Täna (õigemini just, umbes 1,5 h tagasi) oli Marxi eksam, ehk siis vestlus. Praegu on selline pinge langus, et ajab naerma. Ilm on õues vihmane, tuuline ja jahe aga absurdselt hea on olla. Millest siis selline naljakus? Kohe alustame algusest (kõlab juba nagu Hegel, mis?).

Teisipäeval (täna on neljapäev) oli Kirjendusteose analüüsi eksam, mis muidugi tähendas seda, et nädalavahetuse + esmaspäev tegelesin poeetikaga ja põhimõtteliselt Marxi poole ei jõudnud vastatagi. Teisipäeva hommikul, kui veel viimaseid riismid üle vaatasin sain aru, et kõik tundub nagu üpris selge olevat. Eksamil aga sain ma selle ainukese küsimuse (Dramaatika ja jäljendus), mida ma ei olnud otseselt õppinud. Kaudselt aga küll, nii et halvasti vast ei läinud, kuigi mul õnnestus draama ja dramaatika segi ajada ja seega kirjutades olin veits kimbatuses, et mis on mis ja millest ma nüüd kirjutan või peaks kirjutama. No vot siis, nüüd Marxi juurte juurde! Teisipäeva õhtul (peale tööd) hakkasin, siis Marxi lugema. Üllatus üllatus, seda materjali oli päis palju. Marxi ennast ei olnudki nii palju, mingi 40-50 lk'd, kogu kursuse peale. Kuid igaks tunniks oli Mägi hunniku kommentaare kirjutanud ja need kõik kokku on päris paks patakas. Tgein siis tööd teisipäeval aga suurema osa jätsin kolmapäevaks. Aga juhtus, mis juhtuma pidi. Millegi pärast ma ei saanud teisipäeva öösel korralikult magada (ma ei mäletagi enam võibolla läksin liiga hilja magama), hommikul olin nagu unepomm. No nii õhtul siis, kui hakkan agaralt õppima ja kirjutama, sain aru, et ma olen ikka uninekaruott, loen ja loen ja midagi aru ei saa, mõte jookseb mööda lehe ääri, ääri veeri hoian paberit käes, nagu viimne päev oleks käes ja siis selles apokalüptilises väes sain aru, et kõik, nii ei saa. Panin asjad kokku ja läksin raamatukogust koju. Mõtlesin, et kirjutan mägile ja vabandan või küsin aega juurde või midagi, aga siis mõtlesin, et suva lähen kohale ja ütlen siis eksamil. Nii, dünastia läheb edasi! Läksin siis kodu ja kõik oli muhe, suht vara läksin magama ja hommikul olin purikas, värske nagu porganda, selge nagu seep, selg sirge nagu lipuvarras (sest täna on Eesti lipu sünnipäev). Hetkel mul tööl mingeid pakitsvaid asju ei ole, seega sain rahus terve hommiku õppida ja mingid märkmed isegi kirja panna. Kell üks läksin siis eksamile aga alles 14.45 pääsesin löögile, mis oli iseenesest hea, sest sain veel asju korrata. Vestlusel Mägi võttis mu kirjutise ette ja hakkas küsima ja nii see läks. Rääkisime pikalt ja pärast sain A - jeejeejee! Ma arvan, et siin tuleb kasuks see, et Marx on klassikalise filosoofia traditsiooni otsene järgija, nii et kui midagi Aristotelesest ja Hegelist tead, siis terminoloogia ja meetod on üldjoontes sama ja see mind päästiski! Ma tegelikult hirmsasti põdesin selle eksami pärast, sest ma olin end juba üpris krussi õppinud selle maraton õppimisega ja ma juba ootasin millal see läbi saab. Nüüd siis läbi? Ei! Mägi arvas, et me võiks korra veel kokku saada ja vestelda, aga nüüd on see ainult hea, kui mul hinne juba käes ja ma tean, et see on positiivne ning ei ole mingit ajapeale rabelemist lugemisega.

Sess mul veel siiski läbi ei ole, pean tegema veel Teksti lingvistilise analüüsi essee. Seal pidime valima mingi teksti ja siis talle analüüsi tegema. Filosoof nagu ma olen soovisin teha tähenduse teemal ja hakkan analüüsima mingit juppi Heideggerist. Üks vaatenurk on kindlasti Carnapi haideggeri tähenduse või pigem tähendusettuse kriitika. See on põnev ja selleks ei ole mingisugust otsest ajalimiiti, nii et ootan juba põnevusega selle tegemist.

Ja siin üks lahe räpivärk ja muster või tapeet (maitea kuidas seda nimetama peaks), mis ma netist leidsin. Need on selle Geoff McFetridge'i tehtud, üks (vist USA) disainer, teeb the Whitest boy alive'le kujundusi ja sealt hakkas meeldima :) See lugeja mees - ei maksa märkamata jätta toolijalga.

Eile Terx leidis kapist mingi vana kasti, kus tal on lademes vanu fotosid, mis ta teinud on. Seal oli ka üks pakike pilte, mis ta kunagi minult laenanud oli ja ennenäe, mis lõbusused sealt välja tulid. Ehk siis fotoblogi jätkub :P!

ps: piltide autor on Karoliina (aka Õtu)

Õtud, ma panin sinna jälle mingeid pilte üles. Küll fotokas on hea, päästab mind kirjutamise vaevast.

http://picasaweb.google.com/Ott.Kagovere

Ei viitsi kirjutada, vaadake pilte :)

sõpradele rõõmuks

Tükike mu õe blogist, ehe Kreeka absurd:

kreeka elu:

laupäev oli ilus kylm ja päikseline ja kui ma ennelõunal kloostri ees hoovi pyhkisin, siis yhel hetkel tuli keegi härra, kes peale teretamist viisakusest hetkeks seisma jäi ja kysis: „kas need on konnad?” eeldusel, et inimesed on tavaliselt terve mõistuse juures, jäin ma ka kaasaelevalt kuulatama, sest õhk tõesti oli igasugust kädinat ja kvaaksumist täis. härra kyllap arvas, et ma ei saanud tast aru ja kysis uuesti, seekord tõesti käega yles puude otsa näidates: „kas need on konnad?” ma kokutasin veel veits ja siis ytlesin, et ikka varesed. „ah varesed?” ytles mees veidi pettunult. „nii konnade moodi kõlab,” ja astus edasi.

Eelmine töönädal lõppes kerge väsimuse ja sellest tingitud paksu nohu ja peaaegu, et peavaluga - selline imelikkus oli peas, et ei saanud nagu aru kas pea valutab, hakkab kohe valutama või on niisama veits väsinud ja paks. Millest siis selline asi? Nimelt oli ju jaanuaris sess, mis tähendas seda, et enamus vaba aeg kulus õppimiseks (loe filosoofia lugemiseks). Peale jaanuari aga algas uus semester ning ülikoolitöös tähendab see palju asjatamist ja sebimist. Ülikoolis õppimises aga seda, et algavad uued kursused ja uued asjad mida lugeda ning ühtlasi peab ka vanda (sessijäägid) ära tegema. Nii ma siis toimlesin ja kulminatsioon või katarsis oli reedel. Reede oligi tegelikult viimane deadline mil oli vaja esitada Viigi tekstide kokkuvõtted. Kui reede oli ametlikult läbi, siis tundsin kuidas haiguse lained mus tõusevad. Tatsasin siis vaikselt Terxu juurde ja chillisime siis rahulikult. Kuna Teriliisil on mingi Rooma hullus hetkel, siis vaatasime sellist klassikat nagu Benhur :). Terve nädalavahetus mööduski sellise taastumise tähe all. Enamasti lesisin läpakaga diivanil teki sees ja tegin järgmiseid asju (peale söömise): kuulasin muusikat, sobrasin netis ja lugesin mõningaid huvitavaid asju, vaatasin filme ja family guy'd. Korra proovisin isegi lugeda üht kooli asja aga sain kohe aru, et see on viga, sest kui pea on ikka nohu täis, siis sõnad sinna ei mahu. Novot, ja selline vegeteerimine tegi imesid. Esmaspäeva hommikul olin nagu reipus ise, nohu nagu eriti ei olegi (enamasti ainult õues, sest seal on külm), enesetunne hea ja kõik siina juurde kuuluv. Tegelikult on mul isegi selline rahulik rahulolu, nagu oleks mingist sõjast läbi käinud (ma nüüd nati liialdan) teadmisega, et olen võitnud. Tegelikult ma midagi võitnud ei ole, aga eksamid ilusti sooritatud ja muud asjad tehtud ja see on super. Mulle tundub, et iga sessiga saavad filosoofia asjad mulle üha selgemaks. Filosoofia, mis vahel tundub nii laialivalguv konkretiseerub ja näen oma kohta selles selgemalt. Novot selline jutt siis. Ega ma vist väga haige tegelikult ei olnud, mul ei olnud palavikkugi, vaid lihtsalt veits väsinud. Rääkisime Elega sellest ja ta ütles, et assistendid kes õpivad samal ajal enamasti väsivad ära. Ma siis mõtlesin, et ei tea pole nagu hullu, aga tasus seda ainult mainida, kui juba sain ninapihta :). Aga mulle meenub ka üks jutt sümpoosiumilt, kus ma rääkisin, et olin lehest lugenud, et Pärdile oli kõige viljakam olnud töödata siis kui lapsed klaveriümber ringi jooksid ja teda segasid ning Luure selle peale ütles, et see on sellest, et kui sind segatakse, siis on kõige parem keskenduda, sest sa lihtsalt pead end keskenduma sundida. Mul tööga vast samamoodi, et kuigi on vähe aega õppimiseks, on selle eest see aeg mis ma leian seda kompaktsem :).