Rõõm sellest, et käisime just Itaalias, rõõm sellest, et olen viimased nädalad tööl ja saan siis kooli lõpetamisele keskenduda, rõõm sellest, et läheme varsti Helsingisse filosofeerima, mida veel tahta. Hmm ja täna on siis väikene eel "koosolek" Helsingi mineku asjus, mis on lahe sest pole ammu kooliinimesi näinud. Kui Tomm mõned päevad tagasi RRis käis siis see oli päris lõbus, tõesti viimane aeg midagi koolilastega koos teha.

Vaatasin veits aega tagasi neid pilte, mis ma orkuti Itaaliast panin ja tundub, et selle kausta nimi võiks olla hoopis majade tükid või midagi sarnast. Enamus pildid on mingitest majade detailidest, mis mulle meeldisid või silma jäid. Ma tegin selliseid tavalisi turistikaid ka aga neid nagu pole mõtet teistele näidata. Tegelt oleks hea, kui oleks mõni parem fotokas olnud, mitte digiseep, millega oleks ilusad ja diibid pildid tulnud, sest ümberringi oli väga palju mida pildistada. Tallinnas on ju ka ilu ümberringi võiks isegi siin klõpsida... peab mõtlema selle fotoka asja peale.

Kui aus olla siis ma olen lihtsalt kannatamatu, ma ei jõua ära oodata, millal kool algab ja töö lõppeb. Mul on jõuludega juba meelst läinud, kuidas käib tõsine lugemine ja kirjutamine, asjadesse süübimine ja arutamine, kuigi selline koolivaba elu on ka lahe. Eriti Itaalias! Muide Karoliina, ma lugesin Itaalias Kevade läbi ja see silkude naleutamine kooli uksele, Köstri auks oli jah päris naljakas. Üldse see peatükk, kus järjest Tootsi vägitegusid ette loetakse oli "diip". Veel tekitas sügavat respekti Tootsi vastu see riim (rünta änta punta - kuidas see oligi) mida ta oma jüngritele pähe õpetas, see oli nagu liiga dada. Ma vist naersin liiga kõvasti seda lugedes ja Teriliis mõtles, et ma olen imelik. Aga Arno oli ka lahe sell, kuigi vets emo aga mis siin salat, nii see ju selliste asjade puhul käib. See oli vist üldse selline raamat, kus negatiivseid tegelsi ei ole. Kiir oli küll puhast verd pugejas aga ega siis tema oma loomuses süüdi pole :).

Okk, piis nüüd edasi töötama.
Täna, mis veel maksa pasteet! (Tõnis loeb aegajal mulle Berti päevikuid ette, siis kui ta oma ette ei viitsi, sest tal läheb lugemine suht aeglaselt. Ma ikka pushin teda, et ta rohkem loeks. No vot ja sealt hakkab nii mõngi asi külge. Koos äratundmis rõõmuga muidugi :)

Howdy!
Ma tean, ma olen maailma halvim bloggia. Ime, et blogg mind juba välja pole visanud. Viimati sattusin siia kaks kuud tagasi - milles asi?! Tegelt ei milleski, lihtsalt busy times ja pole viitsind siia niisama aruandeid kirjutada, nagu näiteks, et käisin täna koolis, tööl, nägin neid ja neid inimesi siis läksin magama, nägin seda und ja seda und ja punkt, ower and out! Pigem kirjutan siis kui mul aega mõelda ja kirjutada ja on tunne, et tahaks seda teha, tahaks teiega midagi jagada (kõlab päris ülevalt või mis?).

Kui nüüd üldse millestki kirjutada siis ei saa ma üle ega ümber koolist. Esiteks, ma olen omandanud võime iga kirjalik töö (essee) või artikkel, mida lugema peab seostada oma baka töö teemaga. Eelmine nädal saatsin ära oma Kontinentaalse essee ja guess what millest ma kirjutasin, ikka metafüüsika olemusest, mis ona baka töö suur osa. Mõtlesin millest kirjutada ja kuna mul enam palju aega mõelda polnud, vaid oli vaja kirjutama hakata siis otsustasin lihtsalt esitada oma mõtted, mis mul seoses selle kursusega tekkisid. Algul mõtlesin, et kirjutan Gadamerist aga ei. Kõik sai alguse sellest, et hakkasin kirjutama sissejuhatust ja tahtsin lihtsalt paari lõiguga kokkuvõtta, mis mõtteid minus loeng tekitas ja mida ma nüüd kontinentaalsest filosoofiast arvan, sest tegelikult ei olnud ma sellega enne eriti kokku puutunud. Ja siis ma hakkasin võrdlema kontinentaalset analüütilisega ja siis varsti ainult neist kahest kirjutasingi, Gadamer jäi mängust hoopis välja. Aga kuna see jutt mulle meeldis ja see oli ikkagi teemasse siis otsustasingi selle juurd jääda - Gadamer ja Foucault mahtusid ikkagi kuidagi sinna ära ka aga ainult kõrvalosadesse. Novot ja see essee tuligi siis selline veits üldine, ilma erilise argumentatsioonita ja mõne väite või teksti käsitlemiseta. Naljakas on see et ma vist pidevalt kirjutan sela vabandusi, et see ikka pole üks korralik essee jne aga eks ta ikka oli. Loode tavasti Vihalem saab aru ja naerab lihtsalt mu kentsakuste peale. Nii et see essee ongi siis põhimõtteliselt pikk (või lühike, umbes kolm pool lehte) sellest, mis on minuarust kontinentaalne filosoofia.

Aga ma ise olen selle esseega rahul, sain veits kirjutada ja baka töö asju lahti mõelda ja paar asja mis mulle enne veits peavalu valmistasid saingi selgeks ja lahti kirjutatud. Arvatavasti näitan mingeid osi sellest Luurele ja tikin bakakasse sisse :). Rõõm rõõm!

Teine asi on ju see, et läheme Terxuga reedel (04.01) itaaliasse. Päris põnev aga hetke ma pole jõudnud selle peale üldse mõelda. Arvatavasti seda põnevam hiljem ong. Sõidame sinna Helsingi kaudu, mis on mulle ju samuti erilise tähtsusega paik, nii et topelt põnevus! Firenzes saame kokku ma vana naabriga Helsingi ühikast, Barbara, kes pakkus välja, et me võiks tema pool ööbida ja ma olin igati nõus aga kui teatasin talle, et jääme peaaegu 7meks päevaks siis ta enam mulle facebookis ei vastanud :), aga eks näis me bookisime juba ühe hosteli ja arvatavasti saame niisama kokku ja teeme asju mida itaalias tehakse.

Noo nii, mis veel mis veel, muidu chillerdan niisama ringi ja olen saanud paljude uute ja lahedate inimestega tuttavaks ja jõulud olid ja uusaasta tuleb ja paistab, et nüüd läks jälle aruandeks kätte. Viimane aeg lõpetada!
Piis and piisout!

Kreeklastele ja Jaapanlastele teadmiseks, et meil sadas täna esimene lumi, rohkem lörts tegelt, sest maas sulas see ära aga õhk on sulgedest paks (nagu üks vana kreeklane kunagi lume kohta ütles :D).

Meil tuli täna poodi müügile hunnik sellist plaadifirmat nagu What Musik. Nad lasevad välja vanu brasiilia, boss ja samba plaate ja need on täitsa kreisid. Täpselt nagu mingi Uuno Loop või keegi, ainult et samba rütmis - hullumaja ja tore!

Ja ongi nii, Quine on Wittgensteinist mõjutatud, nagu Luur tunnistas!

Pole siia tõesti ammu sattunud. Millest siis nüüd järsku kirjutada? Peab kohe mõtlema veits ja väikse listi tegema.

Tegelikult on üks parimaid asju, mis vahepea juhtunud see et ma tulin üliõpilaskonna ajalehest ära. Seal tegutsemisega sai selgeks, et mul on ikka väga vähe vaba aega ja kui ma tahan kevadel kooli lõpetada siis pean seda tõsiselt õppimisele pühendama. Ajalehe töö oli tegelikult supper, kunagi tahaks just midagi sellist teha. Sain nüüd maitse suhu ja nagu näha polegi nii hirmus ja saab hakkama küll. Aga probleem oli selles, et nad ei maksnud raha eriti ja niisama entusiasmist ei ole aega seda teha. Esimene asi kuidas sealt ära tulemine end väljendab on selles, et olen viimased päevad saanud vabalt teadusfilosoofia seminariks ette valimstada ja mitte ainult, selle seminari materjal kattub ju mu baka tööga ja mitte ainult, ka analüütilise eksamiga, mida varsti tegema pean hakkama!!! Nii et Wittgenstein lõi praegu mittu kärbest ühe hoobiga :). Loen "Tõsikindlusest" ja olen suht vaimustuses, sest see polegi nii hirmus keeruline kui ma arvasin. Homme on seminar ja peaks Luure käest küsima kas ja kuidas jne on Quine ja Wittgenstein seotud. Kuidagi palju sarnasusi (mitte täpselt sama muidugi) on selle tõsikindlusest ja Kahe empirismi dogma (see body of knowledge jutt, kui keegi teab) vahel. No vot ja see teebki W'i lugemise päris huvitavaks ja on millega seostada ka. Ta räägib veel Moorist ka nii palju, et tekib tahtmine Moori ka lugeda, seda Terve mõistuse kaitseks. Veits juba lugesin aga teinekord võtan põhjalikumalt kätte. Quinist veel nii palju, et avastasin, et see Kaks empirismi dogmat on ka eestikeeles välja antud, mingis kogumikus. Ma olen siiani seda ainult inglis keeles lugenud, soomes. Siis oli küll veits raske kohati, nüüd oleks hea eestikeelselt üle vaadata. Nii palju siis koolist.

Plaanime Teriliisiga jaanuaris Rooma minna. Terxul on siis mingi puhkus ja võiks selle puhul kuhugi minna, Rooma siis. Feliks kutsub ka pidevalt Bremenisse külla aga eks näis. Millalgi ikka jõuab aga ei tea millal. Lähimas tulevikus peaks millalgi soome ka minema. Rääkisin ükspäev Ioanaga skaibis ja ta pakkus öömaja. Ütles, et võime Terxuga koos tulla kui tahame, nii et peab võimalust kasutama. Ioana on hullult lahe inimene ja tahaks teda niisama ka näha. Muide Feliks on järgmisest nädalavahetusest nädala soomes, hea aeg oleks teda seal trehvata aga ma olen vist liiga busy ja ei jõua sinna. Võibolla kui tal aega on siis hüppab ise eestist läbi. Eks näis.

Nüüd pean minema, piis ja mis veel? Maksapasteet!

Juba pikka aega on selline jats ilm - vihm sahistab tänavatel nagu harjad trummitaldrikutel ja igapäev on teistsugune rütm. Selgelt on tunda sügise kohalolu. Kaelaümber voolab sall ja kõrvu katab müts. Ükspäev lihtsalt ostsin vihmavarju, oli vaja ja nüüd on see mul peaaegu iga päev kaasas, on vaja lihtsalt. Kuigi mu lemmik aastaaeg on kevad, on sügisel ka oma kiirustavad võlud. Sügis on selline aeg, mis suvega võrreldes, paneb maailma triple kiirusega liikuma. Kool, töö, loengud, bussidele ja trammidele jooksmine, minutised hingetõmbed loengu uksetaga ootamisel või bussiga sõitmisel. Lisaks veel raamatute ja artiklite lugemised, sõpradega üürikesed trehvamised, unised õhtud kodus ja kõik muu. Päevad lihtsalt jooksevad nagu kaadrid filmis, nii et ei saa arugi kui terve nädal on järsku möödas. Selline kiire aeg on. Aga sügis ongi selline. Ei tahagi kuhugile pikalt hängima jääda, kui ainult koju, kuhugile sooja. Varsti peaks minema Sügisballi vaatama, siis on vist küll sügise full box koos ja võib rahus juba talve peale mõtlema hakata. Aga jah, selles toimlemises on omajagu naudingut - asjad saavad tehtud ja on tunne, et selles toimlemises on mõte sees. Suvega on piisavalt puhatud ja jõudu kogutud, nüüd tegudele :). Sügis on suurlinna maiguga, suve aga represendib vaikne maakoht. Ühesõnaga olen omadega linna jõudnud.

Loen Rehepappi ja olen vaimustuses :D, iga peatükk kordab mantrana üle kui sitt ikka ilm on ja iga leheküljega läheb sündmustik üha veidramaks. Just see mida ma hetkel vajan!