Kirjutan jälle muusikast

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ma tõin endale tööle kõlarid ning nüüd saan seal vaikselt muusikat kuulata, kui vastav tuju, hetk või vajadus tuleb. Mingit muusikat ma muidugi ei viitsi sinna tõmmata või kohale tassida, seega otsustasin Last FMi kasuks (ma muide pole seda varem kasutanud, ei tea misk). Toksisin sinna raadiosse siis Kings of Convenience sisse ning siis hakkas tulema igasugust erinevat ja võõrast muusikat. Kaks kõige huvitavamat jätsin meelde ning tõmbasin endale. Need olid the Whitest Boy Alive, kes on vist ka Norrast ning Camera Obscura, kes on ka kusagilt pärit :). Sest Whitest Boyst ikka rääkid, nad on mingis mõttes tavalisemad vüi siis rohkem sellise muusika moodi mida ma tavaliselt kuulan. Camera Obscuraga on aga oma ette lugu kaasas. Nimelt on see selline Yo La Tengo moodi rahulik indi. Tegelt ennekõike vist ikka Stereolabi ja Dallase (oh seda lapsepõlve Dallase seltsis :) ja Belle and Sebastiani moodi rahulik ja positiivne indi. Ime on aga selles, et ma olin täiesti unustanud, et selline muusika eksisteerib ja, et mulle meeldib seda kuulata :). Ma kardan, et siit võib tulla selline periood, mis juhtus siis kui üks mu tuttav mulle ühe korraga kõik Yo La Tengo plaadid kõrvetas ja ma tükk aega muud ei teinudki kui neid kuulasin. Või siis midagi sellist kui ma varajases nooruses, olles hiphoppar avastasin igasugust muusikat, mis mu hiphopparlikkult jäika muusikameelt lõhkus. Siis ma avastasin Rahvusraamatukogus mingeid kassette kuulates Dallase ja sain aru, et ka selline muusika on normaalne, ehk isegi veits loomulikum, kui gangstaräpp. Mida ma siis nüüd öelda tahtsin on see, et päris muhe on selline kõrva paitav muusika, mis kõlab kuidagi väga kuuekümnendalikult. Viimasel ajal olen kuulanud palju Bon Iverit ja kuigi see muusika paitab ka kõrva, teeb ta seda teisiti, kui Camera Obscura. Väga värskendav igatahes. Suur aitäh Last FM, nüüd ma tean kuidas uut muusikat avastatakse.

Reedel käisin veel Polymeris ühe vana sõbra (ja tõesti ta on hiphoppar, ikka veel, aga ega see ei ole vist patt :) sünnipäeval. Nad olid selle mingi sünnipäevalaste kambaga (ühtekokku oli seal vist neljal vennikesel sünna) üürinud ja mängisid siis plaate ja tegid muud nalja. Traditsiooni kohaselt olid kohale kutsutud mõned vanad sõbrad, kes plaate keerutasid ja üllatus üllatus - nad mängisid vanakooli räppi, just seda mida ma keskkoolis tõsikindlalt kuulasin. Mis mul siis üle jäi, kui korraks kehastuda ümber vanaks heaks kotupüksiks (kuigi mul on vist suht tavalised pükkarid nüüd) ja tantsupõrandale kobida. See oli päris lõbus. Hiljem mängiti dubsteppi, mis algul oli huvitav aga peatselt hakkas ajudele ning siis drummi ja bassi, mis oli parem kui dubstepp aga mingil hetkel hakkas tõsiselt ajudele. Igatahes saime seal Teriliisiga kõvasti tantsida, kuigi osaliselt, sest nagu ma ütlesin aeg ajalt see teema sela väsitas väga ära.

Sellega on vist praeguseks kõik, paks nohu on, mis on paha aga kodus chillida on vahelduseks ka hea.