Oood Martinile!

Lähen nüüd varsti Martiniga (Martin Edasiga) kinno. Olen väga põnevil, sest see saab olema fun, ma pole teda mingi sada aastat näinud. Vahel ikka chattime aga jah. Sellega ongi vist see Oood läbi, mis siin ikka oodida :). Õues on selline mõnus sügise ilm, karge ja hall ning varsti juba pime. See pimedus on päris naljakas asi, ma hakkasin seda märkama alles pärast kella keeramist. Juu ta sellega saabuski. Tegelikult ega ma eriline sügise ja pimeduse fänn ei ole. Mu lemmik aasta aeg on ikka läbi aegade olnud kevad, siis kui vaikselt valgus ja soojus jälle tagasi tuleb :). Aga ma ei tea, täna tundub see kuidagi muhe. Sügis on vist praegu kuidagi freshhmid. Mulle meenuvad kõik "hullused" (tavaline kohvikus istumine või kodus hängimine võib ka sügise kontekstis mõnusalt hullav olla), mis ma inimestega sellistel pimedatel varaõhtutel teinud olen. Tegelikult selliseid lollusi tehakse ka suvel ja kevadel aga nüüd on neil mingi oma müstika, lisa vint juures - ala hullame hullemalt, et pimedust peletada või nagu öeldakse: õige pidu käib ikka katku ajal. Noh see oli nüüd veits karm võrdlus aga mingi aimu ikka annab sellest mida mõtlen. Võib olla tõesti, et selline pime aeg, mida meil siin Tallinnas suht palju on, toob oma naljaka reaalsusega inimesi isegi rohkem kokku, sest mis meil siin pimeduses muud ikka teha on kui vanu tuttavaid külastada. Suvel on nagunii igaüks oma maailma otsas ringi seiklemas, talv nüüd siis jälle omade jaoks. Novot ja nii ma lähengi Martiniga kinno. Tegelt sain ma sõbra kaudu kolm kutset, seega keegi tuleb veel. Aga see müstiline inimene ei ole veel selgunud. Terx nagu eriti ei viitsinud, sest see film on selline veits ajuvaba komöödia (Rokipeer on filmi nimi) aga eks näis ma kollitan veel inimesi. Head sügist või Bon Hiver (kuidas seda täpselt kirjutataksegi prantsus keeles, et head talve)

Muide, see linkide lisamine on ju nagu viitamine... need peaks kohe teksti sisse Camera Obscura või muu bändi asja nime taha sulgudesse panema... jah :).

Laksin siis Camera Obscura ja the Whitest Boy Alivei lingid ka, võib olla mõni hull tahab nüüd kontrollida, kas ma valetan või sellised bändid on päriselt ka olemas. On:

http://www.youtube.com/watch?v=ztIWgEO0vRc&feature=related

Ohh issand, hakkasin nüüd the Whitest Boy Alivei videot otsima ja mida ma avastan, seal bändis laulab Erlend Oye, eino muidugi. Ma just mõtlesin, et kirjutan, kui Kings of Convenienci moodi vokaal neil on, ei noh siis on selge miks nad mulle meeldivad. Ja misk Last FM neid kui Kings of Convenienciga sarnast bändi esitas. Nali täiesti:

http://www.youtube.com/watch?v=0Bmuo5Inhik

Kirjutan jälle muusikast

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ma tõin endale tööle kõlarid ning nüüd saan seal vaikselt muusikat kuulata, kui vastav tuju, hetk või vajadus tuleb. Mingit muusikat ma muidugi ei viitsi sinna tõmmata või kohale tassida, seega otsustasin Last FMi kasuks (ma muide pole seda varem kasutanud, ei tea misk). Toksisin sinna raadiosse siis Kings of Convenience sisse ning siis hakkas tulema igasugust erinevat ja võõrast muusikat. Kaks kõige huvitavamat jätsin meelde ning tõmbasin endale. Need olid the Whitest Boy Alive, kes on vist ka Norrast ning Camera Obscura, kes on ka kusagilt pärit :). Sest Whitest Boyst ikka rääkid, nad on mingis mõttes tavalisemad vüi siis rohkem sellise muusika moodi mida ma tavaliselt kuulan. Camera Obscuraga on aga oma ette lugu kaasas. Nimelt on see selline Yo La Tengo moodi rahulik indi. Tegelt ennekõike vist ikka Stereolabi ja Dallase (oh seda lapsepõlve Dallase seltsis :) ja Belle and Sebastiani moodi rahulik ja positiivne indi. Ime on aga selles, et ma olin täiesti unustanud, et selline muusika eksisteerib ja, et mulle meeldib seda kuulata :). Ma kardan, et siit võib tulla selline periood, mis juhtus siis kui üks mu tuttav mulle ühe korraga kõik Yo La Tengo plaadid kõrvetas ja ma tükk aega muud ei teinudki kui neid kuulasin. Või siis midagi sellist kui ma varajases nooruses, olles hiphoppar avastasin igasugust muusikat, mis mu hiphopparlikkult jäika muusikameelt lõhkus. Siis ma avastasin Rahvusraamatukogus mingeid kassette kuulates Dallase ja sain aru, et ka selline muusika on normaalne, ehk isegi veits loomulikum, kui gangstaräpp. Mida ma siis nüüd öelda tahtsin on see, et päris muhe on selline kõrva paitav muusika, mis kõlab kuidagi väga kuuekümnendalikult. Viimasel ajal olen kuulanud palju Bon Iverit ja kuigi see muusika paitab ka kõrva, teeb ta seda teisiti, kui Camera Obscura. Väga värskendav igatahes. Suur aitäh Last FM, nüüd ma tean kuidas uut muusikat avastatakse.

Reedel käisin veel Polymeris ühe vana sõbra (ja tõesti ta on hiphoppar, ikka veel, aga ega see ei ole vist patt :) sünnipäeval. Nad olid selle mingi sünnipäevalaste kambaga (ühtekokku oli seal vist neljal vennikesel sünna) üürinud ja mängisid siis plaate ja tegid muud nalja. Traditsiooni kohaselt olid kohale kutsutud mõned vanad sõbrad, kes plaate keerutasid ja üllatus üllatus - nad mängisid vanakooli räppi, just seda mida ma keskkoolis tõsikindlalt kuulasin. Mis mul siis üle jäi, kui korraks kehastuda ümber vanaks heaks kotupüksiks (kuigi mul on vist suht tavalised pükkarid nüüd) ja tantsupõrandale kobida. See oli päris lõbus. Hiljem mängiti dubsteppi, mis algul oli huvitav aga peatselt hakkas ajudele ning siis drummi ja bassi, mis oli parem kui dubstepp aga mingil hetkel hakkas tõsiselt ajudele. Igatahes saime seal Teriliisiga kõvasti tantsida, kuigi osaliselt, sest nagu ma ütlesin aeg ajalt see teema sela väsitas väga ära.

Sellega on vist praeguseks kõik, paks nohu on, mis on paha aga kodus chillida on vahelduseks ka hea.

Mul just lõppes töö ja tcekkisin veel meili ja ets kae, teadusseminari raames on saadetu Luksi ettekande tekst, mis esimese lõigu põhjal tundub päris huvitav - filosoofia ja kirjanduse lõimumisest. Tahakski nüüd juba koju joosta ja seda lugema hakata aga vist lähen põrklen linnast läbi, sest pean mingeid kingitusi ostma - mingi sünnahooaeg on mul hetkel. Nädalavahetusel oli Tõnu sünna, kinkisin talle kitarridega aluspüksid, kuhu oli Iron Maideni fondiga rock star kirjutet. Sellest võiks saada tema esinemis kostüüm, kui nad oma bändiga kunagi nii kaugele jõudma peaks :D.

Teine nali on see Sismondo raamat, mida me teadusfilosoofias loeme. Päris suur üllatus oli, et maailmas on nii palju sellist sotsioloogilist teadusfilosoofiat, mis on üpris huvitav ja üldse mitte niii tehniline, et lugeda ei jaksa, hoopis vastupidi. Ning otsapidi on see teema, millest need teadussotsioloogid kirjutavad, seotud sellise tehnilisema, teoreetilisema teadusfilosoofiaga nagu Quine või siis see Goodman mida me seal ka lugesime.

Jah, magistris on mul nii, et tahaks hirmsasti igasuguseid asju lugeda. Või täpsemalt, tahaks, et oleks aega rahus Sismondo raamat läbi lugeda, siis võta järgmine asi jne. Aga ei, olen mõnusalt Sismondot paar päeva lugenud, nüüd juba oleks vaja Luksi asja lugeda, siis Hegelit ja metafüüsikaks ka veel asju ja muidugi maka tööks. Kõige õudsam on see, et need kõik on sellised asjad, mida tahan lugeda ning vali siis - no kuidas ma jätan Hegeli ja eelistan miskit muud, kuidas?!

Novot, sellised lugemis asjad. Nädalavahetusel on vist miske filosoofide trall Hiumaal. Kahjuks ma ei saa sinna ikka minna. Paistab, et too sugulase sünna on üpris tähtis ja suurejooneline, nii et olen Käsmus (kui Ele peaks seda kogemata lugema, siis ta tahab mulle kindlast peksa anda). Voldemar, taltsuta oma naist, kui sa mind kuuled!

Kell tiksub juba vägisi viie peale ja mina ikka tööl. Eks aitab siis ka kirjutamisest. Tekstimõnu kõigile ja piis!

Avastasin, et mul on blogi, mida ma pole umbes ... no ikka päris kaua kasutanud - suudad sa mulle andestada mu kyberneetiline hingekaja! Hetkel pean ma su jätma üksindusse, sest mul on kõht tühi (nagu arvatavasti ka sul, blogi, sest viimati tõin ma sulle mõtteteri ... no ikka päris kaua aega tagasi) ning seega lähen sööma, aga varsti, luban, et õige pea olen tagasi küllusliku roaga. Kohtumiseni!