the times they are a changing

Asjust, haigusest ja ...

2011-09-22T11:57:00.000-07:00

Tere kõigile, the worst blogger strikes back! Worst, sest ma plogin nii harva. Kui mu bloge vaadata, siis leiab vist enam-vähem selge algoritmi, et ma kipun siia kirjutama enamasti ühel põhjusel ja ühel teemal, nimelt kui ma olen veits haige (see on siis põhjus) ja kui ma tahan muusikast kirjutada (teema!). Praegu on täpselt see keis. Aga et ennast kohe dekonstrueerida (see sõna on mul nüüd külge jäänud ühelt sõbralt, kes kasutab seda siis kui ta midagi ütleb ja siis kohe toob selle sama asja kohta vastunäiteid või midagi, mis asetab selle asja hoopis teise valgusesse vms), siis ma tegelikult ei kavatse ainult muusikast kirjutada vaid ka filosoofiast ja eks näis, kindlasti hüppab mõte veel kuhugi.

Nimelt, nagu te vast juba kõik aru saite, olena ma haige. Täpsemalt viimased kolm päeva. Töölt kodus olnud kaks päeva. Esmaspäeval olin veits väsinud ja nohune, teisipäeval olin üpris väsinud ja nohune ja kolmapäeval olin kodus haige. Palavikku ei olnud aga ninamattev nohu ja pea oli paks ja selline nõrkus. Aga olge mureta, ma nüüd juba suht ok ja homme ronin juba tööle.

Aga aitab sellest, haigus ei ole nii põnev teema. Haigusega on lihtsalt nii, et kuna haige olles olen ma veits rivist väljas ja midagi asjalikku eriti ei suuda teha, siis tavaliselt ma päeval istun kusagil teki all ja ravin ennast (söön mett ja joon raviteed sidruniga ja tilgutan mingit vedelikku endale ninna) ja vaatan mingit filmi (Barton Fink ntx) või sarju (Parks and Recreation ntx) jne, sest muud suurt ei jaksa. Noh, tegelt ma tegin jõudumööda ka tööd, st vastasin kirjadele. Praegu just vaatasin oma bookmark bar'i ja uudistasin ega mõni mu sõpradest ei ole vahepeal aktiivselt bloginud ja kuna ei olnud, siis ma otsustasin ise see aktiivne blogija olla, et ikka endal midagi lugeda oleks :P.

Aga ok, nii palju põhjustest, nüüd siis teema kallale. Tagasihoidliku melomaanina pean endale tunnistama, et olen jällegi kiindunud ühte uute (õigemini vanasse) bändi. Ja - tatarattataaa - selle bändi nimi on Pavement! Kui paljud teist seda bändi teavad? Üks mu sõber just kurtis, et nad ei ole eriti tuntud eestis või kui tuntud, siis vähemalt mitte eriti austatud. Sõber kurtis tegelikult selle üle, et Eesti indi-skene on teenimatult briti keskne. Ta väitis, et põmst iga briti indie bänd leiab või on leidnud Eestis austajaid aga USA omad mitte. Ja võibolla tõesti on see nii. Kui paljud teist teavad Pavementi? ja kui paljud teavad üldse, mis asi on Ameerika indie? Kui küsida, mis on indie muusika, siis, kui seda mõistet klassikute kaudu defineerida, meenuvad ikka Joy Division ja The Smiths, noh kes veel? kas ka mõni USA bänd. Võibolla erandina Sonic Youth aga kas mõni veel? Ma jätan selle küsimuse esialgu vastamata. Pixies, eksole, on USA indie aga nad on indie perekondliku sarnasuse mõttes, st neil on sarnasust Joy Divisioni ja the Smithsiga suhteliselt vähe (st kui sulle meeldib Joy Division ja the Smiths, siis see ei tähenda, et automaatselt ka Pixies, kuigi mõisteliselt on kõigi puhul tegemist indie muusikaga).

Nii, Pavement. Pavement on Ameerika indie lipulaev. Kui sa tahad teada, mis on Ameerika indie siis kuula neid. Pavementi ja teiste indie-klassikute, nagu eelmainitud Joy Division ja the Smiths, vahel on ka suur erinevus. Ühalt tingib selle kindlasti ajaline distants - umbes dekaad (Pavementi esimene album ilmus 1992, vist), teisalt (juba mainitud) ruumiline paiknevus, sest nende muusikas on ilmsed ameerikalikud mõjud. Neil on rohkm sarnasusi grunge muusika (millega neil oli tegelt oma beef järada, st on üks laul kus neil on paar lauset, mis pilavad Smashing Pumpkinsit ja Stone Tempel Pilotsit, kuigi need bändid on pigem sellised cross over grunge, kui seda üldse ja sellest pilast tuli muidugi paksu pahandust) ja kolledž rokiga. Nt ühes veebikommentaaris keegi kirjutas "wow, they sound like Weezer, but dont suck ass!". See kõlab päris naljakalt, aga omajagu tõtt seal on. Weezer on ju kohati ka omamoodi lahe, eksole, aga Pavement on nagu Weezeri vanem vend - kohati sarnane aga samas täiskasvanum ja tõsisem, kuigi ka humoorikas.

Okei, kuidas ma siis nüüd nende otsa komistasin. Ma nimelt tean neid juba ammu, kuid ei ole kuidagi ühegi albumi peale sattunud. Nimelt tutvusin esimest korda nendega keskkooli ajal, mil mu päevane rutiin oli enamasti selline, et kui ma koolist koju saabusin, siis umbes tunnike (vahel ka rohkem) ma sõin ja vaatasin taustaks telekat. Enamasti sellist alternatiivmuusika kanalit (mida kahjuks enam ei ole) nagu VIVA Zwei. Selle kanali vaatamine on muide mu muusikamaitset väga tugevalt mõjutanud. Ja sealt ma mäletangi eriti selgelt just ühta Pavementi videot - Carrot Rope. Ma mäletan, et see oli selline veider laul ja video, millest ma üldse aru ei saanud aga samas ma vaatasin seda küll. Tol ajal olid mu lemmikud vist Deftones ja Korn ja Nirvana ja mis kõik veel (nt mingid räpi järelnähud) :). Ja seda Pavementi videot näidati sealt päris palju. Mõned nädalad tagasi toimus mul see vestlus sõbraga Eesti indie muusika britistumisest ja siis see sõps mainis Pavementi ja küsis kas ma neid tean. Muidugi ma vastasin, et tean. Hakkasin siis aga mõtlema, et mida ma neist ikkagi tean? Ja huvi ajas mind niikaugele, et ma tõmbasin endale nende esimese plaadi - Slanted and Enchanted. Läksin siis vestlusele järgneval nädalavahetusel (väga ilus ja suvine ilm oli siis veel) stroomi ranna kanti, õigemini sellele tervisespordi rajale, mis viib stromkalt rocca al maresse (teate eks?) ja panin selle albumi endale MP3e mängijasse. Ja noh, ülejäänud on ajalugu. See esimene album on väga lahe, kergelt lo-fi. Siis mõne aja pärast (umbes nädala pärast, ma arvan) tõmbasin endale ka nende teise albumi Croocked Rain, Crooked Rain ja ka see on väga hea! Produktsiooni poolelt palju viimistletum. Vahepeal muidugi urisin nende kohta veebist ja vaatasin ka videosid jne. Mõne aja pärast (arvatavasti siis jälle nädala) tõmbasin endale nende neljanda albumi (kolmanda tõmbasin alles eile ja seda pole veel jõudnud eriti kuulata) Brighten the Corners ja, üllatus üllatus, ka see on väga hea.

Videode koha pealt võiks veel öelda seda, et neid üle vaadates selgub, et olen neid peale Carrot Ropei oma ka teisi näinud. Nt Shady Lane (mille on teinud Spike Lee) ja Gold Sounds oli ka kuidagi tuttav. Ilmselt siis jällegi VIVA Zwei'st. Gold Soundsi videost võiks rääkida veidi pikemalt. See on nii jabur vido, et ma siiani ei saa aru kas see on hea või halb!? No vaadake ise. Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma seda laulu polnud varem kuulnud ja mulle tundus see video nii halb, et laul ka ei hakanud külge. Ma ei viitsinud lõpuni vaadata/kuulatagi. Kui ma aga kuulasin nende teist albumit (Crooked Rain, Crooked Rain), millelt see lugu pärineb, siis oli see üks mu lemmikuid sealt. Hiljem, olles selle looga juba harjunud, vaatasin selle video üle ja ma olin üllatunud, et see jõuluvanadega veider video on just selle laulu video, sest loo fiiling iseseisvalt (ilma videota) on kuidagi hoopis teine. Nüüd ma vaatasin selle jälle üle ja hakkan juba vaikselt nende huumoriga harjuma. Tõesti Pavement on bänd kes ei ole sundimatult diip, õigemini nad justkui püüavad olla võimalikult undiip, sellised tavalised inimesed, tavalised ameeriklased aga kõigele vaatamata ja tänu nende geniaalsusele on nende muusikas midagi väga eluliselt sügavat. Või noh, mida ma luuletan, võibolla sügav ei ole õige sõna, aga võibolla just on (jälle dekonstruktsioon?, kas kõhkluses on midagi dekonstrueerivat!?). Kui vastandada mõisteid nagu diip (mis on ju släng) ja sügav, mis võiks olla selline "vaga vesi sügav põhi" tähenduses, siis on Pavement selline bänd kes oma pealiskaudsuses mõjub algul eemaletõukavana. Ses mõttes, olles harjunud briti indiega, milles diipsus, olgu see siis Morrisey kurb kaeblemine või Ian Curtise morbiidne pomin, on elegantsemalt eksponeeritud, tundub Pavementi endaga seostamine kuidagi uncool. Aga sellest ei maksa end kõigutada lasta (kas see ei mõjuks ehk liiga hipsterlikult, hipsteritele ju Pavement ei meeldi!). Kui eelarvamustevabalt Pavementiga tegemist teha, siis võivad nad anda rohkem kui eelnimetatud bändid kokku. Noh, see ei ole muidugi päris tõsi. Ma ei taha öelda, et Pavement on kõige parem indie bänd üldse aga ma tahan öelda, et Pavemnt ei ole halvem, kui ükskõik milline indie klassik ja on nii mõnestki klassikust kohati isegi parem. Miks peab diipsus alati väljenduma tugevas melanhoolias või depressioonis, morbiidsuses või mõnes muus selgelt ära tuntavas äärmuses. Diip, sügav, võimas ja imetlusväärne on ka teatavat tüüpi pealiskaudsem ellusuhtumine. Eluterve, ma arvan, on see sõna mida ma otsin, jah, Pavement on eluterve muusika. Kuigi ma olen tundnud (igalühel on elus selliseid hetki old eksole) teatavat kurbust ja melanhooliat, millest ja kuidas laulab Morrisey ja palju raskemeelsemat depressiooni ja morbiidsust, mida peegedab Joy Division, siis in general, nii öelda igapäeva tasandil, elan ma enamasti sellises Pavementilikus maailmas - lihtsas, kohati naljakas, inteligntses ja tasakaalukas maailmas. Bändi nimi Pavement on siin lausa kümnesse, see ju põhimõtteliselt tähendab kõnniteed, seda mida mööda ma iga päev käin - nii tuttav ja tavaline!

Ni siis jah, kokkuvõtvalt on Pavament väga igapäevane ja igav, aga samas, kõige selle kiuste, väga võluv ja tuttav. Nad nagu võtavad selle igapäevase ja argise ja pööravad selle tagurpidi, näitavad seda sellises valguses, mis paneb meid argist armastama. Paneb meid mööda pavementi tatsama kõrvus Pavement! Pavement on selline bänd, mis algul tunudb igav, aga kui anda talle võimalus ja teda rohkem kuulata siis üha rohkem hakkab meeldima ja ennast avab.

Ma vist rohkem ei kirjuta, sest muidu läheb liiga pikaks. Ma muidu tahtsin kirjutada ka filosoofiast, sest ma loen praegu Wittgnsteini Filosooilisi uurimusi. Ses mõttes, et ma pole seda raamatut kunagi kanest kanneni läbi lugenud. Analüütilise loengus me lugesime ju ainult teatud kohti. Suvel lugesin aga Kripket ja see pani mõttele, et võiks uurimused ka läbi lugeda. Ja selles lugemises on midagi väga värskendavat ja samas ka polemiseerivat. Nt Austini seisukohad tunduvad täitsa mõistlikud, seal kus Wittgnstein õhutab keelekasutuse lõpmatust, st et neid võimalusi kuidas miski midagi tähendab ja kuidas me väljendeid kasutame on põhimõtteliselt loendamatu hulk, siis Austini arust see ei ole nii. Ja tõesti, kui meil on olemas sõnaraamatud, mis iseenesest on ju sõnade nimistu, siis miks meil ei saaks olla sellist nimistut väljendikasutuste kohta. Sõnu on ju ka lõputult ja neid tuleb pidevalt juurde ja sureb samas ka pidevalt välja, see väljendikasutuse nimistu võiks ka olla selline pidevalt täienev aga siiski olemas. Nojah, nii palju siis Austini ja Wittgensteini erinevusest ja sa sarnasusest. Igatahes meeldivad nad mulle mõlemad. Aga ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt. Seniks siis head teed, ehk head Pavementi!

Veel filosoofia hammustustest

2011-04-03T12:40:00.000-07:00

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et kuulasin vestlust Chalmersiga. Sellega seoses tahtsin veel miskit öelda. Nimelt miskit vormilist ja sisulist :) (juba kõlab filosoofiliselt eks). Nimelt kuulasin sealt ka Ned Blocki jutustust teadvusest ja Pat Churchlandiga vestlust eliminatiivmaterialismist. Ned ja Pat olid vormiliselt vastandid, selles mõttes, et Nedi oli kõige mõnusam kuulata (st vestlustest mida kuulasin üldse, kuulasin ka Armstrongi ja Papineaud, kedagi vist veel). Ta on selline rahulik muhe mees, üpris jämeda häälega (arvatavasti tal on hea lauluhääl) nii et kuidagi mõnus on kuulata ja ta arutlusi jälgida. Pat on aga naisterahvas ja tema rääkimise stiil meeldis mulle millegi pärast kõige vähem. See, et ta naine on ei ole oluline, mind häiris hoopis tema juures mingi selline hmm võltslus, või ma ei tea, võibolla lihtsalt teatav inimtüüp, ega ta vist nüüd nii võlts olnudki, kuid siiski, midagi häiris.

Sisuliselt aga ei ole elimintiivmaterialismi vastu mul midagi (in a nutshell on see idee, et rahvapsüholoogia terminid võiks välja vahetada teaduslike terminitega, sest paljut neid asju mida ma usume oma psühhikas olemas olevat tegelikult olemas ei ole - nagu hing ja mitmed vaimuseisundid, uskumused, eesmärgid jne). Mul jäi nati sama mulje, nagu Churchland ise mainis, et kui nad oma mehega seda asja ajama hakkasid, siis nad arvasid, et see on pigem nagu ilmselge ja noh, mingis mõttes ongi, kui muude teaduste arengut vaadata. Kahjuks ma ei ole em'i kriitikaga kursis, muidu ehk oleksin teist meelt. Aga lahe on see, et kui teema on huvitav aga rääkija ebahuvitav, siis teema hoiab kõrva ärkvel. Kunagi oli meil loeng Haljand Udamiga ida religioonifilosoofiast. Minu arust Udam rääkis üpris igavalt, kordas end tihti, aga teema oli väga põnev ja seetõttu ei saaks öelda, et olid halvad loengud vms. Siiani mõtlen aegajalt nende peale ja nii mõnedki olulised mõisted ja religioossed/müütilised sümbolid olen sealt selgeks saanud, mida hiljem on tarvis läinud. Kokkuvõtteks siis Ned võitis muheduse auhinna, Churchland oli aga kaotaja, kuid sai lohutusauhinna hea teema asjus :). Leidsin temaga suhtelisel naljaka koomiksi ka netist:

Huvitaval kombel käib mulle pinda Jstori tsenseeritus. Googliga otsides leiab sealt nii mõnegi artikkli, mida peaksin lugema, kui aga login TLÜ lehe kaudu sisse, siis ta lihtsalt ei leia neid artikkleid. Milles asi, ma ei saa aru? Aga noh, eks siis ei ole kõik tasuta jagamiseks. Peab alternatiivseid teid välja mõtlema.

Thoughts of A Forest and a bit of philosophy

2011-04-02T13:06:00.000-07:00

Käisin hiljuti ühel toredal sünnipäeval, kus huvitaval kombel oli koos palju melomaane (või noh, inimesi kel on muusikahuvi). Kuulamisele sattus muuhulgas ka the Cure (mingisugune best of) ja ka nende laul A Forest. Kuulsin eemalt kuidas üks külalistest rääkis, et see on tema lemmik Cure laul. Hakkasin siis mõtlema, et see on tõesti nende juures oluline ja eriline laul. Esiteks on see minu arust üks parimaid näiteid Cure esimesest perioodist, mida tihti ka gooti perioodiks nimetatakse. See on selline minimalistlik lähenemine, võrreldes Cure hilisemate asjadega. Mulle meeldib see periood nende juures ka see tõttu, et nad ei olnud siis veel niii kuulsad ja võib öelda, et nende stiil vast ei olnud täiesti välja kujunenud. Või siis oli neil lihtsalt sel ajal teistsugune stiil!? Märkimisväärne on ka see, et see on ainus (minu teada) Cure lauluvideo kus Robert Smith on ilma oma kummitus-gooti-meigita. Nagu suvaline väike poss seal :). Igatahes on A Forest ka minu üks the Cure lemmikuid. Ma ei saa vist öelda, et kõige lemmikum, sest neil on palju häid laule, nagu Just Like Heaven - mis on plaadilt Kiss Me Kiss Me Kiss Me (see plaat muide mulle eriti ei meeldi, va see üks laul ja siis veel üks laul, mille nimi hetkel ei meenu), Close To Me, mille video juba lapsepõlvest on armas jne jne jne. Peaaegu igalt albumilt on mõni väga väga hea klassikaks saanud the Cure laul.

Cure alguse perioodiks loetakse nende esimest nelja albumit. Esimene neits on Three Imaginary Boys, mis lasti hiljem mõne lisalooga ja hitiks saanud Boys Dont Cryga täiendatult välja nime all, üllatus üllatus - Boys Dont Cry (see on mul originaal plaadina olemas!). Nende II album Seventeen Second, kolmas Faith ja neljas Pornography. Esimene neist neljast on selline üpris häppi ja lahe plaat, aga iga albumiga läheb asi veits depressiivsemaks (kuigi Seventeen Seconds on minu arust masendavam plaat kui Faith, aga see selleks), kuni album Pornography on mentaalselt väga raskesti kuulatav muusika. Ma kahtlen kas ma seda plaati täiesti otsast lõpuni üldse olen kuulanud. See on kuidagi liiga masekas plaat ja noh pole seega ka mu suur lemmik. Kuid ajalooliselt on sel muidugi oluline tähendus. Kuna nende esimese albumi olen suht ribalateks omal ajal kuulanud, siis tõmbasin täna II ja III albumi uuesti ülekuulamiseks. Huvitaval kombel märkan, et albumit Faith ma ei olegi väga palju kuulanud, kõik on peaaegu uus. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis kunagi 2000 aastate algul käisin Karoliinal Tartus külas ja läksin siis ka TÜ raamatukokku endale muusikat lindistama (ilmselgelt siis mingisugust netist tõmbamist ei olnud ja melomaanid pidid muid teid oma loomulike vajaduste rahuldamiseks kasutama). Kui ma ei eksi, siis kuulasin seal Faithi ja Seventeen Secondsit, aga ju siis lindistasin mingile kassetikesele ainult 17 secondsi (sest seda albumit mäletan hästi ja mul on see kassett kusagil kapis alles ka). Kuna eile käisime sünnipäeval ja mis siin salata, jõin seal üpris palju õlut, kuigi koju läksime üpris vara, siis magasime täna ikkagi poole päevani ja ülejäänud päevast olin kergelt unine, siis õhtul otsustasin siiski ka õue minna. Umbes kümne paiku läksin kepikõndi tegema (tegelt just saabusin tagasi) ja kuulasin kepikõndides neid kaht plaati. Ja peab mainima, et väga hea meenutamine oli.

Tegelikult mõtlesin kirjutada ka muust, nimelt kuulasin huvitavid vestlusi netist (leheküljelt Philosophy Bites), nt David Chalmersiga singulaarsusest ja mulle kui sci-fi huvilisele see filosoofiline teema väga meeldib, kindlasti loen selle kohta veel, kuid eks siis, kui MA-töö lõpetatud. Seni pean lugema mida Aristoteles arvas intentsionaalsusest, see on mu hommne literatuur. Tänane päev läks õppimise asjus veits aiataha. Aga olgu, järgmise korrani!

Mõned muusika mõtted

2011-03-28T14:03:00.000-07:00

Sel laupäeval oli mul mingi huvitav hetk, kus otsustasin teha mp3emängijas suurpuhastus, kustutada palju vana kraami ja lasta värske heli masinasse. Kuna olin just ühelt sõbralt saanud väikese hunniku toredaid albumeid (jagasin üht teist ka FBs - Kurt Vile, Ducktails, Toro Y Moi, Julianna Barwick) ja need mängijale toppinud, siis mõtlesin, et kui juba, siis juba teha suurem verevahetus. Seega tõmbasin endale kõik albumid mida ma juba ammu olen kuulata tahtnud, aga ühel või teisel põhjusel pole hankinud. Üheks impulsiks oli siit lehelt leitud selle aasta (thus far) top 10 albumid, otsustasin experimendi korras nad kõik endale tõmmata. Tavaliselt ma nii ei tee, aga kuna need plaadid, mis ma sõpsilt sain, olid kõik nö uued reliisid, siis mul oli kerge eufooria uue muusika suhtes (uue siis selle aasta väljalasete tähenduses). Nii ma siis enamuse neist tõmbasingi (10st 7 vist, no osad oli see sõps mulle sealt juba andnud ka eksole).

Kui värske muusika peos, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ka veidi vanu asju mida ma millegi pärast pole endale tõmmanud, kuigi olen tihti mõelnud, et võiks kuulata. Noh, eks üks mõjur oli ka see, et eelmisel päeval käisin laseringist läbi ja ajasin veits Sandriga juttu. Ta näitas kerget plaadihunnikut, mille ta oli endale kokku kogunud ja plaanis nüüd välja osta. Seal oli (meeldivaks üllatuseks) palju jazzi ja klassikat aga ka This Mortal Coli mingisugune album. Ma olin kohe üllatunud, sest TMC on ju 4AD kuulus bänd. Kuigi mulle 4AD asjad on igati meeltmööda, ei ole ma millegi pärast TMC kuulanud. Kodus siis asusingi neid tõmbama (tõmbasin nende esimese albumi). Ja kui 4AD peale asi läks, siis pidin endale tunnistama, et ma olen tegelikult ainult ühte Cocteau Twinsi plaati kuulanud (Head Over Heels) ja tundsin häbi, sest see üks plaat mulle väga meeldib. Tõmbasin siis ka nende esimese albumi. Ja lisaks sellele mõtlesin, et vaatan järgi mida tähendab veel üks 4AD suurkuju, nimelt Dead Can Dance. Mul oli kunagi üks sõbrants, kes kuulas sellist metali ja gooti asja ja ta kunagi andis mulle ühe DCDi plaadi, aga see oli veits liiga 'diip' tol ajal. Aga samas see nimi jäi mulle meelde. Tõmbasin ka nende ühe albumi (teine album, It Will End In Tears).

Nüüd on juba esmaspäev ja ma olen üht teist jõudnud seedida. Kui ikka on pikem bussisõit ja läbi linna jalutuskäik, siis saab ühe albumi täitsa ilusti läbi kuulata. Siin siis väike ülevaade.

This Mortal Coiliga olid mu ootused suured ja neid asusin esimesena kuulama, kui kahuks sama suur oli ka pettumus. Kuidagi igav, liiga konstrueeritult sünge või kurb on see muusika. Ei oska öelda. Tõmbasin just ka nende järgmise albumi, eks näis ka see meeldib rohkem.

Teiseks kuulasin Cocteau Twinsi albumit Garlands (kohe TMC otsa) ja seal, imelikul kombel, oli kvaliteedi vahe kohe tunda. Kuigi peale umbes kolme korda kuulamist sain aru, et see siiski ei ole minu arust väga hea plaat. Kuidagi liiga üheülbaline. Samas algus on hea, esimesed kolm lugu kruvivad väga hästi pinget, iga looga läheb album paremaks. Kolmas lugu But I'm Not - on kindlasti üks parimaid CT laule. Aga peale seda minu jaoks seal midagi väga põnevat ei tekkinud, kolmas lugu on nagu kulminatsioon. Mind üllatas kui erinev see album oma kõlalt on hilisemast CT loomingust ja milline hüpe on kahe esimese albumi vahel. Jääb mulje nagu CT stiil ei ole veel täiesti välja kujunenud. Nad kõlavad seal üpriski teiste samaaegsete gooti/newwave bändide moodi, aga samal ajal siiski kõlavad üpriski originaalselt. See on selline plaat kus on väga häid hetki, kuid tervik on veits monotoonne. Nii et terviklikult ma seda arvatavasti väga palju kuulama ei hakka, jupiti aga küll.

Tänahommikul kuulasin ka Dead Can Dancei ja ma ei oska veel midagi kindlat öelda. See on selline eepiline ja dark aga samas kohati nagu igav, kohati ka hea. Ma ei saa veel sellest bändist päris sotti, seega kuulan neid veel, eks hiljem selgub kas on hea. Halb igaljuhul ei tundunud.

Sellega pole mu 4AD saaga veel lõppenud :). Olen alati olnud suur Bauhausi fänn, kuid ka neilt on mul ainult nende esimene album (In The Flat Field), mis kindlasti üks mu lemmikplaate läbi aja. Teisi aga millegi pärast ma ei ole tõmmanud. Nüüd siis tõmbasin nende teise albumi Mask. Kahuga ma olen tihti vaielnud selle üle kas Bauhaus on hea bänd (tema arust nad on David Bowie koopia) ja nüüd nende teist albumit kuulates pean tõdema, et kuigi see album ei ole täiesti halb, ei ole sel nende esimese albumi särtsu ja sügavust. Ja seda kuulates saan ma aru mida Kahu silmas peab. Aga sellegi pooles on nad In The Flat Field'iga end mu lemmikute hulka kirjutanud. Aga noh, minuga vist ongi nii, et tihti ma räägin kellelegi, kui hea mõni artist on, pidades silmas tegelikult tema ühte konkreetset albumit. Nagu näiteks Bob Dylani puhul, ta on mu suur lemmik, kuid tegelikult ainult oma esimese albumiga (või noh, esimese viie albumiga, ehk siis sellega mida nimetatakse tema folgiperioodiks, kuid see esimene on neist kõige parem). Hilisemat Bobi ma nagu väga pole viitsinudki kammida. Aga kuna ta suutis (ka Bauhaus) ühe niii hea plaadi teha, siis sellega on ta mu südame võitnud.

Tõmbasin nüüd koos Bauhausiga ka Cocteau Twinsi labumi Treasure ja This Mortal Coili albumi Filigree and Shadow. CT praegu kuulan ja see on päris hea, kuid tundub, et Head Over Heels on siiski parem, kuid mine tea, see tundub ka selline plaat olema, et peab mitu korda kuulama, et selge arvamus tekiks. TMC jääb aga hommseks.

Muusikale lisaks vaatasin nädalavahetusel ära filmid (lapsepõlve lemmikud) Alien ja Aliens. Alien meeldis mulle väga, Aliens meeldis ka aga vähem. Just vaidlesime skaibis sõbraga, et kumb film on parem. Talle meeldib Aliens, mulle Alien. Well, eks mõlemal ole omi etki. Esimene on nagu psühhim, selline atmosfäärikas, nagu Kosmose odysseia. Teine on actionfilm. Sellega ma lõpetan. Head ööd!

PS: MA-töö tuleb ka aga veidi aeglaselt (see lugemine ja kirjutamine ei käi üldse nii kiiresti), võiks kiiremini tulla, aga eks siis peab lõpupoole väikese spurdi tegema.

The Throne of monk Nestor

2011-03-12T13:03:00.000-08:00

Sõber rääkis mulle huvitava loo Turgenjevist. Kui ta avaldas oma raamatu “Eelõhtul”, siis kirjanduskriitikud ülistasid raamatut ja ütlesid, et see räägib revolutsioonist. Turgenjev aga vastu, et ei ei, see ei räägi üldse sellest. Kriitikud olid aga vastanud, väga tore, et te nii ütlete, kuid kahjuks on see kõigest üks arvamus. Me respekteerime seda, kuid see ei muuda fakti, et raamat räägib revolutsioonist. Sellega ma tahan öelda, et kavatsen tantsuetendusest “The Throne of Monk Nestor” (edaspidi TTOMN) kirjutades järgida sama taktikat, mida Turgenjevi kriitikud. Nimelt, ma ei lähtu kunstniku/tantsija/lavastaja Karl Saksa etenduse kontseptsioonist, vaid oma enda interpretatsioonist ja mõtetest, mis mul seda etendust vaadates tekkisid. Ma arvan, et mul on õigus teha seda selle tõttu, et etendust vaatasin ma nö. puhtalt lehelt. Ma polnud midagi selle kohta lugenud, ei plakatit, ega treilerit näinud ning kõigele vaatamata oli antud etendus väga kõnekas. Hiljem etenduse kontseptsiooniga tutvudes tundub mulle aga, et see ei anna etendusele suurt lisaks. Kaasaegse kunstiga kokku puutudes leian end vahel mõttelt, et too kunstiliik on üle kontseptualiseeritud. St. mitte et kontseptualiseerimine oleks halb, kui see end õigustab, kuid tihti jääb see kunsti juures mõttetuks rudimendiks. Alles hiljuti käisin ma Hobusepea galeriis mingisugust uue graafika näitust vaatamas, kus näituse kontseptsioon tunudus igavalt külge poogituna (see oli see näitus kus paber kuused olid purkidega seinale pandud). Neile noortele kunstnikele ma oleks tahtnud ütelda – tehke rohkem kunsti, ärge mõelge nii palju! Jäi mulje, et kunstnikud kartsid, et kui kunstil ei ole kontseptsiooni, siis on kunst iganenud ja vana. Kahjuks aga halva kunsti puhul konseptsioon ei päästa, hea kunsti puhul on vahel keskpärane konseptsioon aga üleliigne. Kui mõlemad (kunst ja selle konsepsioon) on suurepärased, siis on tihti nii, et konseptsiooni ei peagi eraldi välja tooma, vaid see kõneleb juba kunstis endas. Igatahes kõik kunsti ja kontseptsiooni kombinatsioonid on lubatud, kui nad end õigustavad. Kui see aga kuhugile külge kleepida lihtsalt selle pärast, et kontseptuaalne kunst on in, siis võib see üldist kunsti muljet veits alla kiskuda. TTOMN puhul ei taha ma öelda, et etenduse idee oli üleliigne, kuid samas jäi see eelnevate teadmiste puudumise korral etendusest väljalugmatuks. Huvitaval kombel aga ei olnud selles midagi häirivat, etendus ei jäänud selle tõttu tühjaks, arusaamatuks – vastupidi, oma minimalistlikul viisil oli etendus sõnatukstegevalt kõnekas.
Etenduse kunstiline keel on karjuvalt minimalistlik, meditatiivselt kummitav, tantsija läheks justkui vaikselt, samm sammult hulluks, teda tabaks üha suvenev, kasvav haigusehoog. Etendust vaadates tekib küsimus, mille arvele kogu seda miimikat panna, mis on selle põhjuseks ning muidugi riputasin kõik oma küsimused ainsa vihje külge, milleks oli religioon. Minu esimesed mõtted olidki sellest, et etendus räägib munga sisemistest kannatustest. Religioosetest, eksistentsiaalsetest küsimustest, mis munka rõhuvad. Etenus algab põrandale projitseeritud valgusribaga, millel munk hakkab rahulikul edasi tagasi käima. Juba selles ainitises liikumises on pinget ja sümboolsust. Valge riba (umbes meetri laiune) keset pimedat saali. Kas see on munga valitud tee, Jumala seatud rada? Jalutamine muutub ekspressiivsemaks, munk hakkab vaikselt ja rahulikult käega (võib-olla kätega, ma ei mäleta) sujuvaid liigutusi tegema, nagu dirigeeriks tundmatut sümfooniat. Kogu see olek on vastuoluliselt karjuv, sest selles näilises harmoonilisuses on midagi tohutult rahutuks tegevat. Suur osa on siin kindlasti ka helitaustal, milleks oli kergelt ragisev industriali maiguga müra ambient. Üksikule valgusribale lisanduvad veel kolm valgusriba, millest moodustub saali ümbritsev ruut. Etendust vaadates interpreteerisin seda ruutu, kui religiooselt dogmaatilist teed, millest kõrval kaldumine on keelatud. Munk seda ei teinudki, kuid ta liigutused väljendasid teatavat sisemist piina, ebainimlikku moondumist, mida samaaegselt surus alla munga rafineeritus. Jäi mulje nagu iga liigutus, mille munk tegi kõhkles kontrolli ja kontrolli kaotamise vahel. Just see vastuolulisus jättiski mulje inimese sisesest skisofreenilisest võitlusest, teatavast soovist end ületada, väljendada midagi keelatut, midagi, mida üheaegselt häbeneda ja avaldada, võitlusest Jumala ja inimese vahel. Liikumine kasvas vaiksest jalutamisest hüppamiseks, tõmblemiseks, vehkimiseks, roomamiseks ja kõike seda teatava rafineeritud harmooniaga, mitte lahmimise, vaid liigutuste läbi kaalutud täpsusega ja plastilisusega. Hetkekski ei tekkinud muljet, et tantsija oleks oma keha üle kontrolli kaodanud, vaid vastupidi, see suur enesetadlikus, mis tantsijal oma kehast oli lisas igale sõrmeliigutusele teatava fabuleeriva sümboolika. Mööda ruudukujulist teed ‘tantsimine’ lõppes saali keskle projitseeritud valgusringiga. Arvatavasti pidi nüüd tantsija ümberkehastuma tšuudiks, keda munk kontseptsiooni järgi tantsimas näga. Ma ise arvasin, et kui algul oli tegu munga välise vaatlusega, siis nüüd avati meile munga tõeline sisemine mürgel, mis lõppes munga mahasurumisega, muljumisega, mina surmaga, sest valgusringi tseen lõppes groteskses poosis munga keha vedelema jätmisega.
Edasi juhtus palju segast – tuli tagasi valgusruut ja munk tansiskles seal edasi. Vahepeal tuli trossidega laest alla suur must ristkülik, mis tundus viitavat Kubricu “Kosmose odüsseiale”. Etendus lõpeb huvitava tseeniga kus munk heidab maha, käed avali ning laest liigub alla kuldne sibul (viidates vist Vene õigeusule).
Kunstist kirjutada on mõnes mõttes väga keeruline, sest kui kunsti lihtsalt kirjeldada, siis õigupoolest ei ütle see ju midagi. See on muidugi teatav liialdus aga kohe seletan, millele ma vihjan. Nimelt kui ma ütlen, et etenduses munk hüppas ja kargas, tegi harmoonilisi liigutusi jne, siis igaüks interpreteerib seda isemoodi. Kui sul juhtub olema mõni värske positiivne kogemus mõne tantsuetendusega (või kes teab millega), kus hüpati ja liiguti harmooniliselt, siis arvatavsti tundub see sulle positiivsena. Kui sul aga juhtub olema mõni negatiivne kogemus, siis võid sa vabalt mõelda, et oeh, jälle üks hüppamine ja kargamine ja harmooniline liikumine. Kui ma räägin üksikasjalikult kogu etenduse toimumiskäigu, siis kahjuks ei saanud te midagi teada, sest te ei olnud seal seda ise kogemas. No selge see, et kunst ei piirdu ainult minu ja sinu isikliku kogemusega, on palju muid külgi mida kunsti puhul arutada, kuid antud etenduse puhul oli just see isiklik puude kõige olulisem. Juba mainisin, et minu arust ei ole etenduse kontseptsioon suurem asi (st. see jutt, mis falaieril ja STÜ kodukal etendust tutvustab). Ei oska ma ka arutleda tantsutehniliselt, mis asjatundjatele oleks kindlasti huvitav. Mis mind aga selle etenduse juures paelus oli see, et vatamata kõigele oli tegemist väga mõjusa etendusega. See etendus asetas oma grotesksuses vaataja teatavale areenile, kuhu istub hukkamisel publik, vaadates surevat, suitsevat ja tõmblevat keha. Etendust vaadates tekkis tihti tunne, nagu munka piinataks ja meie, vaadates seda ja mis siin salata esteetiliselt nautides, oleme ootamatult piinaja rollis. Sest küsides kellele tantsija tantsib, siis ikka publikule. Etenuse jooksul kaob aga tantsija-publik eristus ära ja asendub munga solipsistliku maailmaga, kuhu meid on lukustatud. Tekib küsimus, mis õigusega istume meie siin mugavatel pinkidel ja joome baariletist kaasa ostetud õlut, vaatame justkui tsirkuse friiki – ühalt ennast publikule ohverdavat kunstniku, teisalt munga isiklikku maailma, seda mis mõeldud ainult tema ja ta Jumala vahele. Perversne esteetiline nauding sellest võimupositsioonist, kuhu paradoksaalsel kombel oleme ootamatult asetatud. Ühalt oleks justkui meil too võimupositsioon, teisalt on just kunstnik see kes meid sellesse rolli sunnib.
Midagi rohkemat ma ei oskagi öelda ja ehk ei ole vajagi. Ma soovitan kõigile seda vaatama minna, sest see etendus kõnetab hoopis teisiti kui mõni tavaline film või raamat. See kõne on isiklik ja seda peab ise kogema.

skiff

2011-01-08T10:05:00.000-08:00

Hei! Ükspäev hakkasin mõtlema, et FB on igasuguse bloginduse üpris hästi välja söönud. Paar aastat tagasi see blogi teema oli in, pidevalt said lugeda inimeste mõtted ja tegemisi. Üks päev ma tuiasin siin veits ingi ja vaatasin mõnda oma vanemat postitust ja mõtlesin, t võiks peatselt siia midagi uuesti kirjutada. Hakkasin siis mõtlema, et millest kirjutada ja mulle meenusid kohe mõned raamatud, mida ma viimasel ajal olen lugenud või hetkel loen. Tegelikult on see veits pikem saaga ja sai alguse eelmisel kevdel. Olen sellest, kui ma ei eksi, siis üleeelmises sissekandes ka midagi kirjutanud. Kuidas Mait laenas mulle mingeid ulmekaid ja siis mulle meeldisid need jne. Igatahes on asi vahepeal veidi edasi arenenud ja mõningate asjatundlike inimestega olen sel maastikul edasi triivinud. Detsembri alguses oli mul ja ka Teriliisil sünnipäev ja igal aastal on sellega kerge jama, et ei tea mida kinkida. Küsid Terxult ja ta vastab, et ah, noh, maitea ja ma vist ise vastan sama moodi, ala, noh, mingi kinkekaart vms. Ühest küljest on see ju tore aga samas ka veits igav ja tavaline. Mul endal sel aastal kingitusega probleemi polnud, olin juba novembri algul kord Apollos tuhnides leidnud paar huvitavat, kvalitetset ja ilusa disainiga budismiteemalist raamatut leidnud ja kuna Terxu see asi hetkel huvitab, siis soetasin need raamatud juba varem. (ja tundub, et need raamatud läksid täkke) Minu kingitusteg oli aga nii et algul ma ka nagu ei osanud midagi tahta (kõik hädavajalik on mul ju olemas) aga mõne aja pärast hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju mõningad raamatud ja autorid keda ma olen juba ammu mõelnud, t tahaks väga välja uurida millega tegu. Põnevuse mõttes tegin Terile väikese nimekirja, et eks ta siis ise valib ja siis on veits nagu kingituse saamise rõõmu ka, kuna i tea mis raamat tuleb. Nimekiri oli aga väga kaval, panin sinna ainult kaks raamatut - Philip K. Dick "The three stigmata of Palmer Eldrich" ja Neil Gaiman "American Gods". Kuna vestlesime paari tuttavaga hiljuti Ghost in the Shelli ja Akira teemadel, siis mõtlesin, et võiks ka Ghost in the Shelli koomiksit lugeda, sest see on RR'is müügil. Kuid kui ma seal seda sirvisin, siis sisu on vist hea, kui anime järgi otsustada, kuid graafiline pool ei olnud minu arust nii hea, vähemalt jäi animele alla (mida muide Akira kohta öelda ei saa). Koomiksite puhul on aga graafiline ja kirjanduslik pool fifty/fifty olulisusega. Muidugi võib ka olla erandeid, kuid selline mulje on mul jäänud. Arvatavasti millalgi loen ka Ghosti koomiksi läbi, kuid veidi hiljem. RR'is oli müügil ka Ghosti II osa ja selle juures häiris mind veidi see, et igasugused naised kes seal olid olid pidevalt alukate väel ja naljakalt meelates asendites ja noh, ma ei tea, mulle vähemalt esialgu tundus, et see võtaks nagu selle koomiksi tõsidust maha. Et nagu, kui koomiks pole piisavalt hea, siis tilgutatakse veidi seksi sisse ja küll siis ostetakse. Eks kui ma need kunagi, loodetavasti läbi loen, siis annan teada kuidas sellega seal tegelikult lood on.

Nii, aga nüüd siis kingituste juurde. Kui mu sünna saabus, siis üllatus üllatus, Teri oli ostnud need mõlemad raamatud. Muide see idee mulle väga meeldis, et ma ütlesin mida tahan ja ka sain seda. Mul oli kinkide üle väga hea meel (ka teiste kingituste, kuid neist ma praegu ei kirjuta) ja ma olin ka väga põnevil neid kohe tarbima hakkama. Sünnipäeva hommikul tööle minnes kuulutasin kõigile, et sain nii head raamatud, et hea meelega oleks neid koju lugema jäänud. Niisiis, igatahes esimesena hakkasin Dicki lugema ja see oli vast raamat. Ma soovitaks seda väga inimestele kellele meeldis film Inception. See reaalsuste, unenägude jne teema on seal Inceptioniga võrreldes väga kaugele viidud. Raamat ise oli naljakalt intensiivne ja samas kaalutletud. Ma vist ei hakka siin sisu ümber jutustama. Igatahes ei ole see liiga pikk raamat, mingi paarsada lehekülge. Ja väga ladusalt kirjutatud ja läheb kiirelt edasi. Avastasin ma selle Dicki raamatu ühe sõbra kaudu, kes selle kohta Wikipedia lingi FB's avaldas ja see kirjeldus oli päris huvitav, hõlmates küsimusi jumala, kurjuse, teadmise ja reaalsuse kohta. Peale lugemist mul tekkis kohe tahtmine teda veel lugeda. RR'is on müügil üks lahe hiiglaslik Dicki kogumik, kus on ühte raamatusse kokku pandud tema 5 parimat ja kuulsaimat romaani (lisaks on see ka väga odav, umbes 300 eek). Selles kogumikus on ka raamatud nagu Scanner Darkly ja Do androids dream of electric sheep (mille järgi on Blade runner tehtud. Hetkeks mõtlesin, et ostan selle, kuid siis viimasel hetkel lõin araks, sest ma kardan, et kui ma korraga endale nii suure koguse Dicki kokku koguksin ja neid lugema hakkaksin, siis mõnda aega ma eriti muud ei teekski. See on lihtsalt nii kaasa haarav. Millalgi hiljem, siis kui mul MA-töö ilusti valmis ja kaitstud, eks siis premeerin end ühe paranolise kuuga Philip K. Dicki seltsis (jah, Dicki raamatud on paranolised, aga noh, seda heas mõttes :), selles mõttes, et nad ei ole paranoilised mingis imalas või vandenõulikus mõttes, vaid paranolised, sest küsivad ja seega tekitavad kahtlusi tavaarusaamades reaalsuse ja teadmise asjus). Dickiga on see huvitav lugu, et ma kunagi olin suur Blade runneri fänn ja siis lugesin eesti keeles ka selle raamatu läbi, kuid maitea, mulle ei meeldinud eriti, st. ma ei saanud sellega erilist kontakti. Mõni on öelnud, et see on ka üpris halb tõlge, mine tea. Igatahes ei töödanud ja see tõttu ma pole varem Dicki vastu suurt huvi tundnud. Nüüd aga muidugi oli reaktsioon vastupidine ja noh, inglise keeles on vast ka teine asi. Nii palju siis Dickist. Huvitav oleks tegelikult muljtada kellegiga sellest raamatust. Juhaniga veits muljetasime ja ... jah, seal on ikka kreisisid kohti ja ja ja. Eks see jääb siis muljetamiseks, kui kohtan jällegi kedagi kes ka lugenud seda.

Teine raamat, Gaimani oma, seda loen praegu ja see on ka väga hea. Selline hoopis teistsugune kui Dick. Rahulik ja kaalutlev, selline road book (nagu road movied), mis end vaikselt lahti kerib. See on jälle üpris paks, umbes 600 lk aga olen praegu juba lõpusirgel ja tegelikult peaks vist ootama raamatu lõpuni, et sellest siis midagi siin kirjutada. Aga sellegi poolest, Gaimaniga veidi sama efekt, mis Dickiga, olen otsustanud, et loen teda kindlasti veel. Vahepeal tellisin veebist ka mõned tema ja Dave McKeani koomiksid (Violent cases ja Signal to noise), mis mulle ka väga meeldisid. Dave McKean on ikka super koomiksikunstnik. Pidevalt ma vaatan tema koomikseid lugedes, et ooo ja ooo, see ruuduke võiks vabalt eraldi töö olla ja mu kodus seinal rippuda! Eriti meeldis mulle McKeani lause Violent casesi sisekaanel, kus ta tänas oma kunstiõpetajat ja ütles siis, et "See, this is what I mean by a comic book" ja tõesti, ma näitasin McKeani koomiksit Cages ka oma emale, kes profesionaali pilguga asja vaatas ja ütles, et see on tõesti kunsti, mitte Miki hiir :P.

Nüüd on vist see postitus väga pikaks läinud. Tegelikult võiks juu veel muljetada igasugustest kunstilistest ja filosoofilistest ja muudest elamustest, avastustest, kuid eks peab midagi jätma ka teiseks korraks. Eesti meestel on ikka nii, et algul ei saa pidama, siis ei saa aga vedama.

Siiski, mul juba läks meelest. Nagu T.Viik meile I kursusel õpetas - kui kirjutad esseed, siis see peab olema selline, et kui inimene loeb esimese ja viimase lõigu, siis esimeses lõigus tõstatakse küsimus ja viimases vastatakse sellele. Kuulujutt räägb, et Viik siiani vahel hindab tõid selle järgi kas esimene ja viimane lõik on üksteisega sünkroonis. Igatahes, ma hakkasin tegelikult kirjutama, sellest, et kevadel Mait andis mulle ulmet lugeda ja ma olen nüüd kergelt jäänudki sellele lainele. Siis Maidule on lisandunud Juhan (üks kultuuriteoreetik meil), kes on, vastupidiselt Maidule, suur fantasy fann ja ta pidevalt räägib mulle, et ma pean nüüd ulme kõrvale ka fantasy kirjandust lugema. Järgmiseks ongi mul soolas Robin Hobb, mille Juhan andis. See käis nii. Rääkisime skaibis juttu ja ma ütlesin, et hakkasin lugma Trifiidide päeva ja tema vastus oli selline: see on hea, post-apo at its best, kuid see on ulme! Sa pead kiireimas korras mingit head space-operat või fantasyt lugema hakkama, muidu lähed liiga kuivaks ära. Asimov- öäkk! Noh, eks ta tegelt mõtles seda huumoriga, ta loeb ikka ise ka ulmet jne, aga jah, eks on tore neil stereotüüpidel mängida ja enda üle veidi nalja teha. Igatahestõi ta mulle siis Hobbi, eks näis kuidas see meeldib. Aga jah, selleks korraks siis kõik.

ps: mul on plaanis jaanuari lõpus EHIs selline üritus korraldada, kus viimasel sessi päeval vaatame järjest kõik algsed Star Warsi osad ära - geekdom rules :)

2010-09-10T10:19:00.000-07:00

Olen veel tööl muide, reede õhtu ju!, kuulan Mozartit ja olen haige. Eile vist külmetusin. Läksime Teriliisiga Karjakeldrist kodupoole (saime Antoniga kokku, kes üle pika aja jälle Eestit väisas) ja mul oli millegi pärast hirmus palav ja lipplesin hõlmad lahti, eks nii see külm sind võtabki. Täna pea käib veits ringi ja olen palavikuline ja nohune. Muusika on nii mõnus ja haiguse tõttu olemine nii loid, et hea meelega roniks siin oma psühholoogi diivanile magama. Aga noh, eks peab kodupoole sirutama hakkama. Bussis loen Harry Potterit, see on stiimul liikuma hakkamiseks :p.

Ma tegelikult logisin end siia sisse, et üks link oma vendade ja õdede nimekirjast maha kustutada ja noh, kui juba, siis juba - väike reportaaž õppeassistendist filosoofi tegemistest :).

Nautige sügist ja kuulake ka vahel klassikalist muusikat. See kõlab mulle praegu nii avangardselt ja uuenduslikult teistsugusena, et kõrv lausa puhkab. Nagu kallaks meega teed kõrva. Mitte muidugi sõna otseses mõttes, vaid kategooriliselt metafooriliselt. See on vist üks imelikult kirjutatud post-it'us (see sõna on täpselt selline nagu Derrida võiks kirjutada, vägga erinew, mitte, et ma Derridast midagi teaks, ausalt ei tea). Niisiis, lõpetame Mozarti viisis.

ps: (ikka ei saa lõpetatud) mai teadnudki, et ma haigena hakkan riimis kirjutama :)

ps: kui juba klassikalise muusika peale asi läks, siis võiks rääkida ühe anekdoodi, mille hiljuti kuulsin. Mai tea miks need tüübid seal juudid on, põmst võiks nad vabal ka Tšapajev ja Petka olla või eestlane, sakslane ja venelane, aga igatahes on juudid. Asi siis selline:

Üks juut teisele: "Kõik ahhetavad kogu aeg Pavarotti ja Pavarotti, ma ei saa aru, mis neile seal meeldib. Romanov laulis mulle eile ette, täielik pask!"

Sellge koomilise numbriga ma lõpetan oma eklektilise postingu. Head õhtut!

Kick-Ass

2010-07-01T06:23:00.000-07:00

Käisin eile Kick-Assi kinos vaatamas ja väga lahe oli. Täna tõmbasin netist siis tolle koomiksi ja hopsassaa, see on ka väga lahe. Siin siis mõned ampsud sellest.

Ehi pidu ja muu pudi-padi

2010-06-17T04:36:00.000-07:00

Täna on ilus ja palav ilm. Istun siin lühikestes pükstes, aknad lahti ja higistan. Iseenesest mulle selline ilm meeldib, kuigi veel rohkem meeldiks see mulle õues olles. Eks varsti suundungi sinna. Eile oli siis EHI lõpupidu, kinos Sõprus. See koht oli ikka päris tore, sest noh, nii teistsugune. Palju sa ikka saad kinosaalis tantsu lüüa? Pidu ise oli huvitava käekäiguga. Algas tarditsiooniliselt sellega, et inimesed niisama häbenesid kusagil nurgas, nagu klassiõhtul ja DJ Sokretes mängis mõnusat piiti. Siis, kell 21.00 algas filmi vaatamine - Lock, Stock and Two Smoking Barrels, mida on muidugi kõik 100 korda näinud aga noh ikka oli suht tore jälle üle vadata. Kui film vaadatud astus pukki DJ Ele. Mul kohe kiskus nägu rõõmule kui kalashnikovi lauluke kõlama hakkas. Aga maitea, inimesed olid vist filmist väsinud vms, et algul nagu tantsumürgliks lahti ei läinud. Ele mängis umbes 1,5h. Kusagil poole seti pealt hakkas rahvas end liigutama ja põrandakesele koguma ja peoke hakkas juba küpsema. Mingi aeg, umbes veerand üks tuli siis minu kord ja selleks ajaks oli põrand end juba täis kogunud (sain pultti ikka heal ajal, esimene on vist alati halb olla). Rahvas hüppas ja kargas ja väga tore oli. Mulle endale meeldis ka, tantsisin nagu strippar Markol oleks epilepsia. Ma mõtlesin selle plaadimängimise peale ja tundub, et see on kohati nagu tüütus ka - lähed peole ja siis sul on seal mingid kohustused, et pead nagu entertainima. Aga pluss on sellel see, et kuuled ainult oma lemmik muusikat. Mul ongi pidudega tihti nii, et ei mängita seda mille järgi ma tahaks tantsida ja noh, eks siis peab asja ise ära tegema :). Peale mind tuli the all mighty Tristan Priimägi, kelle musavalik oli ka päris norm, mulle meeldis, et ta mängis uut Ariel Pinki. Aga jah, ma plaadimängimise ajal koguaeg hüppasin üles alla, seega peale oma 90 minutsit of feimi olin juba üpris väsinud, seega Tristani pilli järgi ma palju ei tantsinud. Ja see oli tegelikult hea, sest nii saingi ma puhata Sokretese jaoks väja. Greete mängis väga toredaid lugusid, nii et tantsida sai lausa mitme eest. Ja siis peale Greetet, umbes kolme neja vahel ma läksin jälle pulti. Noh see on selline aeg, et siis on rahvas juba väsinud. Tugevamad ainult elus, ülejäänud joodikud juba magavad kusagil. Peagi taipasin, et ma oleks varsti ise ka hea meelega magama läinud, mitte joomisest, vaid niisama. Tegelikult asi selline, et ma pidin ju järgmine päev tööle minema. Koju pääsesin umbes kella viieks ja äratuse panin kaheteistkümmneks (noh, meil siin tööl ei ole praegu kella peale jooks, pea asi, et asjad tehtud), seega 7h magamist - polegi paha tegelt :).

Praegu ma olen täiesti fresh. Ma ei suuda oma kavalust ära imestada. Nimelt otsustasin hommset silmas pidades peaol alkoholi mitte tarbida. No see ei ole tegelikult päris tõsi :), peo algul jõin ühe rummi koolaga (siis mul polnud seda kavalust veel tulnud) aga varsti sain aru, et kui juua siis on hommikul pohmakas ja pohmakaga tööl olla ja veel tööd teha ka on ju liig mis liig. Teiseks pidin ma hommikul veits asju pakkima, analüütilise laagri jaoks (noh see oli tegelt suht formaalne pakkimine, mõned hilbud kotti ja kõik). Kõige selle tagajärjel olengi praegu lihtsalt kergelt unine aga see on selline väike liiv silmanurgas, mille pepsi ilusti minema loputab :).

Aga jah, tagasi peo juurde. See lõpu plaadimängimine oli ikka päris naljakas. Rahvast jäi üha vähemaks. Lõpuks ainult kaks paarikest tantsisklesid ja lõpuks need muutusid ka nii valivateks, et vahepeal istusid, kui lugu vist ei olnud piisavalt inspireeriv, siis jälle karglesid või väänlesid üksteise kätevahel. Ja lõpuks otsustas üks paar üldse suudlemise ja teine jutuajamise kasuks. Aga noh, rahavast siiski veel oli. Baaris istus mingi seltskond ja siis need mõned üksikud paarikesed. Ma hakkasin juba vaikselt mõtlema, et peaks koitsa minema, et aitab küll, aga samas inimesed ikka tahtsid, et neil mingi rütm taustaks kõmiseks. Juhtus siis selline asi. Panin mängima ühe Fleet Foxesi tempoka loo, mille peale mõnusaltpurjakil Tristan kusagilt ei tea kust püsti kargas ja karjus, et see on ta lemmik lugu (aeg ajalt ta ikka ilmus kusagilt välja ja ütles, et oooo, see on nii hea lugu jne, nagu Stone Rosesi Fools Gold või Big Pinki Too Young To Love peale). Võtsin siis härjal kohe sarvist ja ütlesin talle, et see on mu viimane lugu, et ta võiks ise mingi plaadi endile taustaks peale panna. Ja siis ta kenasti võttsiki asja üle ja mina veeresin taksoga kodupoole. No vot, selline peo oopus.

Huvitaval kombel ongi nüüd täna lihtsalt väga mõnus olla - ilus ilm ja homme laagrisse. Mul on üks paks ulmekas kaasas, pika bussisõidu jaoks. Mulle tegelikult meeldib bussi või rongi või lennukiga (lennukiga tegelikult vähem) pikki sõite teha, sest siis saab rahus lugeda. Kuna aega on ilukirjanduse lugemiseks vähe, siis viimasel ajal ma olen hakanud ka väiksemate bussisõitude ajal lugema. Nt 15-20 min bussisõit linna on täitsa paras aeg, et umbes üks peatükk läbi lugeda. Asi on ka selles, et Mait (meie uus esmakursuslane) on mulle hulganisti häid ulmekaid lugeda toonud. Kõik sai alguse sellest, et kippusime millesti rääkima ja tuli välja, et ta on ulme fänn. Ma ütlesin, et ei tea ulmest midagi. Tema siis tegi suured silmad ja ütles, et ta ei saa aru miks üldse kõik filosoofid ei ole manjakaalsed ulme lugejad, sest ulmes on just selline hüpoteetiliste olukordade loomine ning siis nendega tegelemine. Mulle tundus see märkus täiesti asjakohane. Ta tõi ka põnevaid näiteid. NT on selline raamat Linn ja linn, mis räägib sellest, et ühele kohale on ehitatud kaks linna (ala üks tänav on ühes linnas ja kõrval teine kuulub teise linna jne), kuid nii, et ühe linna elanikud on varajasest noorusest alates õpetatud elama nii, et nad ei pane teise linna elanikke tähele ja vastupidi. Teine näide oli selline, et on üks raamat, mis on kirjutatud sellisest maailmast, kus valitseb siiani Aristotelese füüiks ja maailmapilt. Kas ei ole sellised kirjeldused vastupandamatud. Neid kaht ta mulle veel toonud ei ole aga olen lugenud seni kolme raamatut, mis kõik olid väga head. Roger Zelazny - Lord of Light (see oli väga hea), Connie Willis - Bellweather (mis oli ka väga hea, hommseks bussilugemiseks on mul teine Willise raamat, mille nimi on To Say Nothing of the Dog, mis on vihje Jeromei raamatu Three Men On a Boat, To Say Nothing of the Dog alapealkirjaöe - kõlab põnevalt. Ulme ja Jerome kokku on päris hea kokteil. Muide seal pidi mingisugune ajas rändamise teema olema. See Willis meeldis mulle kõige rohkem, nii et enne, kui Mait jõudis mulle uue Willise tuua ma juba tellisin endale veebist ka ühe Willise aga muidugi selle kohale jõudmine venib) ja Jim Munroe - Angry Young Spaceman (see mulle algul ei meeldinud, kuidagi ei läinud nagu käima, kuid kusagil pole peal hakkas meeldima ja lõpuks oli juba väga hea, seega lõpp hea kõik hea). Vaatasin, et see Munroe on ka mingeid põnevaid koomikseid teinud, millest üht saab ka netist tasuta tõmmata . Nii, et jah, endalegi üllatuseks avastan, et ulmekirjandus on täitsa mõnus asi. Ma olin väiksena väga suur koomiksi fänn, eksole, seega kohati on see huvitav flashback, see tähendab, see, et ma leidsin mingi huvitava koomiksi mida lugeda võiks ja sealt uurisin veits veel ja eks see sci-fi koomiksi asi on ju ka omaette maailm kuhu veidikene siseneda võiks. Novot. Nüüd on vist see kirje kasvanud hiiglaslikuks. Egas midagi kui mõne kuu pärast jälle!

2010-04-13T00:49:00.000-07:00

Nüüd siis ka selline asi: http://sumpoosion.blogspot.com/, sinna hakkame peatselt laadima sümpa audiofaile kõigile allalaadimiseks.

2010-03-07T06:56:00.000-08:00

Ütlen juba kohe ära, et võibolla pean kohe sööma jooksma ja blogimise katki jätma. Teriliis küpsetab seal jälle mingeid hõrgutisi ja talle ju ei meeldi kui toit jahtub. Aga jah, see selleks. Nagu ikka ei ole mul midagi erilist kirjutada, sest ma ei tea, elu on ju nii tavaline. Iga päev juhtub imelisi asju aga samas on see ju nii tavaline. Põhimõtteliselt võiks ju kõigest kirjutada aga see on ju muidugi võimatu (vast selle pärst ma nii harva siia kirjutan). Ma teen siis mingi valiku ja alustan kusagilt. Kõik asjalikud inimesed võivad nüüd minna asjalikke veebilehti lugema, sest ma ei kirjuta midagi asjalikku. Minu jaoks see blogimine ongi nagu selline niisama hängamise paik, kuhu ma tulen kirjaliselt hängima, kui selline eimiskilik tuju on peal kergelt laisk ja parajalt paks. Et siis jah, ma siin olen kiire elu tempos kergelt haigeks jäänudaga midagi hullu õnneks pole. Eile oli kege sumps peas ja pea valutas veidi. Mis oli iseenesest halb, sest juba reedeks oli tarvis teadusseminari ettekanne avaldada teistele. Kuid see haiguse asi algas juba neljapäeval ja varem ei olnud lihtsalt aega. Nüüd ma muidugi tunnen end juba hästi. Kerge nohu on aga see on ju elementaarne. Ettekande sain ka just valmis. Nüüd ma siin chillin ja söön varsti ja lasen sel ettekandel veits laagerdada ja siis vaatan ta üle, silun nurgad maha ja panen viited külge, siis on hästi ja saadan Luurele ära. Ja peatselt siis ka moodleisse üles. Ei tea kuidas Kairil sellega läheb.

Aga see haiguse teekäik on üks kummastav ja kummaline asi. Neljapäeval ma ei saanud üheski loengus käia, sest kell kaks käisid meil ehis jälle mingid hindajad (selle uue süteemi raames - üleminekuhindamine), kellega ma siis kohtuma pidin. Peale seda aga ma tundsin, et haigus võtab tuure ja nii jäid ka edasised asjad ära. Läksin siis varakult koju ja varakult magama ja magasin kaua (teatasin, et tulen hiljm tööl). Ja see magamine tegi imesid, keskpäevaks olin nagu terve vennike. Käisin siis ka tööl ja tegin need asjad ära mida kodust teha ei saanud. Siis oli meil õhtul plaanis Terxuga Liina sünnale minna ja ma läksin pärnu mnt laseringi. Ma tellisin endale millalgi sealt ühe plaadi ja pidin selle nüüd sealt kätte saama. Noh ja mõtlesin, et näpistan sealt ka mingi kingituse kaasa. Vaatan siis ringi ja ohhoo, neil on seal mingi hulgaliselt kasutatud plaate müügil. Ja mitte mingi vana rämps, vaid õesti hea muusika ja heas korras. Novot, nüüd ma peangi sööma minema. Kirjutan ainult veel, mis ma ostsin: Elliot Smith - New Moon, Akvarium - Tabu, Johnny Michel - Ladyes of the Cannion (Liinale, kuigi ma ei tahtnud seda üldse ära anda), Kings of Convenience - Quiet is the New Loud (see on see mille ma olin tellinud). Aga ok, ehk millalgi jälle.

Mis siis veel, maksapasteet!

Pildid õtudele

2010-01-20T12:57:00.000-08:00

Hei õtud, ema tegi siin teile hunniku pilte lumest, panin need siia üles: http://picasaweb.google.com/Ott.Kagovere

Haa haa (nagu see Simpsonite tüüp), meil on lumi, teil ei ole!!!

2009-11-24T05:08:00.000-08:00

Ah kurajammel, hõiskasin enne õhtut, ta esineb alles 18.12, eks siis peab ootama, millal ta uuesti eestisse tuleb.

2009-11-24T05:05:00.001-08:00

ps: just märkasin, et seal esineb Jose Keskitalo, ta jäigi mul Tallinnas nägemata :)

Folk-Art NOW!

2009-11-24T04:52:00.000-08:00

Sellisele festivalile siis sõidan homme:

http://folk-artnow.de/index.html

lingilt Künstler leiab ka eestased :)

http://www.myspace.com/folkartnow

Ma alles nüüd hakkasin vaatama, et mis üritusega siis tegu ja tundub päris põnev asi olevat.

Täna on see pühapäev!

2009-11-15T09:04:00.000-08:00

Täna on see pühapäev, kui ma jälle bloggin. Ma uuristan siin blogides üpris tihti ringi aga ise ei viitsi eriti juttu produtseerida. Või siis pole aega ka, sest võiks ju midagi kasulikku selle asemel teha, et siin tekstualiseeruda (seda peaks ütlema nii nagu inkarniseeruma (või mis sõna see ongi, lihaks saama), tekstiks saama). Aga täna, hopsasaa, on just selline teovõimetu pühapäev. Õppida (kuigi oleks mida õppida küllaga) ma täna ei viitsi või ei jaksa. See võib ka sellest olla, et meie iganädalane Husserl ei ole vist sell korral kaela (silma, mõistust) murdev, seega ma ei pea seda nädalavahetusel ette tegema (lugema) (eks neljapäeva öösel jõuab küll:). Ja homme jääb hommikune saksa keel ära, sest õppejõud on miskele konvekale küüditatud. Koduseid ülesandeid anti muidugi selle eest rohkem. Tavalistle töövihiku ülesannetele lisaks lugeda üks tekst - üllatus üllatus ansamblist Tokyo Hotel! Olen nüüd septembri algusest saksa keelt õppinud aga midagi eriti lugda proovinud ei ole. Teadusseminari ettekande tarvis pidin natuke Traktaati lugema ja katsusin jõudu siis ka saksakeelega ja Wittgnsteini lihtlaused ei olnudki nii rasked. Aga jah, Traktaadis on palju selliseid ühelauselisi ütlemisi. proovisin kord ka veits Filosoofilisi uurimusi lugeda aga see oli küll liiga raske (rääkimata sellest, kui Viik ütles, et Husserl on saksa keeles lihtsam, siis ma algul uskusin teda, aga ei, see ikka ei olnud nii. Kui inglise keeles on Husserliga nii, et igast sõnast saan aru, aga ühestki lausest ei saa (see on muidugi nali), siis saksa keeles ei saa sõnadest ka aru). Ega ma Traktaati ka saksa keelselt palju lugeda ei viitsinud aga sõnaraamatu toel saaksin vist enamusest aru küll juba. Lisaks sellele vaatan RTList saksakeelseid saateid, nii palju kui ma telkari ette satun ja vanast armastusest hip-hopi vastu tõmbasin endale Fünf Stern Delüxe'i albumi ja aegajalt kuuln saksa riimimist - päris lõbus.

Nii palju siis saksa keelest. Aga läheme nüüd algusesse tagasi. Mis siis tänasel päeval viga on, või siis hoopis, mis teeb tänase päeva nii meeliülendavalt eriliseks, et ka mina bloggima hakkan? Esiteks, hommikul oli ilus ilm ja see peaks tähendama, et ma õige ristiinimese kombel õues kepikestega ringi tatsan. Aga ei, see jäi ära. Seda tegin ma eile ja kuna ilmad on juba üpris külmad, eriti mereääres, kus tuul vihiseb, siis on kepikõnd päris jõuliseks muutunud. Muidu lihtsalt külmud ära ja see võtab üpris võhmale. Jah, see on tõsi, ka kepikõnd võib vahel pärisspordi mõõtu võtta. Aga ok, kepid nurgas ja ei mingid jalutamist. Nii mis siis edasi sai? Ma tegin igasuguseid asju. Eile ma alustasin ühe artikkli lugemist, see Goodmani induktsiooni artikkel. lougesin seda üle, sest järgmisel nädalal MA teadusfilosoofias arutatakse seda ja ma mõtlesin, et lähen ka kuulama ja kaasa rääkima. Lugesin siis eile seda ja ka seda Cohniz'a järelartikklit, millest pool jäi tänahommikuks. Peab ütlema, et iseenesest ei ole see Goodmani asi väga keeruline aga Cohniza artikkel on väga põhjalik ja selleks peab ajurakku veidikene rohkem kasutama, kui ajalehe lugemisel. No vot, ja kuna täna on selline unin päev, siis see Cohniza asi võttis võhmale. Pärast Cohniz'it ma mõtlesin, et teen Husserli ära. Aga naljakas lugu, see Husserl, esiteks ei inspireerinud üldse ja teiseks, tundus üpris lühike ja kergem, kui eelmised tekstid, et ma otsustasin laisklemise kasuks ja jätta lugupeetud Husserl mõneks muuks päevaks.

No vot ja sellest saigi kõik alguse. See on tihti nii, et kui sa juba millelegi käega lööd, siis oled põmst juba kõigele käega löönud. Husserli panin kotti ja võtsin teisest kotist arvuti välja. Asusin UK the Officit vaatama, aga kuna Teriliisil on liiga aegleane nett, siis ka sellest ei tulnud midagi välja. Lugesin siis niisama veidike mingite asjanduste kohta vikipeediast ja lehitsesin natuke ühte raamatut Descartesist, sest me Toomasega paksime tegelikult ühele oma mentordavale ettekande materjalid välja otsima (me tahame, et ta teeks ettekande formaalsest ja eminentsest põhjuslikkusest, kui keegi teab mõnda head ülevaadet sellest, siis palun öelge). Aga nagu juba varemgi selgus siis kooliasjadega tegelemisest ei olnud mu keha ja vaim just kõige vaimustunud. Nii raport jätkub: mängisin kolm mängu Go'd veebis, millest kõik kaotasin. Siis vhepeal oli kell nii palju, et peab sööma hakkama ning peale seda tuli mul geniaalne plaan hakata lugema mõnda neist sajast raamatust, mis mul pooleli on. Nt Terxu juures on mul pooleli Faust, Hesse lühijutud ja Surm Veneetsias. Valisin Thomas Manni ja kuigi selles jutus oli oma niiske võlu ei olnud minust suurt lugejat (kohe jõuame tähtsa momendini) ja siis ma hakkasingi bloggima.

Nüüd on siis ettevalmistused blogiks tehtu ja nüüd peaks siis nö blogi ise hakkama. Kerge kiusatus on postmodernistlikult see asi nüüd, alguses pooleli jätta. Sest mida mul ikka enam öelda on, kui kõik on juba öeldud. Ega mul ju midagi öelda olnudki, lihtsalt rõõm blogimisest.

Aga siiski võiks vist midagi veel rääkleda, prääkleda, kraakleda, šmaakleda. Teha nokk lahti ja nagu leevike teha kohatult kraaks kraaks. Aga leevikesed ei tee ju kraaks kraaks? Miks ei tee? Miks ma ei või seda oma blogis kirjutada kui ma tahan. Leevike võib ju teha ükskõik mida, visata hundiratast ja teha koerustükke, olla hiirvaikne või kaval nagu rebane. Kui ta kõikke seda võib, miks mitte siis kraaksuda nagu harakas? No näed siis, kui jutt otsa saab, siis ikka rõõmbsad mõtted nagu herned kasvavad pähe, ikka veidruse radad jalale alluvad, kanduvad randa ja seisklevad ringi. Nii nii, nüüd mul meenus, mille üle ma veel tahtsin siin hõisata. Nimelt selle kuu lõpus (ehk siis 1,5 nädala pärast) sõidame Lilliga Bremenisse. Seal toimub üks folk festival, mida Feliksi sõber korraldab. Sel aastal on to festar balti teemaline ning see korraldajast sõber soovis mingisuguseid balti kunstnike ning Feliks soovitas muidugi Kellit (sest ta on siis külas olles tema töid näinud) ja küsis, et ehk ma tean veel kedagi. Muidugi kutsusime siis Lilli ka ja Antoni. Kes otse berliinist sinna folk-grafitit tegema tuleb (lausa BAPi kokkutulek :p). Meie Lilliga läheme siis kohale ja võtame ka tööd kaasa (piletid makstakse muidugi välja). No vot, see on selline muhedus. Kohal oleme kuus päeva. Sega peaks fun olema.

Nii siis nüüd ma juba tunnen, et ma olen blogeerimise ammendanud. Asume vist varsti Terxuga üht itaalia filmi vaatama - Zettebelletze (või kuidas see kirjutataksegi), seitse iludust eesti keeles. Ega mul just kõrged ootused selle filmi suhtes ole aga intaalia klassika vist ja noh ega see vast mööda külgi alla jookse. Ütlen veel nii palju, et tegelikult ma hakkasin blogima (nüüd tuli melde miks ma üldse arvuti uuesti lhti tegin :D), sest tahtsin õtudele siia talvisest ja lumisest tallinast pilte üles riputada. Aga millegi pärast Terxu Mac ei tunnistanud mu telefoni ja ei tahtnud sealt pilte kätte anda. Ehk teine kord siis. Auf vieder sehen!

2009-10-13T10:56:00.000-07:00

Aga nüüd ma olen juba ammu terve, aga plogida siiski ei viitsi (valetaja paradoks eks).

2009-09-29T07:50:00.000-07:00

Oh seda sügist, haigus alati ta varjus käib. Sall ja punaseks nuusatud nina, palavikuline pilk ja valge palge, nii ta ikka tuleb. Siin siis minagi sain mingi viiruse või miskit. See Henriku uus plaat tundub nagu puhas kuld, mõnus vahetu Camera Obscura esteetika, sobib ilusti sügisesse, et aega maha võtta. Kohe hakkame Toomasega Descartesit lugema. Kuna mul on kerge haigusekühm, siis kirjutan nii eklektiliselt. Mediteerin siin ja lihtsalt midagi tuleb vahepeal pähe.

2009-08-22T11:38:00.000-07:00

Ja eelmine kolmapäev oli Cafe Petersonis Go klubi, mis oli päris muhe, kuigi ma pidin sealt varakult lahkuma. Järgmine kolmapäev aga jälle, kõik huvilised teretulnud :). Teriliis käis täna Käsmus seenel ja mustikal ja nüüd praeb õhinaga ja ma pean nüüd minema köki nuusutama, sest ta on juba kolm korda kutsunud ja käinud siin deklameerimas, et nii hea hõrk lõhn on. No eks ma siis lähen. Homme pidavat seene gishi oodata olema, tundub huvitav. Lisaks sellel olen sin ajaloo asju lugenud, sest esmaspäeval on ümbrikueksam. Ja neljapäeval oli Kelder, mis toimus hoopis linnahalli kõrval mereääres, sest Mott ei leidnud keldri võtit üles. Enne seda käisime veel tema maja katusel ja pööningul. Kohal oli liikmeid kolm - mina, Mott ja Kaia. Kaia joonistas, meie Motiga vestlesime. Huvitav oli, sest ma pole Motiga varem nii neljasilmselt vestelnud.
Rapordi lõpp, sest ma pean nüüd seene aroome degusteerima minema.

2009-08-06T01:14:00.000-07:00

ps: ma arvan, et Go on filosoofidele sobilik mäng! Mott pidi olema Go käpp, peaks kunagi taga mängima.

GO!

2009-08-06T01:03:00.000-07:00

Õtud külas lõbu laialt. Anni tõi mulle jaapanist Go mängu (ma ise tellisin) ja peab ütlema, et see on mõnus. Tommiga telklaagris veits mängisime ja siin õtudega ka väheke ja siis aeg ajalt veebis. Mulle tundub see mäng palju põnevam, kui male. Ei tea miks, aga nii see on. Nii et kui keegi tahab mängida, siis hakkame pihta. Karoliina (välenäpp, ma ütlesin talle, et sada paar aastat tagasi oleks ta olnud kosilastele hea saaks) õmbles mulle Go lauale kotikese või ümbrise ja nuppudele kukrud, nii et asi on väga spets. Kõigepealt ta käis abakhanist kangaid ostmas ning järgmine päev õmbles endale hommikul kaks seelikut ja siis pärastlõunal Go-koti. Ütles, et meil on siin nii hea õmblusmasin, et asjad saavad lausa ise valmis. Go go Karoliina. Lisan siia ka pildi sellest mängust. See pilt on netist aga minu mäng on täpselt sama sugune :)

2009-07-16T02:48:00.000-07:00

Hehehe, olen praegu kultuuriteaduse vastuvõtukollokviumis ja kirjutan salaja blogi :D. Tegelikult mitte nii lambanahkselt, et küsitlemise ajal, vaid meil on siin väike paus, sest viimasel päeval paljud jäävad ära. Vast on juba kuhugile sisse saanud ja siis ei hakka enam tulemagi.

Tamm ja Krull vestlevad siin noortest eesti luuletajatest, ei hakka kirjutama mida :), see polegi tähtis ja Lahe niisama chillib (issand, nüüd tuli üks hullu emo-tukaga noormees sisse ja ma ei saa enam bloggida).

2009-06-08T08:52:00.000-07:00

Noo nii, sitten sitten! Sess on nüüd põhimõtteliselt läbi ja saab lubada endale mõnusat blogikirjutist, koos Panda Bear'iga (väga mõnus muusika). Täna andsin ära oma Teksti lingvistilise analüüsi essee. Kuna selle kirjutamiseks jäi ainult 1 päev, siis jään oma 5 (no tegelt seitse, kui tiitelleht ja kasutatud kirjandus kaasa arvata) lehekesega Eva 11 lehelisele Liotardi esseele alla ja niii uhkelt end tunda ei saa, aga tunnen siiski :). Imelikul kombel sain kibekähku (paari tunni pärast) hinde teada ja õppejõult isegi kommentaari (no ma tegelt ise kirjutasin talle, et kui ta leiab aega, siis ma kergest tagasisidest ära ei ütleks), mis seisnes selles, et essee on muidugi huvitav aga mul on vähe aega ja kirjavead võtsid punkti alla. Eks ma ikka kiirustasin veits ja kõike ei jõudnud üle kontrollida, aga pole hullu, B on ju super. See sessi on siis esialgu üpris hästi lõppenud, eks näis, mis ülejäänud hinded tulevad.

Söön ja mõtlen siin, et võiks tõesti nii olla nagu Eva kirjutas, et kirjutamise eest võiks raha saada, näiteks blogimise eest. Siis ma siia pilte üldse ei paneks, sest words are money, naa miin! Kirjutan ja kirjutan siin ja panen tähele, et ma tegelikult ei kirjuta. Kuulan siin Panda muusikat ja jään aknast välja vaatama. Panda Bear, sellega meenub üks anime mida me paar nädalat tagasi Terxuga vaatasime - Panda Go! Panda (või kuidas see täpselt on). See oli üks maailma jaburamaid multikaid, eriti eestlasele, kes on hästi Pipi Pikksuka ja kolme karu seiklustega kursis. See multikas oligi selline sürr remiks Pipist, kolmest karust ja jaapani animest. Aga mitte mingil lamedal kujul jäljendus, vaid geniaalne flip around. Peategelane on nagu Pipi, punasd patsid jne ja elab üksi. Siis talle tulevad külla suur isapanda ja tema väike poeg ja nad otsustavad, et kuna pseudo-Pipi elab üksi ilma vanemateta, siis pandaisa hakkab tema isaks. Ja kuna väikesel pandal ei ole ema, siis pseudo-Pipi (ma ei mäleta, mis ta päris nimi oli seal) hakkab tema emaks ja kõik on õnnelikud!!! Kui suur panda hakkab isaks, siis see tähendab, et ta peab hakkama kaabut kandma, lehte lugema ja piipu tegema, mida panda hea meelega ja suure tõsidusega tegi. Ja muidugi hommikul pidi ta tööle minema, algul see tegi ta kohmetuks, kuid hiljem hakkas ta loomaaias tööl käima :). No vot, seal oli iagsugust lisajaburust veel lisaks, aga ega kogu lugu pole mõtet ümberjutustama hakata.

No vot, mul siin ka Panda Bear laulab ja vaatan, et täna on päris ilus ilm. Varsti hakkab telekast Juri Lotmani Vestlusi vene kultuurist, mida hakkan põnevusega vaatama. Mis siis ikka, lusti ja lõbu maailma laia. Piis

2009-06-04T06:02:00.000-07:00

Täna (õigemini just, umbes 1,5 h tagasi) oli Marxi eksam, ehk siis vestlus. Praegu on selline pinge langus, et ajab naerma. Ilm on õues vihmane, tuuline ja jahe aga absurdselt hea on olla. Millest siis selline naljakus? Kohe alustame algusest (kõlab juba nagu Hegel, mis?).

Teisipäeval (täna on neljapäev) oli Kirjendusteose analüüsi eksam, mis muidugi tähendas seda, et nädalavahetuse + esmaspäev tegelesin poeetikaga ja põhimõtteliselt Marxi poole ei jõudnud vastatagi. Teisipäeva hommikul, kui veel viimaseid riismid üle vaatasin sain aru, et kõik tundub nagu üpris selge olevat. Eksamil aga sain ma selle ainukese küsimuse (Dramaatika ja jäljendus), mida ma ei olnud otseselt õppinud. Kaudselt aga küll, nii et halvasti vast ei läinud, kuigi mul õnnestus draama ja dramaatika segi ajada ja seega kirjutades olin veits kimbatuses, et mis on mis ja millest ma nüüd kirjutan või peaks kirjutama. No vot siis, nüüd Marxi juurte juurde! Teisipäeva õhtul (peale tööd) hakkasin, siis Marxi lugema. Üllatus üllatus, seda materjali oli päis palju. Marxi ennast ei olnudki nii palju, mingi 40-50 lk'd, kogu kursuse peale. Kuid igaks tunniks oli Mägi hunniku kommentaare kirjutanud ja need kõik kokku on päris paks patakas. Tgein siis tööd teisipäeval aga suurema osa jätsin kolmapäevaks. Aga juhtus, mis juhtuma pidi. Millegi pärast ma ei saanud teisipäeva öösel korralikult magada (ma ei mäletagi enam võibolla läksin liiga hilja magama), hommikul olin nagu unepomm. No nii õhtul siis, kui hakkan agaralt õppima ja kirjutama, sain aru, et ma olen ikka uninekaruott, loen ja loen ja midagi aru ei saa, mõte jookseb mööda lehe ääri, ääri veeri hoian paberit käes, nagu viimne päev oleks käes ja siis selles apokalüptilises väes sain aru, et kõik, nii ei saa. Panin asjad kokku ja läksin raamatukogust koju. Mõtlesin, et kirjutan mägile ja vabandan või küsin aega juurde või midagi, aga siis mõtlesin, et suva lähen kohale ja ütlen siis eksamil. Nii, dünastia läheb edasi! Läksin siis kodu ja kõik oli muhe, suht vara läksin magama ja hommikul olin purikas, värske nagu porganda, selge nagu seep, selg sirge nagu lipuvarras (sest täna on Eesti lipu sünnipäev). Hetkel mul tööl mingeid pakitsvaid asju ei ole, seega sain rahus terve hommiku õppida ja mingid märkmed isegi kirja panna. Kell üks läksin siis eksamile aga alles 14.45 pääsesin löögile, mis oli iseenesest hea, sest sain veel asju korrata. Vestlusel Mägi võttis mu kirjutise ette ja hakkas küsima ja nii see läks. Rääkisime pikalt ja pärast sain A - jeejeejee! Ma arvan, et siin tuleb kasuks see, et Marx on klassikalise filosoofia traditsiooni otsene järgija, nii et kui midagi Aristotelesest ja Hegelist tead, siis terminoloogia ja meetod on üldjoontes sama ja see mind päästiski! Ma tegelikult hirmsasti põdesin selle eksami pärast, sest ma olin end juba üpris krussi õppinud selle maraton õppimisega ja ma juba ootasin millal see läbi saab. Nüüd siis läbi? Ei! Mägi arvas, et me võiks korra veel kokku saada ja vestelda, aga nüüd on see ainult hea, kui mul hinne juba käes ja ma tean, et see on positiivne ning ei ole mingit ajapeale rabelemist lugemisega.

Sess mul veel siiski läbi ei ole, pean tegema veel Teksti lingvistilise analüüsi essee. Seal pidime valima mingi teksti ja siis talle analüüsi tegema. Filosoof nagu ma olen soovisin teha tähenduse teemal ja hakkan analüüsima mingit juppi Heideggerist. Üks vaatenurk on kindlasti Carnapi haideggeri tähenduse või pigem tähendusettuse kriitika. See on põnev ja selleks ei ole mingisugust otsest ajalimiiti, nii et ootan juba põnevusega selle tegemist.

2009-05-25T07:25:00.001-07:00

Ja siin üks lahe räpivärk ja muster või tapeet (maitea kuidas seda nimetama peaks), mis ma netist leidsin. Need on selle Geoff McFetridge'i tehtud, üks (vist USA) disainer, teeb the Whitest boy alive'le kujundusi ja sealt hakkas meeldima :) See lugeja mees - ei maksa märkamata jätta toolijalga.

2009-05-25T07:16:00.000-07:00

Eile Terx leidis kapist mingi vana kasti, kus tal on lademes vanu fotosid, mis ta teinud on. Seal oli ka üks pakike pilte, mis ta kunagi minult laenanud oli ja ennenäe, mis lõbusused sealt välja tulid. Ehk siis fotoblogi jätkub :P!

ps: piltide autor on Karoliina (aka Õtu)

2009-05-20T13:58:00.000-07:00

Õtud, ma panin sinna jälle mingeid pilte üles. Küll fotokas on hea, päästab mind kirjutamise vaevast.

2009-04-08T01:16:00.001-07:00

http://picasaweb.google.com/Ott.Kagovere

Ei viitsi kirjutada, vaadake pilte :)

sõpradele rõõmuks

2009-03-11T13:50:00.000-07:00

Tükike mu õe blogist, ehe Kreeka absurd:

kreeka elu:

laupäev oli ilus kylm ja päikseline ja kui ma ennelõunal kloostri ees hoovi pyhkisin, siis yhel hetkel tuli keegi härra, kes peale teretamist viisakusest hetkeks seisma jäi ja kysis: „kas need on konnad?” eeldusel, et inimesed on tavaliselt terve mõistuse juures, jäin ma ka kaasaelevalt kuulatama, sest õhk tõesti oli igasugust kädinat ja kvaaksumist täis. härra kyllap arvas, et ma ei saanud tast aru ja kysis uuesti, seekord tõesti käega yles puude otsa näidates: „kas need on konnad?” ma kokutasin veel veits ja siis ytlesin, et ikka varesed. „ah varesed?” ytles mees veidi pettunult. „nii konnade moodi kõlab,” ja astus edasi.

2009-02-16T11:23:00.000-08:00

Eelmine töönädal lõppes kerge väsimuse ja sellest tingitud paksu nohu ja peaaegu, et peavaluga - selline imelikkus oli peas, et ei saanud nagu aru kas pea valutab, hakkab kohe valutama või on niisama veits väsinud ja paks. Millest siis selline asi? Nimelt oli ju jaanuaris sess, mis tähendas seda, et enamus vaba aeg kulus õppimiseks (loe filosoofia lugemiseks). Peale jaanuari aga algas uus semester ning ülikoolitöös tähendab see palju asjatamist ja sebimist. Ülikoolis õppimises aga seda, et algavad uued kursused ja uued asjad mida lugeda ning ühtlasi peab ka vanda (sessijäägid) ära tegema. Nii ma siis toimlesin ja kulminatsioon või katarsis oli reedel. Reede oligi tegelikult viimane deadline mil oli vaja esitada Viigi tekstide kokkuvõtted. Kui reede oli ametlikult läbi, siis tundsin kuidas haiguse lained mus tõusevad. Tatsasin siis vaikselt Terxu juurde ja chillisime siis rahulikult. Kuna Teriliisil on mingi Rooma hullus hetkel, siis vaatasime sellist klassikat nagu Benhur :). Terve nädalavahetus mööduski sellise taastumise tähe all. Enamasti lesisin läpakaga diivanil teki sees ja tegin järgmiseid asju (peale söömise): kuulasin muusikat, sobrasin netis ja lugesin mõningaid huvitavaid asju, vaatasin filme ja family guy'd. Korra proovisin isegi lugeda üht kooli asja aga sain kohe aru, et see on viga, sest kui pea on ikka nohu täis, siis sõnad sinna ei mahu. Novot, ja selline vegeteerimine tegi imesid. Esmaspäeva hommikul olin nagu reipus ise, nohu nagu eriti ei olegi (enamasti ainult õues, sest seal on külm), enesetunne hea ja kõik siina juurde kuuluv. Tegelikult on mul isegi selline rahulik rahulolu, nagu oleks mingist sõjast läbi käinud (ma nüüd nati liialdan) teadmisega, et olen võitnud. Tegelikult ma midagi võitnud ei ole, aga eksamid ilusti sooritatud ja muud asjad tehtud ja see on super. Mulle tundub, et iga sessiga saavad filosoofia asjad mulle üha selgemaks. Filosoofia, mis vahel tundub nii laialivalguv konkretiseerub ja näen oma kohta selles selgemalt. Novot selline jutt siis. Ega ma vist väga haige tegelikult ei olnud, mul ei olnud palavikkugi, vaid lihtsalt veits väsinud. Rääkisime Elega sellest ja ta ütles, et assistendid kes õpivad samal ajal enamasti väsivad ära. Ma siis mõtlesin, et ei tea pole nagu hullu, aga tasus seda ainult mainida, kui juba sain ninapihta :). Aga mulle meenub ka üks jutt sümpoosiumilt, kus ma rääkisin, et olin lehest lugenud, et Pärdile oli kõige viljakam olnud töödata siis kui lapsed klaveriümber ringi jooksid ja teda segasid ning Luure selle peale ütles, et see on sellest, et kui sind segatakse, siis on kõige parem keskenduda, sest sa lihtsalt pead end keskenduma sundida. Mul tööga vast samamoodi, et kuigi on vähe aega õppimiseks, on selle eest see aeg mis ma leian seda kompaktsem :).

2009-01-04T09:08:00.000-08:00

Naljakas juhtum juhtuska nende keppidega: nimelt läksime Teriliisiga säästukast mööda (mina muidugi keppidel) ning selle ees pesitses mõnusalt üks parm. Kui me temast möödusime, siis ta jõllitas mind sellise näoga, nagu kaaluks kas öelda mulle, et ma olen suusad koju unustanud või mitte. Aga jäi ütlemata, arvas vist et see on mingi deliirium. Ilmselgest hämmingust oli aru saada, et kepplev mees tema säästukatagusesse pruuni maailma ei sobinud ning arvatavasti ta lihtsalt eiras seda anomaaliat :).

Olen nüüd kepivend!

2009-01-04T07:46:00.000-08:00

Jah, nii see on, kui näete kusagil metsavahel või rannas inimesi kepikõndi tegemas, siis teadke, et nüüdsest olen üks nende seast. Nädal tagasi ostsin lõpuks kepid ära ning hakkasin siis nendega ringi tatsama. Kuna Teriliis sunnib mind üpris tihti endaga jalutama, siis olen ammu mõelnud, et võiks ju siis ka nende kätega askeldada, muidu teised passivad lihtsalt otsapidi taskus nagu mingid suitsuvorstid ja see on ju lihtsalt käte raiskamine. Ja peab ütlema, et ma olen selle asjaga väga rahul. Esiteks, teeb kogu kehaga liiklemine selliste külmade ilmadega seiklemisel sooja. Teiseks, saan ma palju kiiremini edasi, sest uskuge või mitte aga mina olen pikk ja aeglane, samas kui Teriliis on lühike aga väle ja sibab mul koguaeg eest ära. Minul ei olnud selle vastu midagi, kui ta mul eest ära sibas, saingi veits puhata aga asi oli selles, et ta ei leppinud sellega, kui pidi mind koguaeg järele ootama. Nüüd olen aga mina see, kes vahel eest ära suusatab. Kolmandaks, on mul peale "suusatamist" palju sportlikum tunne, kuigi erilisi ma ei tea mis jõu ja ilu numbreid pole sooritanud. Ma olen vist üpris anti-sportlike eluviisidega, nii et selline kerge soome pensionääri sport on mulle väga sobilik (kui pensionärisport tundub iiga kentslik, siis võib ka tudengisport öelda, nagu frisbi näiteks). Mul kohe meenub Helsingi laiff ja vaade mu ühika aknast ja too park, mis sealt peaaegu paistis ja kust sai randa minna ja jalgpalli mängida. Seal vist muud ei tehtudki, kui kepikõndi, nii noored, kui vanad, kuked kanad... kõik kepplesid ringi (peaaegu oleks Kepler kirjutanud).

Homme on teadusfilosoofia eksam, pöidlad peos! Kuna ma lähen varasemal kuupäeval eksamit tegema, siis loodame, et ka küsimused on lihtsamad :).

2008-12-29T10:46:00.001-08:00

Nüüd peaks veel kirjutama uus induktsiooni anektoot!

Induktsiooni anektoot:

2008-12-29T10:40:00.001-08:00

S: "Watson, mis see on?"
W: "See on teekann, Sherlok."
S: "Aga see?"
W: "Tekann!"
S: "Aga see Watson?"
W: "See on fotoaparaat Sherlok."
S: "Ei Watson, see on induktsioonimõistatus!"

Teadusfilosoofiaks õppides tulevad sellised mõtted pähe.

Ja metafüüsikaks õppides, ehk Augustinust lugedes: "Jumalal ei olnud aega maailma luua!"

2008-11-19T06:32:00.000-08:00

Kraade oli hommikul -0,4 ... diip.

2008-11-19T06:27:00.000-08:00

Täna oli esimene lumi õtud, esimne lumi! Mis siis, et see nüüdseks juba sulanud on, esimene oli ta ikkagi. Hommikul vaatasin aknast välja ja maa oli täiesti valge. Tegin moblaga pilte ka, eks hiljem panen mõned siia üles :). Head oliivinoppimist ja plätudega käimist teile seal, mina igatahes otsisin oma talisaapad kapist üles. Mütsi võtsin ka paksema aga see oli vist kerge liialdus, sest ilm oli iseenesest "soe". Lähen just välja ja kuigi enam lund ei ole ei tea kas panna saapad või usaldada veelkord oma ketsipaari.

2008-11-07T11:55:00.000-08:00

Häowdy, howdy! Täna oli täpselt selline päev, et laiskus sai võitu ja selle asemel,ettehatöög sõipudulojuse toitu. Nõndaks nõndaks, nii see läheb, kui oled põmst üksi tööl ja mingisugused deadline'd otseselt kuklas ei istu. Nii ma siis mässasin oma blogi näo või naha, kui nüüd moodsat arvuti keelt kasutades öelda, kallal ja panin teise lausa ümber kooruma. Et kõik ausalt ära rääkida pean alutama algusest: nimelt sattusin lugema Ele blogi Ungaris haige peaga ja kehaga triplemisest. See sukkade ostmise koht oma linki Oliveri blogisse ja ossapoiss Oliveri blogil on plju kipam välimus. Ei ole ma nii tark, et oleks kohe asja lahti jaganud. Läksin siis oma bloggi nö: riideid vaatama, et ehk leidub seal mõni selline hilp nagu Oliveril, eriti meeldis mulle see võileiva (või noh lagos või mis see oligi) pilt seal taustal kumaas ning mul meenus, et ma võiks ju ka sinna ylos mingi pildi vehkida. Sedapsi sedapsi, aga ehmatus ehmatus, siin bloggeris on ju nii vaene riidekapp ja need disainilahendused, mis siin pakutakse on pehmelt öeldes igavad. Noja siis ma sain aru, et Oliver pole bloggeris - milline ebaõiglus, et meie siin ei sa sellist hilpu endale lubada. Aga see selleks, ega siis käed rippu passia jääta.. Ma siis hakkasin vaatama mida saaks parandada ja saigi. See pilt on muidugi mõista netist sämplitud. Ma lõikasin ta pooleks ja kirjutasin peale seega loodetavasti autorikaitse ei tunne seda ära. Ja noh neid värvilahendusi õnneks sai muuta jne. Ja välja tuligi siis selline. Fondivalik oli küll väga väike aga see selleks, nii on ju ka ilus. No vot siis sellised asjad. Sellega ma nüüd pool päeva tegelesin. Ülejäänud aja vestlesin MSNis sellise tegelsega kelle nimi oli seal Gandalf - näiteks teemal kas Syd Barret meeldib kellelegi peale tema või ei ja tuli välja, et Teriliisile meeldib (Gandalf respektib nüüd teda). Siis käisin Teadusseminaril ja see oli päris lahe, Luksi teema jätkus ning jõudis nüüdseks oma lõpuni. Mis tähendab, et järgmine kord on Kairi või Triin. Ja tegin ka tööd muidugi, aga ka seda laisalt. Praegu just jalutasime Teriliisiga läbi linna koju ja peab tõdema, et õue on talv jõudnud. Paksu Margareeta esine mägi oli kui litreid täis härmatise käes ja suht kül oli, pidi ikka koibi liigutama, et veri liiguks. Nõndaks nõndaks. Piis siis ja siis nii ongi!

Oood Martinile!

2008-10-29T07:09:00.000-07:00

Lähen nüüd varsti Martiniga (Martin Edasiga) kinno. Olen väga põnevil, sest see saab olema fun, ma pole teda mingi sada aastat näinud. Vahel ikka chattime aga jah. Sellega ongi vist see Oood läbi, mis siin ikka oodida :). Õues on selline mõnus sügise ilm, karge ja hall ning varsti juba pime. See pimedus on päris naljakas asi, ma hakkasin seda märkama alles pärast kella keeramist. Juu ta sellega saabuski. Tegelikult ega ma eriline sügise ja pimeduse fänn ei ole. Mu lemmik aasta aeg on ikka läbi aegade olnud kevad, siis kui vaikselt valgus ja soojus jälle tagasi tuleb :). Aga ma ei tea, täna tundub see kuidagi muhe. Sügis on vist praegu kuidagi freshhmid. Mulle meenuvad kõik "hullused" (tavaline kohvikus istumine või kodus hängimine võib ka sügise kontekstis mõnusalt hullav olla), mis ma inimestega sellistel pimedatel varaõhtutel teinud olen. Tegelikult selliseid lollusi tehakse ka suvel ja kevadel aga nüüd on neil mingi oma müstika, lisa vint juures - ala hullame hullemalt, et pimedust peletada või nagu öeldakse: õige pidu käib ikka katku ajal. Noh see oli nüüd veits karm võrdlus aga mingi aimu ikka annab sellest mida mõtlen. Võib olla tõesti, et selline pime aeg, mida meil siin Tallinnas suht palju on, toob oma naljaka reaalsusega inimesi isegi rohkem kokku, sest mis meil siin pimeduses muud ikka teha on kui vanu tuttavaid külastada. Suvel on nagunii igaüks oma maailma otsas ringi seiklemas, talv nüüd siis jälle omade jaoks. Novot ja nii ma lähengi Martiniga kinno. Tegelt sain ma sõbra kaudu kolm kutset, seega keegi tuleb veel. Aga see müstiline inimene ei ole veel selgunud. Terx nagu eriti ei viitsinud, sest see film on selline veits ajuvaba komöödia (Rokipeer on filmi nimi) aga eks näis ma kollitan veel inimesi. Head sügist või Bon Hiver (kuidas seda täpselt kirjutataksegi prantsus keeles, et head talve)

2008-10-19T03:54:00.000-07:00

Muide, see linkide lisamine on ju nagu viitamine... need peaks kohe teksti sisse Camera Obscura või muu bändi asja nime taha sulgudesse panema... jah :).

2008-10-18T14:55:00.000-07:00

Laksin siis Camera Obscura ja the Whitest Boy Alivei lingid ka, võib olla mõni hull tahab nüüd kontrollida, kas ma valetan või sellised bändid on päriselt ka olemas. On:

http://www.youtube.com/watch?v=ztIWgEO0vRc&feature=related

Ohh issand, hakkasin nüüd the Whitest Boy Alivei videot otsima ja mida ma avastan, seal bändis laulab Erlend Oye, eino muidugi. Ma just mõtlesin, et kirjutan, kui Kings of Convenienci moodi vokaal neil on, ei noh siis on selge miks nad mulle meeldivad. Ja misk Last FM neid kui Kings of Convenienciga sarnast bändi esitas. Nali täiesti:

http://www.youtube.com/watch?v=0Bmuo5Inhik

Kirjutan jälle muusikast

2008-10-18T14:24:00.000-07:00

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ma tõin endale tööle kõlarid ning nüüd saan seal vaikselt muusikat kuulata, kui vastav tuju, hetk või vajadus tuleb. Mingit muusikat ma muidugi ei viitsi sinna tõmmata või kohale tassida, seega otsustasin Last FMi kasuks (ma muide pole seda varem kasutanud, ei tea misk). Toksisin sinna raadiosse siis Kings of Convenience sisse ning siis hakkas tulema igasugust erinevat ja võõrast muusikat. Kaks kõige huvitavamat jätsin meelde ning tõmbasin endale. Need olid the Whitest Boy Alive, kes on vist ka Norrast ning Camera Obscura, kes on ka kusagilt pärit :). Sest Whitest Boyst ikka rääkid, nad on mingis mõttes tavalisemad vüi siis rohkem sellise muusika moodi mida ma tavaliselt kuulan. Camera Obscuraga on aga oma ette lugu kaasas. Nimelt on see selline Yo La Tengo moodi rahulik indi. Tegelt ennekõike vist ikka Stereolabi ja Dallase (oh seda lapsepõlve Dallase seltsis :) ja Belle and Sebastiani moodi rahulik ja positiivne indi. Ime on aga selles, et ma olin täiesti unustanud, et selline muusika eksisteerib ja, et mulle meeldib seda kuulata :). Ma kardan, et siit võib tulla selline periood, mis juhtus siis kui üks mu tuttav mulle ühe korraga kõik Yo La Tengo plaadid kõrvetas ja ma tükk aega muud ei teinudki kui neid kuulasin. Või siis midagi sellist kui ma varajases nooruses, olles hiphoppar avastasin igasugust muusikat, mis mu hiphopparlikkult jäika muusikameelt lõhkus. Siis ma avastasin Rahvusraamatukogus mingeid kassette kuulates Dallase ja sain aru, et ka selline muusika on normaalne, ehk isegi veits loomulikum, kui gangstaräpp. Mida ma siis nüüd öelda tahtsin on see, et päris muhe on selline kõrva paitav muusika, mis kõlab kuidagi väga kuuekümnendalikult. Viimasel ajal olen kuulanud palju Bon Iverit ja kuigi see muusika paitab ka kõrva, teeb ta seda teisiti, kui Camera Obscura. Väga värskendav igatahes. Suur aitäh Last FM, nüüd ma tean kuidas uut muusikat avastatakse.

Reedel käisin veel Polymeris ühe vana sõbra (ja tõesti ta on hiphoppar, ikka veel, aga ega see ei ole vist patt :) sünnipäeval. Nad olid selle mingi sünnipäevalaste kambaga (ühtekokku oli seal vist neljal vennikesel sünna) üürinud ja mängisid siis plaate ja tegid muud nalja. Traditsiooni kohaselt olid kohale kutsutud mõned vanad sõbrad, kes plaate keerutasid ja üllatus üllatus - nad mängisid vanakooli räppi, just seda mida ma keskkoolis tõsikindlalt kuulasin. Mis mul siis üle jäi, kui korraks kehastuda ümber vanaks heaks kotupüksiks (kuigi mul on vist suht tavalised pükkarid nüüd) ja tantsupõrandale kobida. See oli päris lõbus. Hiljem mängiti dubsteppi, mis algul oli huvitav aga peatselt hakkas ajudele ning siis drummi ja bassi, mis oli parem kui dubstepp aga mingil hetkel hakkas tõsiselt ajudele. Igatahes saime seal Teriliisiga kõvasti tantsida, kuigi osaliselt, sest nagu ma ütlesin aeg ajalt see teema sela väsitas väga ära.

Sellega on vist praeguseks kõik, paks nohu on, mis on paha aga kodus chillida on vahelduseks ka hea.

2008-10-14T06:45:00.000-07:00

Mul just lõppes töö ja tcekkisin veel meili ja ets kae, teadusseminari raames on saadetu Luksi ettekande tekst, mis esimese lõigu põhjal tundub päris huvitav - filosoofia ja kirjanduse lõimumisest. Tahakski nüüd juba koju joosta ja seda lugema hakata aga vist lähen põrklen linnast läbi, sest pean mingeid kingitusi ostma - mingi sünnahooaeg on mul hetkel. Nädalavahetusel oli Tõnu sünna, kinkisin talle kitarridega aluspüksid, kuhu oli Iron Maideni fondiga rock star kirjutet. Sellest võiks saada tema esinemis kostüüm, kui nad oma bändiga kunagi nii kaugele jõudma peaks :D.

Teine nali on see Sismondo raamat, mida me teadusfilosoofias loeme. Päris suur üllatus oli, et maailmas on nii palju sellist sotsioloogilist teadusfilosoofiat, mis on üpris huvitav ja üldse mitte niii tehniline, et lugeda ei jaksa, hoopis vastupidi. Ning otsapidi on see teema, millest need teadussotsioloogid kirjutavad, seotud sellise tehnilisema, teoreetilisema teadusfilosoofiaga nagu Quine või siis see Goodman mida me seal ka lugesime.

Jah, magistris on mul nii, et tahaks hirmsasti igasuguseid asju lugeda. Või täpsemalt, tahaks, et oleks aega rahus Sismondo raamat läbi lugeda, siis võta järgmine asi jne. Aga ei, olen mõnusalt Sismondot paar päeva lugenud, nüüd juba oleks vaja Luksi asja lugeda, siis Hegelit ja metafüüsikaks ka veel asju ja muidugi maka tööks. Kõige õudsam on see, et need kõik on sellised asjad, mida tahan lugeda ning vali siis - no kuidas ma jätan Hegeli ja eelistan miskit muud, kuidas?!

Novot, sellised lugemis asjad. Nädalavahetusel on vist miske filosoofide trall Hiumaal. Kahjuks ma ei saa sinna ikka minna. Paistab, et too sugulase sünna on üpris tähtis ja suurejooneline, nii et olen Käsmus (kui Ele peaks seda kogemata lugema, siis ta tahab mulle kindlast peksa anda). Voldemar, taltsuta oma naist, kui sa mind kuuled!

Kell tiksub juba vägisi viie peale ja mina ikka tööl. Eks aitab siis ka kirjutamisest. Tekstimõnu kõigile ja piis!

2008-10-14T01:40:00.000-07:00

Avastasin, et mul on blogi, mida ma pole umbes ... no ikka päris kaua kasutanud - suudad sa mulle andestada mu kyberneetiline hingekaja! Hetkel pean ma su jätma üksindusse, sest mul on kõht tühi (nagu arvatavasti ka sul, blogi, sest viimati tõin ma sulle mõtteteri ... no ikka päris kaua aega tagasi) ning seega lähen sööma, aga varsti, luban, et õige pea olen tagasi küllusliku roaga. Kohtumiseni!

2008-08-03T11:40:00.000-07:00

Huvitav on teile öelda, et huvitav on istuda siin õhtuhämaras toas ja vaadata akent, millele sajab vihm. See on täpselt nagu mingi impressionistide maal, udune ja terav, ilus oleks õues olla aga mis sinna ikka kippuda. Võibolla ongi siin toas olles ilusam. Mõne aja eest ma tegelikult tulingi õuest, siis just hakkas sadama. Vihmavari pea kohal ja me Teriliisiga sinna alla pugenult astusime kodupoole. Jah, õues ma küll ei mõelnud, et kui ilus on vihm, vaid pigem uhasin rutem koju, sooja, kuiva kätte. Järelikult vast tõesti on parem siin olla. Ja vaadata kuidas vihm sajab, samal ajal kui siin arvuti taga oma asju toimetan.

2008-07-13T02:49:00.000-07:00

Ahjaa, siin on link Armsi MySpaceile ja albumi reklaami lehele (orsmthng):

http://www.emusic.com/album/Arms-Kids-Aflame-MP3-Download/11211201.html

http://www.myspace.com/armsongs

erilised lemmikud olid shitty little disco ja whirring, kui ma nüüd mõtlema hakkan siis võibolla on siin tõesti mingi usa kõla, mitte prittpop aga võibolla ma olen selle nüüd sinna juurde kuulanud :).

2008-07-12T08:41:00.001-07:00

Ja muidugi jalutuskepi najale toetamise kontekstis!!!

2008-07-12T08:29:00.000-07:00

Morna rääkis veel midagi torude parandamisest ja rulaga sõitmisest ja sellest, et mida paremini ta oskab torusid parandada, seda vähem rulaga sõita. Ja mingi, et ta on torumess/indisõber. Seda muhedust kuulates tärkas mus mõnus äratundmis rõõm ning ma pakuksin välja mõned terminid, nagu indie vanainimene, iseseisev vanainimene, indiepensionäär või iseseisev pensionäär - mis bussis istuma trügimise kontekstis on eriti alternatiivne ning laiast massist erinev :).

Muusika bloggi :)

2008-07-12T07:43:00.000-07:00

Muusika on tõesti sotsiaalne nähtus - kõik mõistavad seda, see ühendab inimesi ning head muusikat soovid alati teistega jagada. Nii minagi. Juhtus nii, et kuulasin ühel hommikul netist Nestor ja Morna eelmise saate kordust ja kuulen sealt sellist lugu nagu Shitty Little Disco, bändilt Arms. Mille Morna välja juhatas selliste sõnadega umbes, et siit kummardus ka Joy Divisionile, ja inimestele, kes praegu Sõpruses Controli vaatamas (ma olin ka seal ja hea film oli).
Enne Morna kommentaari ma ei tajunud mingeid Divisioni mõjusid, kuigi need on ilmselt olemas, sest see lugu oli lihtsalt nii hea, et igasugused konnotatsioonid ei hüpanud kohe esile. Täna hakkasin siis netist asja uurima ja selgub, et neil tuli just album välja, mis üksikute kõla katkete ja MySpacest kuuldu põhjal on väga hea.
Bänd ise on jah, selline veits Interpolilik Joy Divisioni loomulik järeltulija, kuid neil puudub see omadus, mis mulle Interpoli juures ei meeldi, nimelt tundub mulle, et Interpol on kuidagi võlts. See ei tähenda, et nad ei oleks head aga vahest mulle tundub, et nende diipsus ja raskemeelsus ei oli minu jaoks see õige. Vahest on asi maitses ja siis ei maksa kobiseda. Aga Arms kõlab paremini, kohati veits melanhoolne ja jäme Iani hääl jne aga siin on tegemist mõjudega, mitte kopeerimisega. See tundub mulle nüüd päris hea kategoriseerimisena, vahet teha mõjudel ja kopeerimisel. Eriti veel sellisel ajal nagu praegu, kus ma ei saa sinna vist midagi parata, et ma olen indiepea, kuigi vaadates näiteks MTV2te pean tunnistama, et see indie peovool, mis sealt tuleb on ikka täiesti tüütu. Ma ei saa aru, kust kõik need bändid tulevad ja miks nad nii mõttetult ühte moodi kõlavad. Kuid siis mingil hetkel palju suurem üllatus on komistada millegile sellisele, mis kõlab ehtsalt, "indielikult", sellel ajal, kui indiest on saanud samasugune sõimusõna nagu EMO või räppar (ei ole ju kaugel aeg kui hiphop oli veel põrandaalune nähtus). Ma pean muidugi lisama, et ega Arms nüüd midagi nii üli erilist ka ei ole. Tegemist võib olla lihtsalt sellise veidi vanakooliliku šanriga, mis lihtsalt mulle meeldib ning sellisel juhul teen ma kaasaegsematele stiilidele lihtsalt liiga aga samas vanal mehel on ju lubatud vahest oma kepikesega vastu maad põrutada ja teise maailmasõja aegseid sündmuseid taga nutt. Ja kui siis satub tema ette midagi sellist, mis kõlab täpselt nii nagu Marlen Dietrich tema nooruspäevil, siis härdida ja seda ülistada. See lause ja võrdlus oli nüüd vist suht segane aga "vanad mehed" saavad ehk aru :D.
Nii siis kuhu ma jäin (tegelt Klaxonid mulle väga meeldis uutest asjadest aga samas, ega ma eriti ei hoia end kursis uute ja uuemate ja uusimate bändide ja suundadega, see on rohkem proffide ala, kriitikute ja deejottide asi, ma rohkem kukkun kuidagi juhuslikult plaatide ja bändide ja laulude otsa vahel, nagu seegi kord. Ka see oli juhus, et ma üldse Nestorit ja Mornat kuulama hakkasin. Algul panin Musta Mee mängima, mis tavaliselt on lahe, aga sel hommikul tundus kuidagi liiga rahulik ja läige. Ma olen tõesti nagu vana mees, teemad segamini nagu kapsad, hakkan rääkima ühest asjast aga siis meenub, et et ja et mis kõik veel juhtus :), ahjaa, see Arms. Neil on head sõnad, ma ei hakka siin tsiteerima, sest muusika tekstid käivad koos muusikaga ning lihtsalt võttes on nad nagu leib ilma võita - hea aga kuivaks jääb :).
Ma rohkem vist seda muusikat ei "analüüsi", sest mis siin ikka öelda. Tahaks juba nende albumit kuulata ja omada siis saaks ehk selgema maigu suhu, MySpace on ikkagi MySpace. Täna hommikul sadas vihma aga nüüd on ilm väga ilusaks läinud, lähen käin veits väljas. Loodetavasti on järgmine nädal see plaat juba Rahva Raamatus olemas.

Jaaniõhtu ahjus!

2008-06-27T03:28:00.000-07:00

Kuna jaanipäeval sadas vihma (see on juba traditsiooniline) siis möödus vorsti ja liha grillimine ahjus (see juba ei ole traditsiooniline). Hoolimata ilmaennustusest olid panused lõkke suhtes kõrged: Veroonika ja Indrek olid ostnud uue, suure grilli, millega vajadusel saab isegi pirakaid steike sussitada. Laupäev ja põhapäev oli ilm ilus, esmaspäeval aga, kui on lõkke aeg sadas terve päev vihma. Umbes kuue paiku jäi vihm järgi ja mehed lippasid kohe õue puid saagima ja lirtsuvasse randa lõket püüsti ajama. Entusiasmi jätkus umbes poolekst tunniks, kuni vihmajumal otsustas õue oma halli kardinasse mähkida. Mehed tulid tuppa tagasi. Möödus mõningane aeg, inimesed olid juba alla andnud, mina olin hakanud juba raamatut lugema, kui saime aru, et kõht on tühi, sahmerdamine ju ei toida ning käiku läks plaan B välja nuputamine. Nii. Plaan B konkursi võitjaks osutus ahi, mille me vorste täis laadisime (liha ei tahtnud veel käiku lasta, lootes, et vihmajumal ehk siiski halastab me peale, kuid sel õhtul ei olnud ta mitte eestlane). Paistab, et see oli hea idee, sest kõik sõid ja olid häpid. Nüüd tuleb jutu püänt, mis näitab väga julmalt, et vihmajumal, kui needus, oma märja viha oli meie pihta suunanud. Kui vorstid olid söödud jäi vihm järele, kuid meil kõigil oli juba kõht täis ja kellelgi ei olnud viitsimist õue grilliga jändama minna. Mõne aja pärast siiski Indrek läks ja laadis uue hiigel grilli (see tegelikult nii suur ka ei olnud) liha täis. Kuna liha valmimine võtab veits aega ja vorst tahab seedimist, siis otsustasime minna Terxu, ema, Veroonika ja Hettiga jalutama. See oli lahe, läksime õnnekivi hunnikuni ja tagasi. Vihmajumal oli mananud ette ilusa ilma ja justkui irvitades lasi maitsta meil näilist õnne. Ilm oli ilus ja me jõudsime tunni või vähem pärast koju tagasi - lootsuses leida laualt värsket liha. Juhtund oli hoopis järmine ja nüüd ma tean, et vihmajumal naerab, nähes mind neid ridu kirjutamas: hoovis oli tuntud käsmu kaader, kes muhedalt sumises tühja grilli ümber. Ilmselgelt oli kogu valmis liha otsas. Möödus mõni aeg ning siis hakkas ka vihma sadama, nii et uut liha ei olnud enam oodata. Nii siis, möödus jaanipäev see aasta lihatult, ahjuvorsti ja vihmakardinaga.

2008-06-05T01:05:00.000-07:00

Bob Dylani kontsert oli mõttetu, sama hästi oleks minemata võinud jätta. Istusin seal saali keskel ja vaatasin kauguses helendavat lava, kus üks tume kriipsujuku imelikku mussi tegi. Mõne aja pärast läksin lava ette ja siis oli veits parem, sest nüüd oli näha Bobi nägu ka aga ega seal midagi erilist näha ei olnud, lihtsalt üks vana mees, kes tegi muusikat, millest ma aru ei saanud. Sellel oli ka oma hea pool, sest arvatavasti oleks olnud veel hullem, kui ta oleks seal hirmsasti poosetanud ja kuueteist aastast mänginud. Selle asemel oli ta lihtsalt nii nagu ta on, tavaline vana inimene.

Sain ka sellest aru, et tegelikult polegi sel tähtsust mida ta praegu teeb, ta on ju kõigest inimene, las ta elab ja kuna ta on muusik, eks ta siis annab ka kontserte. Aga kui mõtlema hakata mida kõike ta on oma elu jooksul korda saatnud, kui palju maailma muutnud/mõjutanud, siis ajab pea segamini ja aukartus kisub naha alla.

Praegu ta lihtsalt on, elab nagu me kõik aga (Josef Brodski sõnadega) tema suurus selgub siis, kui teda enam pole, selle augu suuruse järgi, mis temast maha jääb.

Noh ja õnneks jäävad seda auku täitma tema plaadid ja laulutekstid :).

Naljakas on ka see, et Bob Dylan on üks mu lemmika artiste, kuigi tegelikult olen kuulanud ainult mõnda üksikut tema albumit (umbes nelja tema viiekümnest või kui palju tal neid ongi) ja millegi pärast langevad need albumid tema algusperioodi. Just see esimene on kõige südamelähedasem. Selle pärast mul ei olnudki erilisi ootusi kontserdi suhtes, sest praegu ei ole kuuekümnendad, siis oleks olnud aga arvatavasti juba seitsmekümnendatel enam mitte. Maitse asi.

2008-06-03T01:26:00.000-07:00

Tehtud!

Ja väga hea'sti tehtud.

2008-05-27T02:04:00.000-07:00

Jou, pole jälle ammu siia sattunud aga see kord on põhjused olnud puht praktilised - kooli asjad, kooli asjad on ees olnud. Aga nüüd on peaaegu kõik tehtud, homme on viimane eksam aga see on selline liiga lihtne, et tõsiselt võtta eksam. Eks ma veidikene täna loen asjad üle aga põhimõtteliselt on see köömes (nüüd oleks lahe teha köömest kujutav smaili). Õues kisuvad ilmad iga päevaga ilusamaks ja jalgratas kutsuvamaks. Tuba aga muutub umbsemaks ja tolmusemaks, nii et ei taha enam istuda kodus ja õppida aga veits ikka, nati veel ja siis on kõik. Järgmine esmaspäev ongi kaitsmine, peab mingi kõne sinna mõtlema aga see ei ole tegelikult ka raske, peab lihtsalt keskenduma ja mõttetd koondama, peab selle asja lihtsalt ära tegema. Ja siis ongi kõik. Veits naljakas tunne, et nagu mis siis edasi. See kirjutamine ja lugemine ja pidev tegutsemine on isemooodi juba omaseks saanud. Kui lükkan varbad liiva siis järgmine hetk tahaks kohe mõne raamatu järele haarata ja pliiatsiga mõrkmeid teha jne. Noo tegelikult ei ole asi hull, tegevusettuse pärast ma ei muretse, sest nagu enne kirjutasin ratas ootab, õua õua ja tuba jääb väikseks, kui õues on nii palju õhku aga sellel asjal on ka teine pool. Nimelt jäid paljud asjad baka tööga tegelemisest lahtiseks ja avastasin mingeid asju, suundi, tegelasi jne mis väga huvi pakuvad ning kindlasti tahan neid tundma õppida, lugeda ja uurida. Aga siin on ka kolmas pool, või on see seesama esimene pool?, et suvi on ju teadagi suvi - me kõik teeme suve algul suuri plaane, sellest mida me kõike ära tegema hakkame, sest suvel on meil ju nii palju aega, energiat jne aga kui sügis lõpuks kätte jõuab, siis nagu polekski midagi teinud. Aga siin on veel üks poole, nimelt, et kui suvel ma neid kõiki raamatuid läbi ei loe, mida plaanin, ega siis ka midagi katki pole, sest suvi on ju suvi (ja mida ma nüüd kirjutangi?).

Igatahes, mis selle tellise mõte oli on see, et varsti on kool läbi ja baka käes, jeeee!!

2008-04-29T13:52:00.000-07:00

Ja nüüd lisandus veel Ühiskonnateooriate ajalugu. Sihoban käskis mul Marxi lugeda ja temast 7 lkd esseid kirjutada, eks ma siis kirjutan seitse ühe lehelist esseed ja esitan nad ühena (esseede kogumikuna :D).

2008-04-28T13:31:00.000-07:00

Andsin minagi, koos teiste hombredega, oma baka töö ära, kuigi pean esmaspäevaks ühte teemat veel lahti kirjutama aga siis on vist lõpuks kõik. Ühalt on selline kergendus tunne aga nüüd peab metsiku tempoga veel viimased ained ära tegema. Loen siin Kanti, mida kavatsen see nädal Kangurile vastama hakata (aga vist see nädal ei jõua, kui pean bakaga veel tegelema) ja peab ütlema, et see on kirves. Aga väga huvitav kirves. Siis kui on värske pea siis on hea ja arusaadav aga kui oled veidikene väsinud siis loed 30 lkd ära ja pärast mõtled, et ma ei saanud midagi aru. See topic ei olegi ju iseenesest nii raske aga Kanti kirjutas ju kirve, mitte hanesulega.

Väga lahe on see, et nii paljud said baka valmis, seega tulevad põnevad kaitsmised. Me oleme ikka kõik nii tublid - resp!

Eile käisime Terxuga Palme sünnal. Nõmme on ikka ilus koht. Ja muidugi meid (mind) toideti üle. Traditsioonilist mälumängu ja missi võistlust see aasta ei olnud aga selle eest mängisime sildi mängu - sul on otsaette pandud silt ja siis pead ära arvama, mis seal kirjas on. Minu sildil oli kirjas kesvamärjuke, Teriliisil pastafaarian, Palmel hambapasta ja ühel Palme sõbrannal ärikataloog 2007 (ja ta ei arvanudki seda ära). Lõbus lapsepõlv tuli meelde, kui me mängisime sarnast mängu pikkadel autosõitudel Käsmust koju ja vastupidi.

Aga nüüd sliipi, homme ootab ju baka või Kant.

2008-04-08T10:59:00.000-07:00

Näe Ele, sain lõpuks linkide lisamisega hakkama :). Paistab, et ma ei olegi raisku läinud. See oli lihtsalt liiga lihtne, et tõsi olla.

2008-04-03T03:27:00.000-07:00

Juukse lõikusest veel nii palju, et ma tegelikult ikkagi kaalun juuksurisse minekut. Ma ei taha oma juukseid täitsa lühikeseks lõigata, sest väike pundar peas on päris lõbus aga peaks veits piirama või kärpima, sest see pundar on vahest ikka heina kuhil ja see pole eriti lõbus.

Õtudele veel nii palju: vaadake seda pilti meie lumisest hoovist ning kas teile ei tundu, et midagi on viltu, puud? Mõni nädal tagasi saeti maha ja viidi ära see suur raud ronimispuu. Vist laiendatakse sinna parklat või leiti, et see ei ole lapsesõbralik ja EL'i nõuetele vastava. Igaljuhul läinud ta on.

2008-04-02T11:59:00.001-07:00

Jou, siin on mõned pildid õtudele, et te näeksite kui pikad juuksed mul on. Nad ei ole ju tegelt väga pikad aga siiski päris pikad ja kui võrrelda sellega, kui lühikesed mu juuksed tavaliselt on, siis on ikka päris päris pikad. Naljakas on see, et sellest ajast saadik kui ma töölt ära tulin ei ole ma juuksurisse läinud. Hmmm, huvitav... meiks ju think.

Välismaalastele veel nii palju, et eestlased on kõik häppid, sest kevad annab nii palju energiat. Meil on siin väga päikselised ilmad, kets möllab, saabas magab kapis.

2008-03-30T13:47:00.000-07:00

Tere sõbrad, kuna ma olen üpris hal blogija siis ma üritan nüüd seda odavate nippidega parandada, nimelt tekitades siia väikese pildigalerii :). Tegelikult on siin ka teine nurk peidus, nimelt kui eelmistel päevadel oli eestis suur lumetorm, siis klõpsutasin telefoniga mõned pildid, et eemal olevad eestlased ei unustaks kust nad pärit on ja näeksid milline meeli ülendav lume laviin ja liiklus kaos meil valitseb. Nii siis siin on pildid lumest!

Meie armastatud hoov ning Säfu! Säfuga on see nali, et kui ma temaga jalutamas käisin siis lumega hakkast ta kohe mingeid nalju viskama - esiteks lumes püherdama ja kui ma teda rihmast tõmbasin, ala, et ära lollita, ole nüüd inimene, siis andis ta kohe rihmale järgi, kuid tegi seda nii, nagu rihm oleks ta ninali tõmmanud ning alustas jälle püherdamist. No kuhu see kõlbab! Teine vigur oli lumes nuuskimine, mis tähendas, et ta kaevas end peadpidi lume alla ja alvelaevatas seal päris tükk aega ringi, kuni järsku tõusis ta pea pinnale, mingi kelmikas lume tort peas, vahtis ringi ja sukeldus edasi. Sellisest sukeldumisest on siis ka fotodokumentatsioon. Koerad ikka oskavad :).

See kõik toimus üle- ja üleüleeile. Eile aga oli selline väga kevadine ilm, päike ja kümme pluss kraadi ning me läksime Teriliisiga jalutama, kes on ju jalutamise friik, stromkale. Siin on siis üks pilt sellest, kuidas Teriliis oma lustakate punaste kummikutega vees padistab ja parti mängib, kahjuks mul ei olnud saia kaasa, muidu ma oleksin teda kindlasti toitnud, ta ju nii väike, jalad vaevu ulatusid põhja :D. Ta tegi paar pilti minust ka aga need ei tulnud eriti huvitavad ja seega ma ei viitsi neid üles riputada. Või tegelt ma ju võin ka: siin on selline pilt, kus ma üritan oma salliga tuule tugevust ja suunda jäädvustada, et kõik oleks võimalikult elutruu ja välismaalastele ikka täiesti selge, kui vintsked vennad me oleme, et sellistes karmides tingimustes rõõmsalt hakkama saame.

Vot nii rohkem pole vist midagi erilist kirjutada, eks siis järgmine kord jälle. Piis ja olega mõnusad!

2008-03-27T06:38:00.000-07:00

Ma armastan lund! Mis mul sellest, et liiklus on kaoses, ega ma aouto pole :). See on lumine lasnamägi!

2008-02-23T01:45:00.000-08:00

Üleeile hakkasin õhtul veits Kanti sirvima, sest meil tuli loengus välja, et ma olen üht terminit nati valesti mõistnud ning Kant tooks sellese selgust. Hakkan siis lugema ja isssand! Kant on juba kogu mu baka töö ära kirjutanud (välja arvatud üks väike erinevus)!! Tegelikult on asi nii, et Kant üritas või tegigi seda sama asja, mida mina tahtsin teha, nimelt kaardistada metafüüsikat analüütilisuse ja sünteetilisuse kaudu. Algul ma olin kergelt šhokeeritud, et millest mul siin enam kirjutada on aga tundub, et see väikene arusaamatus, mis mul enne oli on siiski oluline ning seda analüütilise/sünteetilise asja on vahepeal veits edasi arendatud, nii et on asju mida seal ikkagi teha. Kant on selles mõttes hea, et nüüd ma saan talt palju abi, ei pea nii palju asju ise välja mõtlema, ei pea jalgratast leiutama.

2008-02-17T04:41:00.000-08:00

Täna on mu viimane töö päev ning siis vabadus, ehk siis orjastus õppimisse :). Ma pole veel eriti kirjutanud aga samas eriti ei muretse ka. Üpris palju mõtteid on ja kuna ma käin Luure seminarides siis ta annab igasuguseid asju lugeda ja naljakal juhul on neis väga palju kasulikku. Näiteks ta käkis meil lugeda klassikud. Üks neist oli Platon ja see oli päris lahe. Ma lugesin teda viimati esimesel kursusel, Lotti seminaris ning nüüd tuli mulle see kõik meelde: kuidas ma õõvastusega lugesin seda kuidas filosoofid tegelevad suremisega jne. Nüüd ma seal mingit erilist õõva küll välja ei lugenud võtsin asja palju ratsionaalsemalt ja mitte sõna sõnaliselt ning naljakal juhul hakkas mulle tunduma, et ma saan seda oma bak töös kasutada. Descartesit peame ka lugema ning mulle tundub, et ma tahan teda ka oma töös kasutada. Nii et palju lugemist ja kirjutamist ootab ees.

Täna on nii ilus ilm - päike - peaks midagi ilusat tegema, peale tööd õue hõiskama minema.

2008-02-14T12:44:00.000-08:00

No tere tere vana kere! Mida ma võiksin tänase päeva kohta kirjutada või üldse selle aja kohta, mis on möödunud viimasest postitusest. Tänane päev oli lahe - sõbrapäev. Ma üldse ei teadnudki, et täna on sõbrapäev aga kui tööle jõudsin siis igasugused südametega koogid ja õnnesoovid tegid asja kohe selgeks. Noo nii aeg möödus ja järsku mul meenus, et ma peaksin ju midagi Teriliisile kinkima või noh, mis kinkima, lihtsalt kuidagi meeles pidama, astuma mingi sümboolse sammu. Novot ja siis ma mõtlesin igasuguste raamatute peale, mis meil seal RRis mügil on aga ma ei tea, need "special" sõbrapäeva kinkeraamatud ei ahvatlenud mind üldse. Need raamatud ei seostunud kuidagi Teriliisiga ja sellega mida ma tahaksin talle sõbrapäeva puhul öelda. Nii siis otsustasin millegi tüüpilise kasuks nagu kommid ja lilled ja kaart. Kalevi pood oli igasugust ninni täis ja ou jee ma leidsingi sealt ühe laheda kommikarbi "My Fair Lady" oli selle nimi või miskit, selline väike ja armas, just nagu Teriliis :). Kui mul kogu see krempel oli kokku ostetud helistasin talle ja küsisin (tegelt nõudsin, sest ta eriti ei viitsind) kas ta ei saaks RRist läbi hüpata, sest pean talle midagi andma. Kui ta küsis, et kas lilled siis ma ütlesin, et mis lilled, miks ma peaks lilli andma - just nii nagu mühakad mehed ikka vastavad :). Noh ja siis ta tuligi aga kuidagi liiga ruttu, nii et ma põhimõtteliselt tema silme all pakkisin kommid, kaardi ja roosi kinkekotti ja andsin üle, kavala naeratusega. Nojah ja siis ei juhtunudki edasi midagi erilist, tormilised suudlused ja Titaanicu tseenid jäid ära. Lihtsalt cillisime veits RRis ja ajasime juttu, tal oli veel kahju, et ta mulle midagi ei toonud, sest tavaliselt me pole erilised sõbrapäeva inimesed. Novot selline oli siis mu sõbrapäev.
Head sõbrapäeva kõigile teile ka, kes te peaksite seda lugema, teile kes te olete teistes maailma otsades, kes teistes linna või Eestimaa otsades!
Piis!

2008-01-21T03:45:00.000-08:00

Rõõm sellest, et käisime just Itaalias, rõõm sellest, et olen viimased nädalad tööl ja saan siis kooli lõpetamisele keskenduda, rõõm sellest, et läheme varsti Helsingisse filosofeerima, mida veel tahta. Hmm ja täna on siis väikene eel "koosolek" Helsingi mineku asjus, mis on lahe sest pole ammu kooliinimesi näinud. Kui Tomm mõned päevad tagasi RRis käis siis see oli päris lõbus, tõesti viimane aeg midagi koolilastega koos teha.

Vaatasin veits aega tagasi neid pilte, mis ma orkuti Itaaliast panin ja tundub, et selle kausta nimi võiks olla hoopis majade tükid või midagi sarnast. Enamus pildid on mingitest majade detailidest, mis mulle meeldisid või silma jäid. Ma tegin selliseid tavalisi turistikaid ka aga neid nagu pole mõtet teistele näidata. Tegelt oleks hea, kui oleks mõni parem fotokas olnud, mitte digiseep, millega oleks ilusad ja diibid pildid tulnud, sest ümberringi oli väga palju mida pildistada. Tallinnas on ju ka ilu ümberringi võiks isegi siin klõpsida... peab mõtlema selle fotoka asja peale.

Kui aus olla siis ma olen lihtsalt kannatamatu, ma ei jõua ära oodata, millal kool algab ja töö lõppeb. Mul on jõuludega juba meelst läinud, kuidas käib tõsine lugemine ja kirjutamine, asjadesse süübimine ja arutamine, kuigi selline koolivaba elu on ka lahe. Eriti Itaalias! Muide Karoliina, ma lugesin Itaalias Kevade läbi ja see silkude naleutamine kooli uksele, Köstri auks oli jah päris naljakas. Üldse see peatükk, kus järjest Tootsi vägitegusid ette loetakse oli "diip". Veel tekitas sügavat respekti Tootsi vastu see riim (rünta änta punta - kuidas see oligi) mida ta oma jüngritele pähe õpetas, see oli nagu liiga dada. Ma vist naersin liiga kõvasti seda lugedes ja Teriliis mõtles, et ma olen imelik. Aga Arno oli ka lahe sell, kuigi vets emo aga mis siin salat, nii see ju selliste asjade puhul käib. See oli vist üldse selline raamat, kus negatiivseid tegelsi ei ole. Kiir oli küll puhast verd pugejas aga ega siis tema oma loomuses süüdi pole :).

Okk, piis nüüd edasi töötama.
Täna, mis veel maksa pasteet! (Tõnis loeb aegajal mulle Berti päevikuid ette, siis kui ta oma ette ei viitsi, sest tal läheb lugemine suht aeglaselt. Ma ikka pushin teda, et ta rohkem loeks. No vot ja sealt hakkab nii mõngi asi külge. Koos äratundmis rõõmuga muidugi :)

2007-12-29T10:07:00.000-08:00

Howdy!
Ma tean, ma olen maailma halvim bloggia. Ime, et blogg mind juba välja pole visanud. Viimati sattusin siia kaks kuud tagasi - milles asi?! Tegelt ei milleski, lihtsalt busy times ja pole viitsind siia niisama aruandeid kirjutada, nagu näiteks, et käisin täna koolis, tööl, nägin neid ja neid inimesi siis läksin magama, nägin seda und ja seda und ja punkt, ower and out! Pigem kirjutan siis kui mul aega mõelda ja kirjutada ja on tunne, et tahaks seda teha, tahaks teiega midagi jagada (kõlab päris ülevalt või mis?).

Kui nüüd üldse millestki kirjutada siis ei saa ma üle ega ümber koolist. Esiteks, ma olen omandanud võime iga kirjalik töö (essee) või artikkel, mida lugema peab seostada oma baka töö teemaga. Eelmine nädal saatsin ära oma Kontinentaalse essee ja guess what millest ma kirjutasin, ikka metafüüsika olemusest, mis ona baka töö suur osa. Mõtlesin millest kirjutada ja kuna mul enam palju aega mõelda polnud, vaid oli vaja kirjutama hakata siis otsustasin lihtsalt esitada oma mõtted, mis mul seoses selle kursusega tekkisid. Algul mõtlesin, et kirjutan Gadamerist aga ei. Kõik sai alguse sellest, et hakkasin kirjutama sissejuhatust ja tahtsin lihtsalt paari lõiguga kokkuvõtta, mis mõtteid minus loeng tekitas ja mida ma nüüd kontinentaalsest filosoofiast arvan, sest tegelikult ei olnud ma sellega enne eriti kokku puutunud. Ja siis ma hakkasin võrdlema kontinentaalset analüütilisega ja siis varsti ainult neist kahest kirjutasingi, Gadamer jäi mängust hoopis välja. Aga kuna see jutt mulle meeldis ja see oli ikkagi teemasse siis otsustasingi selle juurd jääda - Gadamer ja Foucault mahtusid ikkagi kuidagi sinna ära ka aga ainult kõrvalosadesse. Novot ja see essee tuligi siis selline veits üldine, ilma erilise argumentatsioonita ja mõne väite või teksti käsitlemiseta. Naljakas on see et ma vist pidevalt kirjutan sela vabandusi, et see ikka pole üks korralik essee jne aga eks ta ikka oli. Loode tavasti Vihalem saab aru ja naerab lihtsalt mu kentsakuste peale. Nii et see essee ongi siis põhimõtteliselt pikk (või lühike, umbes kolm pool lehte) sellest, mis on minuarust kontinentaalne filosoofia.

Aga ma ise olen selle esseega rahul, sain veits kirjutada ja baka töö asju lahti mõelda ja paar asja mis mulle enne veits peavalu valmistasid saingi selgeks ja lahti kirjutatud. Arvatavasti näitan mingeid osi sellest Luurele ja tikin bakakasse sisse :). Rõõm rõõm!

Teine asi on ju see, et läheme Terxuga reedel (04.01) itaaliasse. Päris põnev aga hetke ma pole jõudnud selle peale üldse mõelda. Arvatavasti seda põnevam hiljem ong. Sõidame sinna Helsingi kaudu, mis on mulle ju samuti erilise tähtsusega paik, nii et topelt põnevus! Firenzes saame kokku ma vana naabriga Helsingi ühikast, Barbara, kes pakkus välja, et me võiks tema pool ööbida ja ma olin igati nõus aga kui teatasin talle, et jääme peaaegu 7meks päevaks siis ta enam mulle facebookis ei vastanud :), aga eks näis me bookisime juba ühe hosteli ja arvatavasti saame niisama kokku ja teeme asju mida itaalias tehakse.

Noo nii, mis veel mis veel, muidu chillerdan niisama ringi ja olen saanud paljude uute ja lahedate inimestega tuttavaks ja jõulud olid ja uusaasta tuleb ja paistab, et nüüd läks jälle aruandeks kätte. Viimane aeg lõpetada!
Piis and piisout!

2007-11-03T01:53:00.001-07:00

Kreeklastele ja Jaapanlastele teadmiseks, et meil sadas täna esimene lumi, rohkem lörts tegelt, sest maas sulas see ära aga õhk on sulgedest paks (nagu üks vana kreeklane kunagi lume kohta ütles :D).

Meil tuli täna poodi müügile hunnik sellist plaadifirmat nagu What Musik. Nad lasevad välja vanu brasiilia, boss ja samba plaate ja need on täitsa kreisid. Täpselt nagu mingi Uuno Loop või keegi, ainult et samba rütmis - hullumaja ja tore!

2007-11-01T10:04:00.001-07:00

Ja ongi nii, Quine on Wittgensteinist mõjutatud, nagu Luur tunnistas!

2007-10-30T10:36:00.000-07:00

Pole siia tõesti ammu sattunud. Millest siis nüüd järsku kirjutada? Peab kohe mõtlema veits ja väikse listi tegema.

Tegelikult on üks parimaid asju, mis vahepea juhtunud see et ma tulin üliõpilaskonna ajalehest ära. Seal tegutsemisega sai selgeks, et mul on ikka väga vähe vaba aega ja kui ma tahan kevadel kooli lõpetada siis pean seda tõsiselt õppimisele pühendama. Ajalehe töö oli tegelikult supper, kunagi tahaks just midagi sellist teha. Sain nüüd maitse suhu ja nagu näha polegi nii hirmus ja saab hakkama küll. Aga probleem oli selles, et nad ei maksnud raha eriti ja niisama entusiasmist ei ole aega seda teha. Esimene asi kuidas sealt ära tulemine end väljendab on selles, et olen viimased päevad saanud vabalt teadusfilosoofia seminariks ette valimstada ja mitte ainult, selle seminari materjal kattub ju mu baka tööga ja mitte ainult, ka analüütilise eksamiga, mida varsti tegema pean hakkama!!! Nii et Wittgenstein lõi praegu mittu kärbest ühe hoobiga :). Loen "Tõsikindlusest" ja olen suht vaimustuses, sest see polegi nii hirmus keeruline kui ma arvasin. Homme on seminar ja peaks Luure käest küsima kas ja kuidas jne on Quine ja Wittgenstein seotud. Kuidagi palju sarnasusi (mitte täpselt sama muidugi) on selle tõsikindlusest ja Kahe empirismi dogma (see body of knowledge jutt, kui keegi teab) vahel. No vot ja see teebki W'i lugemise päris huvitavaks ja on millega seostada ka. Ta räägib veel Moorist ka nii palju, et tekib tahtmine Moori ka lugeda, seda Terve mõistuse kaitseks. Veits juba lugesin aga teinekord võtan põhjalikumalt kätte. Quinist veel nii palju, et avastasin, et see Kaks empirismi dogmat on ka eestikeeles välja antud, mingis kogumikus. Ma olen siiani seda ainult inglis keeles lugenud, soomes. Siis oli küll veits raske kohati, nüüd oleks hea eestikeelselt üle vaadata. Nii palju siis koolist.

Plaanime Teriliisiga jaanuaris Rooma minna. Terxul on siis mingi puhkus ja võiks selle puhul kuhugi minna, Rooma siis. Feliks kutsub ka pidevalt Bremenisse külla aga eks näis. Millalgi ikka jõuab aga ei tea millal. Lähimas tulevikus peaks millalgi soome ka minema. Rääkisin ükspäev Ioanaga skaibis ja ta pakkus öömaja. Ütles, et võime Terxuga koos tulla kui tahame, nii et peab võimalust kasutama. Ioana on hullult lahe inimene ja tahaks teda niisama ka näha. Muide Feliks on järgmisest nädalavahetusest nädala soomes, hea aeg oleks teda seal trehvata aga ma olen vist liiga busy ja ei jõua sinna. Võibolla kui tal aega on siis hüppab ise eestist läbi. Eks näis.

Nüüd pean minema, piis ja mis veel? Maksapasteet!

2007-09-22T09:01:00.000-07:00

Juba pikka aega on selline jats ilm - vihm sahistab tänavatel nagu harjad trummitaldrikutel ja igapäev on teistsugune rütm. Selgelt on tunda sügise kohalolu. Kaelaümber voolab sall ja kõrvu katab müts. Ükspäev lihtsalt ostsin vihmavarju, oli vaja ja nüüd on see mul peaaegu iga päev kaasas, on vaja lihtsalt. Kuigi mu lemmik aastaaeg on kevad, on sügisel ka oma kiirustavad võlud. Sügis on selline aeg, mis suvega võrreldes, paneb maailma triple kiirusega liikuma. Kool, töö, loengud, bussidele ja trammidele jooksmine, minutised hingetõmbed loengu uksetaga ootamisel või bussiga sõitmisel. Lisaks veel raamatute ja artiklite lugemised, sõpradega üürikesed trehvamised, unised õhtud kodus ja kõik muu. Päevad lihtsalt jooksevad nagu kaadrid filmis, nii et ei saa arugi kui terve nädal on järsku möödas. Selline kiire aeg on. Aga sügis ongi selline. Ei tahagi kuhugile pikalt hängima jääda, kui ainult koju, kuhugile sooja. Varsti peaks minema Sügisballi vaatama, siis on vist küll sügise full box koos ja võib rahus juba talve peale mõtlema hakata. Aga jah, selles toimlemises on omajagu naudingut - asjad saavad tehtud ja on tunne, et selles toimlemises on mõte sees. Suvega on piisavalt puhatud ja jõudu kogutud, nüüd tegudele :). Sügis on suurlinna maiguga, suve aga represendib vaikne maakoht. Ühesõnaga olen omadega linna jõudnud.

2007-08-27T10:08:00.000-07:00

Loen Rehepappi ja olen vaimustuses :D, iga peatükk kordab mantrana üle kui sitt ikka ilm on ja iga leheküljega läheb sündmustik üha veidramaks. Just see mida ma hetkel vajan!

2007-08-27T10:02:00.000-07:00

Lahe on mõelda, et Anni on praegu Kreekas, karoliina juures ja neil on seal sama lahe kui meil. Kui ta kirjutas luuaga pühkimisest ja Ioannina kohvikutes istumisest siis ma lihtsalt tean kui lahe see on. Alles see ju oli kui me seal olime.

Pühapäevast

2007-08-20T03:14:00.000-07:00

Eile, pühapäeval käisime Teriliisiga linnapeal ja otsustasime minna mere muuseumi. Well see oli päris huvitav aga midagi väga uut seal polnud. Olen lapsepõlves seal vist liiga palju käinud ja ega seal midagi muutunud pole. Kuigi vaala selgroolüli oli päris hirmuäratav :). Siis jalutasime veits ja läksime Aseri restorani sööma. See asub Maneezi bussipeatuses. Olen sealt tuhat korda mööda läinud aga kunagi pole sisse astunud, sest eemalt see tundub veits getokas koht. Aga selgus et pole ta midagi, koht on seest täitsa ilus ja toit väga hea. Sõime mingeid lambaliha asju + riis rosinate ja datlitega, mis oli päris kreisi magus ja soolane korraga. Päris lahe, ma arvan, et lähen sinna kindlasti veel. Aseri toit on päris teistsugune, heas mõttes. Hinnad on ka suht okeid. Krahliga võrreldes kallid aga ega seal igapäev peagi käima.

Eile oli üldse selline muhe päev. Ilm oli ilus, meri sillerdas jne. Jõlkusime terve päev ringi ja õhtul käisime veel ühte uut rootsi filmi vaatamas, mis oli päris tase. Kuigi khm, üleeile vaatasime Polanski Rosemaris Baby't ja see oli ikka veits parem. See oli tõesti kreisi film. Eriti meeldis mulle lõpplahendus, suht ettearvamatu. Mingil hetkel sain aru, et ma ootan põnevusega mis järgmiseks juhtub - film hakkab lõppema ja mis siis asja point on. Point tuli ja päris hea point. See oli jälle selline film kus on mõned sellised kaadrid (majadest, filmi algul ja lõpus), mis lihtsalt on nii diibid, et suu jääb lahti. Vaatad neid hetki ja saad aru, miks Polanski on klassika. Noja siis veel on selle filmi muusika väga hea. See film ei oleks pooltki nii õudne kui muusikat poleks. Näiteks filmi lõpus, kui Rosemary näeb oma saatanaga sigitatud lapsukest ja satub hüsteeriasse, siis see muusika, need viiulid on nagu nooad mis lõikavad. Uhh kreisi, aga hea :). Ma ei tea, miks mulle just sellised detailid meelde jäid aga nii on. Nii palju veel, et see film on väga rahulik, mis kruvib pinget just selliste väikeste detailidega, mitte holliwoodilike shokkide ja ehmatustega. Näiteks Rosemary on muidu väga ilus ja malbe neiu, siis, pole filmi pealt laseb ta endale uue soengu teha, lõikab juuksed lühikeseks ja BANG! - asi kisub palju õudsamaks. Kohe paistab silma kui kõhna ja kahvatu ta on, nagu luukere - scary. Nii siis film oli õudne aga mitte rets või vastik, pigem põnev ja vahest kõhe. Igaljuhul väga hea, üks lemmikuid.

Lisaks sellel ma hakkasin lugema Kirkegaardi Võrgutaja Päevaraamatut ja see on üllatavalt hea. Kõige parem selle juures on see, et ta ei oli raskesti loetav filosoofiliste mõttekäikude raamat, vaid huvitavalt kirjutatud romaan. See mind kõige rohkem üllataski, ma ei teadnudki, et ta ka romaanisanrit harrastas. Igatahes tuli see tal päris hästi välja. Väga kirglikult on kirjutatud. Nagu pikk, romaanimõõtu proosateos, või luule - sõnade järjekorda ei saa muuta sest mõned laused on nii läbi komponeeritud ja sügavad. Lahe, ma polegi ammu midagi sellist lugenud.

2007-08-05T08:26:00.000-07:00

Raamatupoes töötamise piinad:

Siin on selline piin - igal pool on raamatud ja mis seal salata, ka väga head, mida isegi lugeda võiks. Sellistel päevadel nagu täna, pühapäeval ja palava päikesega, kui kõik inimesed on rannas, ei ole siin eriti midagi teha. Kliente lihtsalt pole. Nii siis võiks midagi lugeda. Valid miskit välja ja mõtled, et saad rahus lugeda aga iga nati aja tagant vahid ringi, naeratad mõnele poes ringiuitajale. Oled sellises valve seisundis ja see on paha. Mulle ei meeldi nii raamatuid lugeda. Ma tahaksin mõnusalt diivanisse vajuda ja raamatusse sisse elada aga esiteks- kus on mul siin leti taga diivan (ah??) ja teiseks, miks mind koguaeg segatakse (damn!). Töö ja lugemine ikka ei käi eriti kokku. Kui siis ainult vahel aga enamasti mitte. Lugemist peab ju nautima. Nii et ma siis parem ei loe üldse. No võibolla veidikene. Sirvin ja kui tundub hea siis laenan koju. Ja kui überhea siis riiulisse!

Lõbu käis just siin: ma pean nentima, et me ajasime ikka täiesti lolli juttu suust välja - elu on ilus :D!

2007-08-04T09:31:00.000-07:00

Viimased muusika elamused:
kuulasin sellist kogumikku nagu They'll have to cach us first ja noh päris muhe. Pool plaati oli kahjuks jamps, igav Franz Ferdinand ja muu taoline popindiigavmuusika. Aga mõned väga lahedad bänid, nagu Adem ja Psapp ja Tortoise koos Bonny Prince Billyga. Adem oli eriti muhe, nagu mingi arvuti folk. Bob Dylan istub aasal ja laulab, Ademi tüübid kusagil PC taga ja teevad sama asja - Boby gyber pojad. Lahedad sõnad ka Ademil - I saw you and moon. Mul kohe tekki unne, kuidas mingi broken harted kurb tüüp laulab, sest ta nägi oma naist kuuga flirtimas. Või tegi see hoopis tüübi õnnelikuks, mingi romantiline hetk, nane ja kuu. huvitav kui on palju interpreteerimis võimalusi ja mulle meeldib kui sõnad panevad mu kujutlusvõime kaasa elama. See muusika töötas.

Viimased kontserdi elamused:
käisin eile Krahlis, Stereoööl. Noh selline tümps, nagu oli ja ei olnud ka. Algul nagu oli, huljem hakkas veits väsitama. Ei olnud sellist tunnet, et vastupandamatu jõuga kisub tantsupõrandale ja kingad löövad pilli. Chalici minimal techno laiv oli seal, mis polnud päris see mda ootasin aga võibolla ma pole selles musas lihtsalt nii sees. Teine asi ja peamine, miks läksin oli Bertili dj'set, kus ta oma mussi ka rääkis. Bertili musast nii palju, et eriti miskit öelda ei oska, sest tundub, et tal on nii kvaliteetne kram, et erilist vahet küll ei teinud teiste lugudega mida ta mängis. Vanasti ehk oli nii, et kui kusagil peol mängiti eesti lugu siis said kohe aru, sest eks see üks LoFi asi oli aga nüüd on eesti asi vaat et parema kvaliteedigagi, sest siin aetakse seda vist väga taga. Peaasi, et ei kõlaks nagu "eesti asi", halvas mõttes. Aga jah, kolmas lugu oli vist Bertili enda oma, nagu ta ütles ja see oli suht lahe. Aga siiski ma ei saa sinna miskit parata, ma lihtsalt pole väga tehno mees. Elektroonikal ja elektroonikal on vahe. Näiteks mulle meeldib Mouse on Mars ja nii mõnigi muu elektrooniline asi aga vist tehno mitte.

Okey, nüüd jääb vist mulje, et pidu oli ilge crapp ja mulle musa üldse ei meeldinud. Ei ei, see pole nii. See oli ikagi huvitav ja ootan juba põnevusega Bertili päris laivi, kus ta otse nuppe ja saunde keerab, nii on kindlasti huvitavam.

Üks viimaseid flmielamusi oli Bergmani - the Passions of Anna, mis oli täpselt selline film, mida mõeldakse siis kui öeldakse - masendav põhjamaine film. Aga ma ei tea, mulle meeldis. Muidugi mitte nii palju kui Maasikavälu aga ta oi hea siiski. Mingitel hetkedel olid sellised kaadrid, et kananahk tuleb ihule ja seljalt jokseb üle värin - võimas. Aga masendav oli veits küll, kuigi olen veel masendavamaid filme näinud (Laineid murdes ja Klavriõpetaja). Tõmban praegu Fannyt ja Aleksandrit, kui vaadatud siis annan tead kuidas oli. Arvatavasti tuleb telekast ka nüüd Bergmani uksest ja aknast, peab silmad lahti hoidma. Ja täna hakkame vaatama Simpsonite filmi, hihi, eks näis...

Viimane lugemis elamus oli paar päeva tagsi, kui Chalmersi raamatut lugesin. Ma lihtsalt armastan neid loogikute nalju (vahest Luure ka paneb selliseid piffe:D). Chalmers siis tõi Russelli näite selle kohta, et induktsioon ei tööta: oli üks induktivistist kana. Ta hakkas uurima nähtust, et saab iga päev kell üheksa süüa. Uuris seda igaugustes tingimustes, nagu esmaspäeval, kolmapäevl, neljapäeval, vihmase ilmaga, kui ka päikselise ilmaga jne ja tegi sellest induktiivse otsustuse, et iga päev saab ta kell üheksa süüa. Aga jõululaupäeval vedas teda induktsioon alt ja tal võeti hoopis pea maha :D. Okey, ma saan aru, et enamus praegu lihtsalt vahib ekraani ja mõtleb mis jama ma ajan aga kes on teemas sees saab aru. Ei viitsi liiga palju seletada ka. Aga loogika asju on vahel väga lõbus lugeda. Tunub, et kõigil loogikutel on mingi kiiks üli kentsakaid näiteid välja mõelda. Teevad kuiva teooriat põnevamaks.

Eelmine nädalavahetus oli ju folk ka. Seal olid mõned super kontserdid aga praegu ei viitsi rohkem kirjutada. Piis out!

2007-07-13T00:15:00.001-07:00

Pehme jats tööl, ilus ilm, jalgratas ja nädalavahetuseks maale. Varsti on folk ja põrutame arvatavasti siis Feliksiga sinna, näitan talle eestikultuurielu :). Puhusin Esteriga veits orkutis ja mõtlesime, et peaks kokku saama ja muljetama. Järgmine nädal arvatavasti siis kui maalt tagasi. All the rest is the best! Piis out! Hmmm, nüüd kui ma järsku tööle läksin pole ma enam ühtegi tuttavat näinud (tööväliselt ma mõtlen), peaks end aktiviseerima veits vist :).

2007-07-12T08:36:00.000-07:00

Istun tööl ja pole siin midagi erilist teha. Nii ilus ilm on, et keegi ei viitsi raamatupoodi tulla. Well, mis seals ikka, saan vähemalt bloggida. Väike jess!

2007-05-12T02:22:00.000-07:00

Lõpuks, peale kolme aastat, hakkan midagi filosoofiast taipama või pigem mõnedest filosoofidest. Oli ka eag. Perfektne aeg bakatöö kirjutamiseks.

Eile käisin rannas, istusin võrkpalli tribüünidel ja cillisin - õhtune päike, merevaikus, üksikud jalutavad inimesed, samasugused nagu mina, vaatavad oranši silmapiiri, perfektne õhtu. Üks tüüp oli kahe hundikoeraga jalutamas ja loopis pidevalt mingeid küpsiseid vette, milledele koerad võidu järgi jooksid. Mõne aja pärast hakkas veits jahe, võtsin kotist footbagi ja toksisin veits. Hakkas soe ja läksin koju.

Kuna mul oli vaba, ilma ühegi plaanita õhtu, siis mõtlesin midagi kasulikku teha ja läksin jõusaali (:D, kõlab tobedalt eks aga ma olin peaaegu terve päev kodus olnud ja tahtsin end liigutada). Istusin rattaselga ja sõitsin koolijuurde. Linnas, imesta pooleks, hoopis teine elu kui rannas - triljon inimest, mõned nagu karnevalil, kõik kas lähevad või tulevad senatintori poole. Heureka, seal käib ju eurovisiooni trall. Suur lava ja esinejad, pluss massideviisi rahvast. Läksin siis oma eksersaise tegema ja mõtlesin, et lähen pärast sealt läbi. Peale trenn, sõitsin sealt rattaga mööda ja tõesti seal oli mingi suur kontsert ja hullumaja. Sõitsin ruttu koju, sõin ja kuulasin veits muusikat ja läksin siis linna tagasi. Olukord oli sama - palju inimesi, kõik chillivad ja pidutsevad (tegelikult see on ju iga nädalavahetus nii) aga kui senatintorile jõudsin siis oli trall läbi. Well well, täna tuleb ju tegelikult veel tähtsam üritus ja juba oleme plaaninud sõpradega sinna kaasaelama minna, kuigi kahjuks pole eriti millele kaasa elada, Eesti laul ei pääsenud edasi. Ja muide olen juba kolme transvestiiti näinud, asi kisub hulluks!

2007-05-09T13:14:00.000-07:00

Heh, vajutasin kogemata vales kohas enterit ja kohe publishis teksti ära. Nii siis, seal oli üks soomlane, filosoof, nii et ma teadsin teda veits ja ta hakkas mulle siis õpetama. Ta ise oli ka alles alustanud, seega oli hea mängida, ei saanud liiga kergelt pähe. Mängisime kaks mängu, esimese sain pähe - obviously - aga teise võitsin - surprisingly! Asi oli tegelikult suht naljakas, sest ma päris täpselt aru ei saanud, et ma võidan, sest nende reeglitega peab veel veits harjuma ja paljud asjad on suht segased aga noh, mis mul selle vastu saab olla kui ma võidan - jeee.

Mis siis veel, Karl Popper on päris hea, ilmad on viimastel päevadel päris head olnud, Lõbu käis külas, mis oli super, juba igatsen tema kohevaid lokke, saun oli eile päris hea ja Kreeka juustu ja maiustusi jätkub kauaks, mis on ka päris hea! Tundub, et kõik on päris hea, või siis isegi väga hea, et polegi nagu rohkemat hetkel lisada. Piis out!

2007-05-09T13:06:00.000-07:00

Lõpuks olen jälle otsustanud bloggida, pole vahepeal lihtsalt viitsinud või siis olen muude asjadega hõivatud olnud. Aga ma juba tean, et kõik tahaksid Kreekast lugeda ja muljetada aga ma millegi pärast ei viitsi seda teha. Tundub liiga suure ettevõtmisena, liiga palju millest kirjutada ja napisõnaliselt ka ei viitsi midagi öelda, parem siis juba kunagi suusõnaliselt juttu ajada. Ja tegelikult on ju vahepeal muid asju juhtunud, millest kirjutada.

Nii siis täna käisin sellises kohas nagu Go klubi - Go on üks Jaapani või Hiina lauamäng, umbes samasugune nuputamine nagu males aga tegelikult hoopis teistsugune :D. Siin on siis selline Go klubi, iga kolmapäev. Mu sõps Ioana käib seal ja otsustasin ka minna, pärast hea uhkustada Tallinnas teiste ees, võibolla saab isegi kellegiga mängida, Anniga (õde Anni, kooli Annidega võib ka mängida kui nad tahavad) näiteks.

2007-04-22T12:53:00.000-07:00

Veel mõned kommentaarid: tõesti see puu neil hoovis on ikka midagi üle mõistuse. See on umbes kuuekümne aastane küpress, kes on metsikult kasvanud ja need väädid, mis tal seal igalpool ümber väänlevad on viinamarjad. Neil on hoov ülevalt kaetud mingite traatidega, et viinamarjad saaksid kasvada ja suvel kui nad vilja annavad on see puhas paradiis.

2007-04-22T12:50:00.000-07:00

Lefteeris, üks kloostrikooli poiss, oli üli õnnelik kui sai mu prille proovida ja kui temast veel pilti ka tegin siis ma tõesti mõtlesin, et ta plahvatab :D.

2007-04-22T12:47:00.000-07:00

Jah, piltide allkirjad läksid veits segi, see kirik, mis meie hoovis oli on hoopis to väike ja ümar, see aga mille juurde kiri sattus on minaret. Ja kloostri hoov on ikka hoov, mitte see suvaline aken :D.

2007-04-22T12:37:00.000-07:00

mina Ali-Baša kindluses ja minaret, seal samas "hoovis".

ja selline oli üks neljast kirikust neil hoovis. Selles kloostris siis, kus me külas olime (köögiukse pealt on see vaade).

ja selline on kloostri hoov!

2007-04-22T12:31:00.000-07:00

Ei viitsi praegu midagi erilist Kreekast praegu kirjutada (olen sõnatu), pistan siia lihtsalt mõned pildid. Hiljem siis üksikasjalikumalt.

Siin tõestame emaga kreeklastele, et eestlased on ikka hullud.

2007-04-01T13:55:00.000-07:00

Homme lähen Kreekasse, Karoliinale külla, 17 aprill tulen tagasi. Rohkem pole vaja praegu öelda, loodetavasti tuleb hiljem üks Kreeka kroonika või saaga :).

2007-03-29T08:15:00.000-07:00

Nii palju veel, et Ele oli ju ka terve see aeg helsingis aga kahjuks haige, nii et ta ei saanudki meiega hängelda aga peaasi, et ta nüüd terve on.

2007-03-29T07:34:00.000-07:00

Päiksepaiste jeee, on nii kõva, otse aknasse, et ma pean kardina pool ette tõmbama, sest muidu ma ei näe ekraani. Aga jah, asjalood on nüüd niimoodi, et olen omadega jälle bloggis ja mõtlen siia ühtteist kirjutada. Hmm aga mida, vahepeal on juu niipalju asju juhtunud aga kui nüüd mõtlema hakata siis nagu poleks midagi juhtunud. Olen ikka soomes, helsingis, käin koolis, täna, nagu igal neljapäeval, käisin soomekeele tunnis. Nägin seal jälle Ioannat ja Felixit siis läksin seminari ja siis käisin ees eesti saatkonnas oma pusal järel - kuidas see sinna sai, ei viitsi seletada, kes teab see teab, kui kedagi tõesti peaks selle sündmuse tetailid huvitama siis võtke muga ühendust ja ma räägin kõik ausalt ära. Nii, kui koju jõudsin oli kell juba päris palju ja ma olin näljane nagu hunt ja sõin ja siis, nagu ikka, chillisin ja hakkasin nüüd bloggima. Õhtupoole, kell vist tegelt ongi juba õhtu, pean hakkama üht väikest esseed kirjutama ja nädalavahetusel on siin vene muusikafestival, kuhu ma arvatavasti lähen.

Kõik see on tegelikult mitteasjassepuutuv loba, asume siis asja kallale, nii mis asi see siis oligi, hmm jah millest ma peaks nüüd kirjutama?? A, okey, eile käisin Felixiga, sellega kes eestis käis ja keda mu ema kutsub punahabemeks ja kes ütles, et kuna ta eriti tihti juukuris ei käinud, siis breemenis kutsuti teda helmetiks-haha, unicafes söömas ja kuna ilm oli nii wunderbar ja meil mõlemal oli umbes poolteist tundi aega, siis otsustasime minna parki frisbit (lendav taldrik) mängima, mis oli super. Ma arvan, et see oli mu esimene kevadet kuulutav õueskäik/häng/sport. Mis teha, tabasalupoisid on kõik tallinnas ja mul pole siin kellegiga footbagi mangida, nii et pean frisbiga läbi ajama-nuks. Tegelikult ma ju olen käinud iseseisvalt palli mängimas aga ok, frisbi ja kahekesi ja pargis on ikka miskit muud, makes you feel alive! Ja muidugi ma läksin peale seda aikidosse, mis on ka super, sest peale igasugust sportlikku aktivitit ma tunnen nagu uuesti sündinu. Täielik restart. Nii siis, inimesed keha liigutama ja õue, kevad juuu!

Nädalavahetusel käis mul Palme külas, mis oli ka päris lahe. Käisime niisama hängamas ja ka igasugustes poodides. Esmalt tahtis ta minna plaadi poodi ja oli ülimalt vaimustuses, sest siin, mitte nii nagu eestis, on iga artisti põhimõtteliselt kõik albumid olemas. Kui mingi artist on poes olemas, siis on ka kõik ta plaadid, eestis on tavaliselt ainult need uuemad ja kuulsamad. Nii siis ta ostis mingi haruldase Mew plaadi ja oli nagu või sees :D. Siis läksime Hello Kitty poodi, mis on ikka täiesti outofspace jaapani poppmaailm. Nii palju roosat ja värvilist nänni ja suurte silmadega karaktereid ja samal ajal nakatavalt positiivne Japanees popmusic, et see kiiks ajab naerma lausa. Ei, see oli tõesti lahe pood, ma aravan, et ma peaks sinna uuesti minema, järgmiste külalistega - näiteks Maritile peaks seal meeldima, kui talle nagunii roosad flamingipapud meeldivad. Ja siis, laupäeva õhtul, läksime Pasi (ühe sommi) sünnale, mis oli ka naljakas. Esiteks me olime veits väsinud oma kiirest päevast ja kaua seal ei olnud aga selle aja sees juhtus nii mõndagi. Näiteks, ma sain tuttavaks ühe soome "ajaloolasega" ja rääkisime palju maailma asjust, siis Ioanna ex-korterikaaslasega, kes õpib kunsti ja kes oli suht tagasihoidlik aga muhe, võrreldes mõnede liigalõbusaks joonud tüüpidega, kes tegelt iseenesest olid ka ju tavalised inimesed, ainult purjus. Ma ise olin kaine ja seega oli intresting neid jälgida. Ja siis me kohtasime, saime tuttavaks ühe kääbikuga, või oli ta rohkem päkapiku moodi. Nimelt oli see hoopis üks neid pidulisi, kes oli end suht ära joonud aga millegi pärast tuli ja istus meie lauda ja lootis vist suhelda aga ei suutnud. Mee siis tutvusime Paavoga aga ta suutis ainult kokutada jes-jes-jjjes-jjes-jjjjjes-jes ja vahel mõne üksiku sõna paotada. Ta oli kääbik selle pärast, et ta nägi täpselt selline välja, veits turris soenguga ja sasine ja väga südamlik ja kulmud olid tal ka viltu nagu toitu lunival koeral, justkui öelda tahtes-ma väga tahan teiega rääkida aga paistab, et ma olen liiga purjus ja ei saa sõnagu suust. Igaljuhul ta oli püüdlik. Hiljem vist tuli välja, et talle meeldis Ioanna exkorterikaaslane, sest kui me kõik koos ära läksime andis ta vaevu kirjutades talle oma telefoni numbri. Ma arvan, et hommikuks ei mäletand ta enam midagi.

Nii ok, ma olen vist jälle ühe lugematult pika bloggi suutnud kirjutada, et viimane aeg on final punkt panna. Mis siis veel - kondentspiima.

2007-03-13T14:09:00.000-07:00

Täna juhtus midagi erilist, mida ma pean teiega jagama. Nimelt on mul komme kõige lihtsamaid asju väga keeruliselt ja põhjalikult seletada ja kõige lühemaid ja konkreetsemaid sündmusi, mida saaks ühe lausega kokku võtta , roomaani paksuste kirjeldustena jutustada. Nii siis, et seda sündmust teile edasi anda alustan, nagu ikka, kõige kaugemast otsast. Nimelt siis sellest kuidas ma päeval lugesin ja kogusin materjali esseeks, kui see tehtud, sõin ja otsustasin veits puhata ja õue jalutama minna, et näha kas majataguses pargis on veel liuväli alles või on see juba jalgpalli väljakuks sulanud. Panin õhema jope selga, sest õues oli palju päikest ja tundus kevadine. Läksin siis õue ja oligi nii nagu ma olin arvanud, ilm oli väga ilus ja suht soe, kui ringi liikuda. Jõudsin siis parki ja liuväli oligi ära sulanud. Läksin siis edasi (ja nüüd jõuame päris ligidale sellele sündmusele, mida ma tahtsin teile öelda) ja otsustasin astuda selle kalju otsa, mis meil siin pargis on (soomes on neid ju kõik kohad täsi) ja leidsin sealt jalgpalli!!! Nii, see oligi see sündmus, mida ma tahtsin teiega jagada aga muidugi ei ole asi ju lihtsalt nii lihtne. Pall oli veits katki, sest ta lasi õhku välja, kuigi ühtegi käega katsutavat auku ei olnud näha. Tonksasin siis teda jalaga ja otsustasin temaga koos randa minna, mis kohe majataga pargitaga on. Rand oli super, suhteliselt jääs ja kohati veits vesine aga igati lahe ja kevadine. Palju oli inimesi kes jooksid, jalutasid - koeraga või niisama, või istusid pingil ja vaatasid merd. Cillisin siis seal rannas veits ja kõksisin tundmatu palliga ja tundsin mõnuga kuidas nahk särgi all tõmbus märjaks ja palavus pani õhetama. Liikusin siis edasi ja jõudsin kohani, kus meil siin rannas on kaks korvpalli väljakut ja loopisin siis seal veits korvi. Näiteks harjutasin vasaku käega peale söötmist, mida Lõbu mulle kunagi pedas õpetas. Ja tuli täitsa hästi välja. Mässasin seal veits siis ja märkasin, et olen juba päris higine ja otsustasin selleks korraks koitsa minna.

Nii siis, selline oli mu lugu. Tegelikult see palli leidmine oli lihtsalt mu jalutuskäigu tipp sündmus. Mida ma tegelikult öelda tahtsin on see et midagi ei ole teha, kevad tuleb juba ise vaikselt uksest sisse, hulgub parkides ja sulatab lume alt jalgpalle välja. Mul aknalaual on korv sibulaid, kes on päikse käes juba täitsa hulluks läinud. Ajavad roheliseid idemeid nii et varsti terve tuba täis. Pean vist õue kolima aga arvatavsti kui päike niimoodi jätkab siis kolin juba vabatahtlikult õue.

Okk, piis out, messidš on edastatud, paksud joped ja karvased mantlid kappi suruda, tuulepluusid tõuske, teil ei ole midagi kaotada peale oma riidepuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

2007-02-20T10:37:00.000-08:00

Ei kirjuta lahedast vastlapäevast, soome tudengite hulludest traditsioonidest, mis on seotud nende töömehetunkedega. Samuti ei kirjuta oma õppimisest - praegu on mul Quinist paras siiber ees, ok ta on hea aga kui ma hakkasin nüüd mõtlema ja kirjutama sõitis pask täiega genekasse (nagu Jan Uuspõllu kohta ekspressis öeldi) (ma tean milles asi on, ma lugesin liiga palju ja nüüd kõik on pudru ja kapsad, pean sünteseerima ja gategoriseerima veits). Vaid hoopis sellest, et ma sõin just kõhu täis ja lähen nüüd sauna ja saan naha ilusti higiseks ja pingetuks ja siis tulen koitsa ja magan, kuni hommikuni ja siis uue hooga jälle :D!

Oo, ja jälle kuulan Bobi, nagu esimese postituse ajal, mees laulab suure tähega!

2007-02-08T05:29:00.000-08:00

Nii siis ongi, olen täitnud oma lubadust ja käin tihedamalt siia sissekirjutusi tegemas. Täna on päris funki päev olnud. Tulin just kuntosaalist ja söön makaroone hakkliha kastme ja kodujuustuga ja muidugi mu põhijook maitoa voolab kurgust alla. Arvatavasti teen peale seda väikse lõunauinaku, mis tähendab seda, et ma mitte ei lähe magama, vaid cillin veits netis, kuulan mussi võibolla vaatan mõnda filmi jne. Hiljem aga pean õppima hakkama. Sain eile Cassireri raamatu läbi. See oli nii hea, väga huvitav ja tundub just see õige teema olevat. Ei ole liiga kontinentaalne filosoofia, mille lugemine on nagu sellise umbsõlme lahti harutamine, mis koguaeg ise uuesti sõlme läheb :), kuigi vahest on selline filosoofia ka hea. Samas Cassirer ei ole ka liiga süsteemi ja selguse mees nagu analüütilised filosoofid, kes vahest lähevad asjaga veits liiale. Tõesti, kaasaegse keelefilosoofia mõnda teksti vaadates tundub, et asi on liiga detailids kinni. Võibolla on asi minus aga vahest käib see üle jõu. Kuigi (alati on mängus "kuigi"), mõni analüütiline asi on siiski super, nagu näiteks siis kui ma lõpuks Quinist miskit aru sain, tundus asi väga hea ja muidugi kesse ikka viitsib Freget lugeda, aga kui kunagi seda teinud oled siis tema ideedel on nii suur mõju, et iseenesest hakkad neid tõsiselt võtma.

Okei, see selleks, Cassirer aga on selline humanitaari ja loogika vahepealne mees ja nii mulle tundub, et ongi kõige parem. Vähemalt ma ise olen ka selline mees - liiga hull sürrilahmija ja muidugi mitte sügav mata ja loogika mees, kuigi mõlemad omadused on kasulikud. Nii, millest ma nüüd rääkida tahtsingi, hmm ah ja, et sain Cassireri läbi ja pean nüüd ühtteist kirjutama hakkama, siin ühe seminari jaoks ja muidugi baka tööks. Aga jah, põhi teema on siis ikkagi see, et Cassirer on normull mees ja jään selle teema juurde :).

Täna hommikul oli veel soomekeele tund. Kohtasin seal oma sõpse Felixit saksamaalt, haa aga mitte seda Felixit, kes eestis käis vaid teist. Eestis käis Felix Oldewage, aga täna kohtasin Felix Eckertit. Nii nüüd on kõik selge, jah, lähme siis edasi. Ja teise inimesena kohtasin Ioanat, ta on rumeenlane, õpib ka filokat ja on väga muhe inimene. Läksime siis koos välja, kui tund läbi sai ja tegime suitsu (Ioana tegi ja meie Felixiga vahtisime pealt:D) ja otsustasime, et läheme nädalavahetusel sulgpalli mängima. Jeeee, veel sporti, jou jou jou, ma saan niimoodi veel ameerika presidendiks, nagu Arnold Schwartseneger :D (seosed peate ise looma :). Siis igaüks läks, kes kuhu ja mina läksin kuntosaali ja hiljem siis koitsa ja siin ma nüüd olen ja olengi ilusti oma jutustusega alguses tagasi. Õnn ja rõõm!

Homme tuleb Lilli mulle siia külla ja see saab arvatavatsi tore olema, külalised jeee!

Lõpetuseks veel siis üks mu uusimaid soomekeelseid luuletusi:

Kuntosaali, kuntosaali,
sielta menen sauna,

sitten koton,
iso muskeli, kuin pauna!

Hernasjestas!?!?, itsen ka katson ja ihmetyttän, olen kuin oikein runoja, isompi, kuin Runebergi! (pühapäeval oli Runebergi päev, seda tähistati lipu ja naljaka toru moodi koogiga)

2007-02-05T09:39:00.000-08:00

Huh, lõpuks "kodus", peale väsitavat laeva reisi ja raske kotiga kõmpimist. Laeva reis oli västiav, sest mul oli terve tee kõht ilgelt tühi. Sõin siis mõne banaani ja prääniku aga magusast saab suht kiirelt villand ja nii ma siis seal passisin. Siis kõmpisin oma super raske kotiga koitsa ja suure rõõmuga viskasin oma koorma vappudes voodile. Läks veits aega, tegin süüa, sõin ja sulasin ülese, kuulasin Becki ja vaikselt hakkas suht hubane, sain aru, et olen nüüd ikkagi kodus, kui ühikat nii võib kutsuda. Tegelt võib, mul on nüüd lihtsalt kaks kodu, üks siin ja teine eestis. See on tegelt alati nii, et kui ma eesti kodust helsingi omase jõuan (või vastupidi) siis võtab veits aega ja toimetamist kuni õige kodu ja hubasuse maik suus magusalt lahti sulab. Nüüd on vist korras - kõht täis, cill biit (nüüd on Pharell) ja hakkan vaikselt oma õhtut Cassireriga sisustama. Tegelikult on õppimine üks Erasmuse elu tähtsamaid külgi aga millegipärast ma sellest eriti kirjutada ei taha. Võibolla poleks seda lihtsalt huvitav lugeda. Aga nii palju siiski, et õppimiseks või lugemiseks on ühikas justkui loodud ja üldse see välisamaal olemine mõjub koolile kosutavalt (minge kõik välismaale!!), sest mida sa siin õhtuti, kui väljas on külm ja kõik inimesed oma kodudes, ikka teed - keerad end vaikselt mingite paberitega nurka ja nosid midagi. Ja muidugi ei käi ma siin tööl, mis vist on üliõpilastele õppimisvastase aktsioonina välja mõeldud kohustus :). Okk, aitab koolist, nüüd tõsiste asjade juurde! Nädalavahetus tallinnas oli päris äge! Pärdi sünna oli kohati päris meeliülendav, nagu näiteks breigiring Mariti ja Teriliisiga, igasugused kuklikesed ja juustukuubikud ja muidugi kaasmaalstest sõbrad, väga muhe. Pühapäeval vaatasime jälle Johni Cashi filmi, nendega kes polnud veel näinud ja see sulatas kõik inimesed, kes vahepeal kinnikülmunud olid, jälle lahti, mis tegi elu eriti muhedaks, nii et oleks võinudki tallinna jääda, fakk soome eestis ka hea :). Aga nüüd olen siin ja siin on ka hea. Nagu ma ütlesin kõht täis ja jalg tatsub jne. Nii ma arvan, et sellega on kõik vajalik ära öeldud. Jääb siis ootama uusi sündmuseid uuelt nädalalt. Ootan põnevusega juba järgmist aikidoo trenni - damn!, ma ei leidnud tallinnast oma kimono vööd üles, schaishe!! ma ütlen, mis seals ikka lähen siin dressidega.

Lõpetuseks ma avaldan oma venekeelse poeemi aikidoost, kindlasti Buskin on selle luuletuse peale kade aga heeei!, talente on ju teisigi :D

Aikidoo, aikidooo
eta otzen harazooo,

novõi got bõl nitzevo,
batamuzto aikidoo, eta rozteztvoooo!

2007-01-26T00:45:00.000-08:00

Hoi, pole kaua aega siin midagi kirjutanud aga mis teha olen lihtsalt laisk olnud. Aga nüüd siis järgmine peatükk Erasmuse elust.

Talvepuhkus oli soe ja mõnus peaaegu ilma igasuguse õppimiseta puhas logelemine, kuigi eriti ei logelenud vaid toimetasin niisama kodus ja mujal ringi. Saabusin paar nädalat tagasi Helsingisse tagasi ja nüüd kõik liigub sama rada edasi. Kui esmaspäeva hommikul ühikasse jõudsin, sain vaevalt asjad lahti pakkida, kui juba pidin loengusse jooksma. Lektor oli sama, kes eelmiselgi aastal ja see tekitas mingi erilise dejavu tunde, nagu polekski vahepeal ära käinud. Naljakas, et samamoodi oli ka siis kui Tallinna tulin. Võibolla esimesed tund aega olid kuidagi uued ja huvitavad, kuid siis varsti oli kõik nii kodune, nagu polekski kunagi Helsingis käinud. Igaljuhul mulle see meeldis, nii võiks igalpool olla. Ükskõik kuhu reisid, oled kohe nagu kodus, terve maailm on kodu- jiihaaa, selle peale.

Teine huvitav asi on Aikido trenn, kuhu ma läksin, mis on ka nagu tagasi koju minek, sest aastaid tagasi käisin ju ka Aikidoos ning kõik harjutused on nagu meeldetuletuseks. Lisaks sellele käisin eseimest korda päris (mitte niisama rannas toksimas) võrkpalli mängimas, mis oli päris naljakas kogemus, sest ma sakkisin selles täiega :D. Kui ma umbes viiendat või kuuendat korda jälle võrku või siis vastu lage või siis täiesti lambist vastu seina servisin kadus kaasmängijate silmist igasugune lootus ning nad lihtsalt lootsid (ma arvan), et mul rohkem servida ei tuleks. Nii siis aga seda muidugi ei juhtunud ja siis, ennnäe imet tuli välja, et ma servi ajal kätt valesti hoian. Ok, skeptiline aga õpihimuline nagu ma olin proovisin ma siis õieti servida ja ennäe imet päris korralik serv tuli. Ma arvan, et terve meeskond hoidis mu servi ajal hinge kinni ja kui see välja tuli olid inimesed sama õnnelikud nagu nad just oleks mängu võitnud. Edasi kulges mäng juba paremini, mõni serv läks ikka oma teed, kuid enamasti oli ok ja paaril korral tuli ka slämmimine välja. Arvatavasti lähen järgmine esmaspäev jälle, kui aega on, sest siin lihtsalt on nii lihtne käia sportimas, sest see on üliõpilastele poeaaegu tasuta. Näiteks jõusaalis võib koguaeg käia, sinna võiks tegelt sisse kolida, kui mul ühikatuba poleks aga kuid kahjuks öösiti on see ikkagi kinni.

Kolams ja tähtis tegevus üliõpilase elus on pidutsemine ja üleeile oli siin mu selle semestri essa pidu (kindlasti mitte viimane). Nimelt minu ühika (Domus Academica on ta nimi) keldris oli mingisugune poliitikute ja sotsioloogide pidu, mis oli tegelt päris super. Üks me tuttav poika Mikä mängis plaate ja tal on hea (minuga sarnane) muusika maitse, selline indi ja rokki ja veits fungi segu. Hüppasin ja sheikisin nagu segane, nii et pärast jäsemed valutasid. Tänu sellele peole oli eilne päev veits udune. Suutsin õhtupoole veits soome keelt õppida aga filosoofia otsustasin jätta tänaseks :). Selle asemel vaatasin hoopis Johnny Cashi filmi "Walk the Line" ja ou mai gaad, see oli väga hea film, soovitan kõigile kes pole näinud. Millegi pärast mu e-mule on serveriga riidu läinud ja ma ei saanud endale Johnny mussi tõmata, kuigi tahtsin väga oma bootsasid keerutada ja kannuseid kohendada õige muusika saatel. Aga vana sõber (partner) Bob Dylan käib ka, koos yakady-yakime praegu ja joome piima, maitoa!

Täna õhtul tuleb aga meile siia soome Maarja külla, kes ei tea siis sõber erasmuslane eelmisest semestrist, kes kahjuks ainult üheks semestriks jäi. Kuid ei see mitä, saame täna kokku ja teeme eestlaste õhtu, ei ühtegi saksalast ega prantslast ei lase uksest sisse, kuigi nad kindlasti tahaksid tulla. Ja muidugi enne seda põrkan Aikidoost läbi, lähen loobin veits inimesi :).

Aga nüüd siis päevatoimetuste juurde! Loodan, et satun siia peatselt jälle, seniks nägens lugens jne!

Male ja hairy chess

2006-12-06T13:46:00.000-08:00

Eile ei olnudki malemängu, sest sommidel on täna vaba päev, vabariigi aastapäev ja eile nad siis pidutsesid. Terve saun oli purjakil somme täis, nii et mõttetegevus oli suht võimatu. Tüübid istusid pooleliitrise Koskenkorva pudeliga tulikuumal saunalaval ja mõmisesid. Aga muidu oli lahe saun, kuuma ja lõõgastav, tulin üheksapaiku koju ja jäin maga kuni hommikuni- mõõõõõnuss.

See tähendab siis et magasin kuni hommikuni, mitte et ma mingi 12 tundi järjest "jäin magama" ja hommikul mul lõpuks see õnnestus.

Kalpsan varsti sauna.

2006-12-05T08:47:00.000-08:00

Joon kummeli teed ja kulan musa ja varsti lähen sauna ja vist hakkan seal Jeremiga malet mängima. Tundub päris lahe. Tilpnesin täna terve päeva Bertiliga linnas, erinevates poodides ja kohtades, mis kohati oli meile päris väsitav aga siiski lahe. Sain näha mõnda paika helsingis, kus ma polnud eriti käinud ja loodetavasti see kasvatab mu kohamälu. Käisime mingis väga lahedas muusika poes, mis oli vinüüle ja muud kraami täis. Bertil oli kohe nagu kala vees, vinüül pihus. Vaatasin seal ka veits ringi ja leidsin igasuguseid huvitavaid asju, ja mõned isegi mitte väga kallid, isegi odavamad kui eestis. Leidsin New Orderi essa plaadi, millest ma kunagi unistasin, nüüd kuulaks küll aga osta ei viitsi, nii suur N.O. ja Joy Divisioni friik ma ka pole, vähemalt mitte praegu. Aga pood ise oli võima, kui aega on kalpsan sealt veel läbi ja rebin mõned kingitused kaasa, jõul ju.

Eile oli lõbus seiklus, kui ma Bertilile sadamasse vastu läksin: nii kõigepealt sõitsin rattaga sadamass, endal hullult entusiastlik nägu ees ja igas kurvis keeleots suust väljas. Siis sain ta kätte ja olime väga häpid ja hakkame kodupoole minema. Kõnnime ja kõnnime, kuni järsku ma märkan, et me oleme ma ei tea kus, mingil sillal, mis enne küll mu teele ei jäänud. Igaksjuhuks läksime siis üle ja küsime alandlikult mingilt poisilt ja tüdrukult teed ja ütlesime kuhu me "teel oleme" ning nemad silmad suured, imestavad et kuidas me siia oleme jõudnud. Khm, me olime mingile saarele sattunud, üle silla, ja põrutasime täpselt vastas suunas minu ühika neiborhoodile. Igaljuhul siis kõmpisime terve tee tagasi ja veel veits ja lõpuks jõudsime läbi vihma kohale, veits tilkudes aga tuju oli hea. Meile meeldis isegi see seiklus. Nimelt me vist eksisimegi teelt, sest ajasime juttu ja kaldusime kuidagi teelt kõrvale ja rest is history, hea, et me kuhugile skinnheadide ghettosse ei läind, kui selline asi peaks olemas olema. Igaljuhul lõpp hea kõik hea ja lõpp oli hea.
Okk nüüd siis sauna, hyvä ilta!
PS: mul oli täna soome keele eksam, eks näis kuidas läks.

oxford town

2006-11-30T13:58:00.000-08:00

Tõmbasin just Bob Dylani laulu oxford town, I love it. Sõnad on metsikud, eriti mõjuvad koos muusikaga, nagu tekkitavad kohe mingi pildi silme ette, nagu film jou jou rokkin siin. Kuigi tegelikult eriti ei rokki, suht rahulik õhtu. Sess ju, vorpisin just ühte esseed. Naljakas, et siin pole mul ühtegi eksamit, välja arvatud soome keele, kõik on esseed, umbes viis esseed, kaks ja pool on neist valmis :). Hommseks loodetavasti kolm, sest siis on selle pooliku deadline.
Ma olen ikka nohik, all korrusel käib praegu pidu aga mina siin niisama kirjutasin esseed ja nüüd konutan netis. Inimeste kilked on siiani kosta, aga tegelikult on mul tunne, et allkorrusel käib koguaeg pidu, sest kilkeid on 24h kosta :). Ja kui aus olla siis olen ma siin suht rahul, kuulan mussi - "oxford town, oxford town, ewerybodys got their head bowed town, sun dont never shine, newer gona go to oxford town..." - ja veits uni ja chillus/ et mitte öelda laiskus on peal.
Täna avastasin veel, et Ardo on päris hea luuletaja ja tema kaudu avastasin üldse, et selline blogg asi on olemas, well, tegelikult mitte päris, mul kunagi aasta tagasi oli ka mingi ploog aga ma ei kasutanud seda eriti tihti ja siis läksid passwordid meelest jne (seda on kindlasti väga huvitav lugeda) ja nüüd avastasin siit Eva ja Ele ja Hanna ja muidugi Ardo ise, nii et tundub, et siin on ikka ühteist teha, lugeda jne...