Eelmine töönädal lõppes kerge väsimuse ja sellest tingitud paksu nohu ja peaaegu, et peavaluga - selline imelikkus oli peas, et ei saanud nagu aru kas pea valutab, hakkab kohe valutama või on niisama veits väsinud ja paks. Millest siis selline asi? Nimelt oli ju jaanuaris sess, mis tähendas seda, et enamus vaba aeg kulus õppimiseks (loe filosoofia lugemiseks). Peale jaanuari aga algas uus semester ning ülikoolitöös tähendab see palju asjatamist ja sebimist. Ülikoolis õppimises aga seda, et algavad uued kursused ja uued asjad mida lugeda ning ühtlasi peab ka vanda (sessijäägid) ära tegema. Nii ma siis toimlesin ja kulminatsioon või katarsis oli reedel. Reede oligi tegelikult viimane deadline mil oli vaja esitada Viigi tekstide kokkuvõtted. Kui reede oli ametlikult läbi, siis tundsin kuidas haiguse lained mus tõusevad. Tatsasin siis vaikselt Terxu juurde ja chillisime siis rahulikult. Kuna Teriliisil on mingi Rooma hullus hetkel, siis vaatasime sellist klassikat nagu Benhur :). Terve nädalavahetus mööduski sellise taastumise tähe all. Enamasti lesisin läpakaga diivanil teki sees ja tegin järgmiseid asju (peale söömise): kuulasin muusikat, sobrasin netis ja lugesin mõningaid huvitavaid asju, vaatasin filme ja family guy'd. Korra proovisin isegi lugeda üht kooli asja aga sain kohe aru, et see on viga, sest kui pea on ikka nohu täis, siis sõnad sinna ei mahu. Novot, ja selline vegeteerimine tegi imesid. Esmaspäeva hommikul olin nagu reipus ise, nohu nagu eriti ei olegi (enamasti ainult õues, sest seal on külm), enesetunne hea ja kõik siina juurde kuuluv. Tegelikult on mul isegi selline rahulik rahulolu, nagu oleks mingist sõjast läbi käinud (ma nüüd nati liialdan) teadmisega, et olen võitnud. Tegelikult ma midagi võitnud ei ole, aga eksamid ilusti sooritatud ja muud asjad tehtud ja see on super. Mulle tundub, et iga sessiga saavad filosoofia asjad mulle üha selgemaks. Filosoofia, mis vahel tundub nii laialivalguv konkretiseerub ja näen oma kohta selles selgemalt. Novot selline jutt siis. Ega ma vist väga haige tegelikult ei olnud, mul ei olnud palavikkugi, vaid lihtsalt veits väsinud. Rääkisime Elega sellest ja ta ütles, et assistendid kes õpivad samal ajal enamasti väsivad ära. Ma siis mõtlesin, et ei tea pole nagu hullu, aga tasus seda ainult mainida, kui juba sain ninapihta :). Aga mulle meenub ka üks jutt sümpoosiumilt, kus ma rääkisin, et olin lehest lugenud, et Pärdile oli kõige viljakam olnud töödata siis kui lapsed klaveriümber ringi jooksid ja teda segasid ning Luure selle peale ütles, et see on sellest, et kui sind segatakse, siis on kõige parem keskenduda, sest sa lihtsalt pead end keskenduma sundida. Mul tööga vast samamoodi, et kuigi on vähe aega õppimiseks, on selle eest see aeg mis ma leian seda kompaktsem :).

Naljakas juhtum juhtuska nende keppidega: nimelt läksime Teriliisiga säästukast mööda (mina muidugi keppidel) ning selle ees pesitses mõnusalt üks parm. Kui me temast möödusime, siis ta jõllitas mind sellise näoga, nagu kaaluks kas öelda mulle, et ma olen suusad koju unustanud või mitte. Aga jäi ütlemata, arvas vist et see on mingi deliirium. Ilmselgest hämmingust oli aru saada, et kepplev mees tema säästukatagusesse pruuni maailma ei sobinud ning arvatavasti ta lihtsalt eiras seda anomaaliat :).

Olen nüüd kepivend!

Jah, nii see on, kui näete kusagil metsavahel või rannas inimesi kepikõndi tegemas, siis teadke, et nüüdsest olen üks nende seast. Nädal tagasi ostsin lõpuks kepid ära ning hakkasin siis nendega ringi tatsama. Kuna Teriliis sunnib mind üpris tihti endaga jalutama, siis olen ammu mõelnud, et võiks ju siis ka nende kätega askeldada, muidu teised passivad lihtsalt otsapidi taskus nagu mingid suitsuvorstid ja see on ju lihtsalt käte raiskamine. Ja peab ütlema, et ma olen selle asjaga väga rahul. Esiteks, teeb kogu kehaga liiklemine selliste külmade ilmadega seiklemisel sooja. Teiseks, saan ma palju kiiremini edasi, sest uskuge või mitte aga mina olen pikk ja aeglane, samas kui Teriliis on lühike aga väle ja sibab mul koguaeg eest ära. Minul ei olnud selle vastu midagi, kui ta mul eest ära sibas, saingi veits puhata aga asi oli selles, et ta ei leppinud sellega, kui pidi mind koguaeg järele ootama. Nüüd olen aga mina see, kes vahel eest ära suusatab. Kolmandaks, on mul peale "suusatamist" palju sportlikum tunne, kuigi erilisi ma ei tea mis jõu ja ilu numbreid pole sooritanud. Ma olen vist üpris anti-sportlike eluviisidega, nii et selline kerge soome pensionääri sport on mulle väga sobilik (kui pensionärisport tundub iiga kentslik, siis võib ka tudengisport öelda, nagu frisbi näiteks). Mul kohe meenub Helsingi laiff ja vaade mu ühika aknast ja too park, mis sealt peaaegu paistis ja kust sai randa minna ja jalgpalli mängida. Seal vist muud ei tehtudki, kui kepikõndi, nii noored, kui vanad, kuked kanad... kõik kepplesid ringi (peaaegu oleks Kepler kirjutanud).

Homme on teadusfilosoofia eksam, pöidlad peos! Kuna ma lähen varasemal kuupäeval eksamit tegema, siis loodame, et ka küsimused on lihtsamad :).

Nüüd peaks veel kirjutama uus induktsiooni anektoot!

Induktsiooni anektoot:

S: "Watson, mis see on?"
W: "See on teekann, Sherlok."
S: "Aga see?"
W: "Tekann!"
S: "Aga see Watson?"
W: "See on fotoaparaat Sherlok."
S: "Ei Watson, see on induktsioonimõistatus!"

Teadusfilosoofiaks õppides tulevad sellised mõtted pähe.

Ja metafüüsikaks õppides, ehk Augustinust lugedes: "Jumalal ei olnud aega maailma luua!"

Kraade oli hommikul -0,4 ... diip.

Täna oli esimene lumi õtud, esimne lumi! Mis siis, et see nüüdseks juba sulanud on, esimene oli ta ikkagi. Hommikul vaatasin aknast välja ja maa oli täiesti valge. Tegin moblaga pilte ka, eks hiljem panen mõned siia üles :). Head oliivinoppimist ja plätudega käimist teile seal, mina igatahes otsisin oma talisaapad kapist üles. Mütsi võtsin ka paksema aga see oli vist kerge liialdus, sest ilm oli iseenesest "soe". Lähen just välja ja kuigi enam lund ei ole ei tea kas panna saapad või usaldada veelkord oma ketsipaari.