Muusika bloggi :)

Muusika on tõesti sotsiaalne nähtus - kõik mõistavad seda, see ühendab inimesi ning head muusikat soovid alati teistega jagada. Nii minagi. Juhtus nii, et kuulasin ühel hommikul netist Nestor ja Morna eelmise saate kordust ja kuulen sealt sellist lugu nagu Shitty Little Disco, bändilt Arms. Mille Morna välja juhatas selliste sõnadega umbes, et siit kummardus ka Joy Divisionile, ja inimestele, kes praegu Sõpruses Controli vaatamas (ma olin ka seal ja hea film oli).
Enne Morna kommentaari ma ei tajunud mingeid Divisioni mõjusid, kuigi need on ilmselt olemas, sest see lugu oli lihtsalt nii hea, et igasugused konnotatsioonid ei hüpanud kohe esile. Täna hakkasin siis netist asja uurima ja selgub, et neil tuli just album välja, mis üksikute kõla katkete ja MySpacest kuuldu põhjal on väga hea.
Bänd ise on jah, selline veits Interpolilik Joy Divisioni loomulik järeltulija, kuid neil puudub see omadus, mis mulle Interpoli juures ei meeldi, nimelt tundub mulle, et Interpol on kuidagi võlts. See ei tähenda, et nad ei oleks head aga vahest mulle tundub, et nende diipsus ja raskemeelsus ei oli minu jaoks see õige. Vahest on asi maitses ja siis ei maksa kobiseda. Aga Arms kõlab paremini, kohati veits melanhoolne ja jäme Iani hääl jne aga siin on tegemist mõjudega, mitte kopeerimisega. See tundub mulle nüüd päris hea kategoriseerimisena, vahet teha mõjudel ja kopeerimisel. Eriti veel sellisel ajal nagu praegu, kus ma ei saa sinna vist midagi parata, et ma olen indiepea, kuigi vaadates näiteks MTV2te pean tunnistama, et see indie peovool, mis sealt tuleb on ikka täiesti tüütu. Ma ei saa aru, kust kõik need bändid tulevad ja miks nad nii mõttetult ühte moodi kõlavad. Kuid siis mingil hetkel palju suurem üllatus on komistada millegile sellisele, mis kõlab ehtsalt, "indielikult", sellel ajal, kui indiest on saanud samasugune sõimusõna nagu EMO või räppar (ei ole ju kaugel aeg kui hiphop oli veel põrandaalune nähtus). Ma pean muidugi lisama, et ega Arms nüüd midagi nii üli erilist ka ei ole. Tegemist võib olla lihtsalt sellise veidi vanakooliliku šanriga, mis lihtsalt mulle meeldib ning sellisel juhul teen ma kaasaegsematele stiilidele lihtsalt liiga aga samas vanal mehel on ju lubatud vahest oma kepikesega vastu maad põrutada ja teise maailmasõja aegseid sündmuseid taga nutt. Ja kui siis satub tema ette midagi sellist, mis kõlab täpselt nii nagu Marlen Dietrich tema nooruspäevil, siis härdida ja seda ülistada. See lause ja võrdlus oli nüüd vist suht segane aga "vanad mehed" saavad ehk aru :D.
Nii siis kuhu ma jäin (tegelt Klaxonid mulle väga meeldis uutest asjadest aga samas, ega ma eriti ei hoia end kursis uute ja uuemate ja uusimate bändide ja suundadega, see on rohkem proffide ala, kriitikute ja deejottide asi, ma rohkem kukkun kuidagi juhuslikult plaatide ja bändide ja laulude otsa vahel, nagu seegi kord. Ka see oli juhus, et ma üldse Nestorit ja Mornat kuulama hakkasin. Algul panin Musta Mee mängima, mis tavaliselt on lahe, aga sel hommikul tundus kuidagi liiga rahulik ja läige. Ma olen tõesti nagu vana mees, teemad segamini nagu kapsad, hakkan rääkima ühest asjast aga siis meenub, et et ja et mis kõik veel juhtus :), ahjaa, see Arms. Neil on head sõnad, ma ei hakka siin tsiteerima, sest muusika tekstid käivad koos muusikaga ning lihtsalt võttes on nad nagu leib ilma võita - hea aga kuivaks jääb :).
Ma rohkem vist seda muusikat ei "analüüsi", sest mis siin ikka öelda. Tahaks juba nende albumit kuulata ja omada siis saaks ehk selgema maigu suhu, MySpace on ikkagi MySpace. Täna hommikul sadas vihma aga nüüd on ilm väga ilusaks läinud, lähen käin veits väljas. Loodetavasti on järgmine nädal see plaat juba Rahva Raamatus olemas.