi) ja kuulasin kepikõndides neid kaht plaati. Ja peab mainima, et väga hea meenutamine oli.

Tegelikult mõtlesin kirjutada ka muust, nimelt kuulasin huvitavid vestlusi netist (leheküljelt Philosophy Bites), nt David Chalmersiga singulaarsusest ja mulle kui sci-fi huvilisele see filosoofiline teema väga meeldib, kindlasti loen selle kohta veel, kuid eks siis, kui MA-töö lõpetatud. Seni pean lugema mida Aristoteles arvas intentsionaalsusest, see on mu hommne literatuur. Tänane päev läks õppimise asjus veits aiataha. Aga olgu, järgmise korrani!