Ja siin üks lahe räpivärk ja muster või tapeet (maitea kuidas seda nimetama peaks), mis ma netist leidsin. Need on selle Geoff McFetridge'i tehtud, üks (vist USA) disainer, teeb the Whitest boy alive'le kujundusi ja sealt hakkas meeldima :) See lugeja mees - ei maksa märkamata jätta toolijalga.

Eile Terx leidis kapist mingi vana kasti, kus tal on lademes vanu fotosid, mis ta teinud on. Seal oli ka üks pakike pilte, mis ta kunagi minult laenanud oli ja ennenäe, mis lõbusused sealt välja tulid. Ehk siis fotoblogi jätkub :P!

ps: piltide autor on Karoliina (aka Õtu)

Õtud, ma panin sinna jälle mingeid pilte üles. Küll fotokas on hea, päästab mind kirjutamise vaevast.

http://picasaweb.google.com/Ott.Kagovere

Ei viitsi kirjutada, vaadake pilte :)

sõpradele rõõmuks

Tükike mu õe blogist, ehe Kreeka absurd:

kreeka elu:

laupäev oli ilus kylm ja päikseline ja kui ma ennelõunal kloostri ees hoovi pyhkisin, siis yhel hetkel tuli keegi härra, kes peale teretamist viisakusest hetkeks seisma jäi ja kysis: „kas need on konnad?” eeldusel, et inimesed on tavaliselt terve mõistuse juures, jäin ma ka kaasaelevalt kuulatama, sest õhk tõesti oli igasugust kädinat ja kvaaksumist täis. härra kyllap arvas, et ma ei saanud tast aru ja kysis uuesti, seekord tõesti käega yles puude otsa näidates: „kas need on konnad?” ma kokutasin veel veits ja siis ytlesin, et ikka varesed. „ah varesed?” ytles mees veidi pettunult. „nii konnade moodi kõlab,” ja astus edasi.

Eelmine töönädal lõppes kerge väsimuse ja sellest tingitud paksu nohu ja peaaegu, et peavaluga - selline imelikkus oli peas, et ei saanud nagu aru kas pea valutab, hakkab kohe valutama või on niisama veits väsinud ja paks. Millest siis selline asi? Nimelt oli ju jaanuaris sess, mis tähendas seda, et enamus vaba aeg kulus õppimiseks (loe filosoofia lugemiseks). Peale jaanuari aga algas uus semester ning ülikoolitöös tähendab see palju asjatamist ja sebimist. Ülikoolis õppimises aga seda, et algavad uued kursused ja uued asjad mida lugeda ning ühtlasi peab ka vanda (sessijäägid) ära tegema. Nii ma siis toimlesin ja kulminatsioon või katarsis oli reedel. Reede oligi tegelikult viimane deadline mil oli vaja esitada Viigi tekstide kokkuvõtted. Kui reede oli ametlikult läbi, siis tundsin kuidas haiguse lained mus tõusevad. Tatsasin siis vaikselt Terxu juurde ja chillisime siis rahulikult. Kuna Teriliisil on mingi Rooma hullus hetkel, siis vaatasime sellist klassikat nagu Benhur :). Terve nädalavahetus mööduski sellise taastumise tähe all. Enamasti lesisin läpakaga diivanil teki sees ja tegin järgmiseid asju (peale söömise): kuulasin muusikat, sobrasin netis ja lugesin mõningaid huvitavaid asju, vaatasin filme ja family guy'd. Korra proovisin isegi lugeda üht kooli asja aga sain kohe aru, et see on viga, sest kui pea on ikka nohu täis, siis sõnad sinna ei mahu. Novot, ja selline vegeteerimine tegi imesid. Esmaspäeva hommikul olin nagu reipus ise, nohu nagu eriti ei olegi (enamasti ainult õues, sest seal on külm), enesetunne hea ja kõik siina juurde kuuluv. Tegelikult on mul isegi selline rahulik rahulolu, nagu oleks mingist sõjast läbi käinud (ma nüüd nati liialdan) teadmisega, et olen võitnud. Tegelikult ma midagi võitnud ei ole, aga eksamid ilusti sooritatud ja muud asjad tehtud ja see on super. Mulle tundub, et iga sessiga saavad filosoofia asjad mulle üha selgemaks. Filosoofia, mis vahel tundub nii laialivalguv konkretiseerub ja näen oma kohta selles selgemalt. Novot selline jutt siis. Ega ma vist väga haige tegelikult ei olnud, mul ei olnud palavikkugi, vaid lihtsalt veits väsinud. Rääkisime Elega sellest ja ta ütles, et assistendid kes õpivad samal ajal enamasti väsivad ära. Ma siis mõtlesin, et ei tea pole nagu hullu, aga tasus seda ainult mainida, kui juba sain ninapihta :). Aga mulle meenub ka üks jutt sümpoosiumilt, kus ma rääkisin, et olin lehest lugenud, et Pärdile oli kõige viljakam olnud töödata siis kui lapsed klaveriümber ringi jooksid ja teda segasid ning Luure selle peale ütles, et see on sellest, et kui sind segatakse, siis on kõige parem keskenduda, sest sa lihtsalt pead end keskenduma sundida. Mul tööga vast samamoodi, et kuigi on vähe aega õppimiseks, on selle eest see aeg mis ma leian seda kompaktsem :).

Naljakas juhtum juhtuska nende keppidega: nimelt läksime Teriliisiga säästukast mööda (mina muidugi keppidel) ning selle ees pesitses mõnusalt üks parm. Kui me temast möödusime, siis ta jõllitas mind sellise näoga, nagu kaaluks kas öelda mulle, et ma olen suusad koju unustanud või mitte. Aga jäi ütlemata, arvas vist et see on mingi deliirium. Ilmselgest hämmingust oli aru saada, et kepplev mees tema säästukatagusesse pruuni maailma ei sobinud ning arvatavasti ta lihtsalt eiras seda anomaaliat :).