Ahjaa, siin on link Armsi MySpaceile ja albumi reklaami lehele (orsmthng):

http://www.emusic.com/album/Arms-Kids-Aflame-MP3-Download/11211201.html


http://www.myspace.com/armsongs

erilised lemmikud olid shitty little disco ja whirring, kui ma nüüd mõtlema hakkan siis võibolla on siin tõesti mingi usa kõla, mitte prittpop aga võibolla ma olen selle nüüd sinna juurde kuulanud :).

Ja muidugi jalutuskepi najale toetamise kontekstis!!!

Morna rääkis veel midagi torude parandamisest ja rulaga sõitmisest ja sellest, et mida paremini ta oskab torusid parandada, seda vähem rulaga sõita. Ja mingi, et ta on torumess/indisõber. Seda muhedust kuulates tärkas mus mõnus äratundmis rõõm ning ma pakuksin välja mõned terminid, nagu indie vanainimene, iseseisev vanainimene, indiepensionäär või iseseisev pensionäär - mis bussis istuma trügimise kontekstis on eriti alternatiivne ning laiast massist erinev :).

Muusika bloggi :)

Muusika on tõesti sotsiaalne nähtus - kõik mõistavad seda, see ühendab inimesi ning head muusikat soovid alati teistega jagada. Nii minagi. Juhtus nii, et kuulasin ühel hommikul netist Nestor ja Morna eelmise saate kordust ja kuulen sealt sellist lugu nagu Shitty Little Disco, bändilt Arms. Mille Morna välja juhatas selliste sõnadega umbes, et siit kummardus ka Joy Divisionile, ja inimestele, kes praegu Sõpruses Controli vaatamas (ma olin ka seal ja hea film oli).
Enne Morna kommentaari ma ei tajunud mingeid Divisioni mõjusid, kuigi need on ilmselt olemas, sest see lugu oli lihtsalt nii hea, et igasugused konnotatsioonid ei hüpanud kohe esile. Täna hakkasin siis netist asja uurima ja selgub, et neil tuli just album välja, mis üksikute kõla katkete ja MySpacest kuuldu põhjal on väga hea.
Bänd ise on jah, selline veits Interpolilik Joy Divisioni loomulik järeltulija, kuid neil puudub see omadus, mis mulle Interpoli juures ei meeldi, nimelt tundub mulle, et Interpol on kuidagi võlts. See ei tähenda, et nad ei oleks head aga vahest mulle tundub, et nende diipsus ja raskemeelsus ei oli minu jaoks see õige. Vahest on asi maitses ja siis ei maksa kobiseda. Aga Arms kõlab paremini, kohati veits melanhoolne ja jäme Iani hääl jne aga siin on tegemist mõjudega, mitte kopeerimisega. See tundub mulle nüüd päris hea kategoriseerimisena, vahet teha mõjudel ja kopeerimisel. Eriti veel sellisel ajal nagu praegu, kus ma ei saa sinna vist midagi parata, et ma olen indiepea, kuigi vaadates näiteks MTV2te pean tunnistama, et see indie peovool, mis sealt tuleb on ikka täiesti tüütu. Ma ei saa aru, kust kõik need bändid tulevad ja miks nad nii mõttetult ühte moodi kõlavad. Kuid siis mingil hetkel palju suurem üllatus on komistada millegile sellisele, mis kõlab ehtsalt, "indielikult", sellel ajal, kui indiest on saanud samasugune sõimusõna nagu EMO või räppar (ei ole ju kaugel aeg kui hiphop oli veel põrandaalune nähtus). Ma pean muidugi lisama, et ega Arms nüüd midagi nii üli erilist ka ei ole. Tegemist võib olla lihtsalt sellise veidi vanakooliliku šanriga, mis lihtsalt mulle meeldib ning sellisel juhul teen ma kaasaegsematele stiilidele lihtsalt liiga aga samas vanal mehel on ju lubatud vahest oma kepikesega vastu maad põrutada ja teise maailmasõja aegseid sündmuseid taga nutt. Ja kui siis satub tema ette midagi sellist, mis kõlab täpselt nii nagu Marlen Dietrich tema nooruspäevil, siis härdida ja seda ülistada. See lause ja võrdlus oli nüüd vist suht segane aga "vanad mehed" saavad ehk aru :D.
Nii siis kuhu ma jäin (tegelt Klaxonid mulle väga meeldis uutest asjadest aga samas, ega ma eriti ei hoia end kursis uute ja uuemate ja uusimate bändide ja suundadega, see on rohkem proffide ala, kriitikute ja deejottide asi, ma rohkem kukkun kuidagi juhuslikult plaatide ja bändide ja laulude otsa vahel, nagu seegi kord. Ka see oli juhus, et ma üldse Nestorit ja Mornat kuulama hakkasin. Algul panin Musta Mee mängima, mis tavaliselt on lahe, aga sel hommikul tundus kuidagi liiga rahulik ja läige. Ma olen tõesti nagu vana mees, teemad segamini nagu kapsad, hakkan rääkima ühest asjast aga siis meenub, et et ja et mis kõik veel juhtus :), ahjaa, see Arms. Neil on head sõnad, ma ei hakka siin tsiteerima, sest muusika tekstid käivad koos muusikaga ning lihtsalt võttes on nad nagu leib ilma võita - hea aga kuivaks jääb :).
Ma rohkem vist seda muusikat ei "analüüsi", sest mis siin ikka öelda. Tahaks juba nende albumit kuulata ja omada siis saaks ehk selgema maigu suhu, MySpace on ikkagi MySpace. Täna hommikul sadas vihma aga nüüd on ilm väga ilusaks läinud, lähen käin veits väljas. Loodetavasti on järgmine nädal see plaat juba Rahva Raamatus olemas.

Jaaniõhtu ahjus!

Kuna jaanipäeval sadas vihma (see on juba traditsiooniline) siis möödus vorsti ja liha grillimine ahjus (see juba ei ole traditsiooniline). Hoolimata ilmaennustusest olid panused lõkke suhtes kõrged: Veroonika ja Indrek olid ostnud uue, suure grilli, millega vajadusel saab isegi pirakaid steike sussitada. Laupäev ja põhapäev oli ilm ilus, esmaspäeval aga, kui on lõkke aeg sadas terve päev vihma. Umbes kuue paiku jäi vihm järgi ja mehed lippasid kohe õue puid saagima ja lirtsuvasse randa lõket püüsti ajama. Entusiasmi jätkus umbes poolekst tunniks, kuni vihmajumal otsustas õue oma halli kardinasse mähkida. Mehed tulid tuppa tagasi. Möödus mõningane aeg, inimesed olid juba alla andnud, mina olin hakanud juba raamatut lugema, kui saime aru, et kõht on tühi, sahmerdamine ju ei toida ning käiku läks plaan B välja nuputamine. Nii. Plaan B konkursi võitjaks osutus ahi, mille me vorste täis laadisime (liha ei tahtnud veel käiku lasta, lootes, et vihmajumal ehk siiski halastab me peale, kuid sel õhtul ei olnud ta mitte eestlane). Paistab, et see oli hea idee, sest kõik sõid ja olid häpid. Nüüd tuleb jutu püänt, mis näitab väga julmalt, et vihmajumal, kui needus, oma märja viha oli meie pihta suunanud. Kui vorstid olid söödud jäi vihm järele, kuid meil kõigil oli juba kõht täis ja kellelgi ei olnud viitsimist õue grilliga jändama minna. Mõne aja pärast siiski Indrek läks ja laadis uue hiigel grilli (see tegelikult nii suur ka ei olnud) liha täis. Kuna liha valmimine võtab veits aega ja vorst tahab seedimist, siis otsustasime minna Terxu, ema, Veroonika ja Hettiga jalutama. See oli lahe, läksime õnnekivi hunnikuni ja tagasi. Vihmajumal oli mananud ette ilusa ilma ja justkui irvitades lasi maitsta meil näilist õnne. Ilm oli ilus ja me jõudsime tunni või vähem pärast koju tagasi - lootsuses leida laualt värsket liha. Juhtund oli hoopis järmine ja nüüd ma tean, et vihmajumal naerab, nähes mind neid ridu kirjutamas: hoovis oli tuntud käsmu kaader, kes muhedalt sumises tühja grilli ümber. Ilmselgelt oli kogu valmis liha otsas. Möödus mõni aeg ning siis hakkas ka vihma sadama, nii et uut liha ei olnud enam oodata. Nii siis, möödus jaanipäev see aasta lihatult, ahjuvorsti ja vihmakardinaga.

Bob Dylani kontsert oli mõttetu, sama hästi oleks minemata võinud jätta. Istusin seal saali keskel ja vaatasin kauguses helendavat lava, kus üks tume kriipsujuku imelikku mussi tegi. Mõne aja pärast läksin lava ette ja siis oli veits parem, sest nüüd oli näha Bobi nägu ka aga ega seal midagi erilist näha ei olnud, lihtsalt üks vana mees, kes tegi muusikat, millest ma aru ei saanud. Sellel oli ka oma hea pool, sest arvatavasti oleks olnud veel hullem, kui ta oleks seal hirmsasti poosetanud ja kuueteist aastast mänginud. Selle asemel oli ta lihtsalt nii nagu ta on, tavaline vana inimene.

Sain ka sellest aru, et tegelikult polegi sel tähtsust mida ta praegu teeb, ta on ju kõigest inimene, las ta elab ja kuna ta on muusik, eks ta siis annab ka kontserte. Aga kui mõtlema hakata mida kõike ta on oma elu jooksul korda saatnud, kui palju maailma muutnud/mõjutanud, siis ajab pea segamini ja aukartus kisub naha alla.

Praegu ta lihtsalt on, elab nagu me kõik aga (Josef Brodski sõnadega) tema suurus selgub siis, kui teda enam pole, selle augu suuruse järgi, mis temast maha jääb.

Noh ja õnneks jäävad seda auku täitma tema plaadid ja laulutekstid :).

Naljakas on ka see, et Bob Dylan on üks mu lemmika artiste, kuigi tegelikult olen kuulanud ainult mõnda üksikut tema albumit (umbes nelja tema viiekümnest või kui palju tal neid ongi) ja millegi pärast langevad need albumid tema algusperioodi. Just see esimene on kõige südamelähedasem. Selle pärast mul ei olnudki erilisi ootusi kontserdi suhtes, sest praegu ei ole kuuekümnendad, siis oleks olnud aga arvatavasti juba seitsmekümnendatel enam mitte. Maitse asi.

Tehtud!

Ja väga hea'sti tehtud.