Olen veel tööl muide, reede õhtu ju!, kuulan Mozartit ja olen haige. Eile vist külmetusin. Läksime Teriliisiga Karjakeldrist kodupoole (saime Antoniga kokku, kes üle pika aja jälle Eestit väisas) ja mul oli millegi pärast hirmus palav ja lipplesin hõlmad lahti, eks nii see külm sind võtabki. Täna pea käib veits ringi ja olen palavikuline ja nohune. Muusika on nii mõnus ja haiguse tõttu olemine nii loid, et hea meelega roniks siin oma psühholoogi diivanile magama. Aga noh, eks peab kodupoole sirutama hakkama. Bussis loen Harry Potterit, see on stiimul liikuma hakkamiseks :p.

Ma tegelikult logisin end siia sisse, et üks link oma vendade ja õdede nimekirjast maha kustutada ja noh, kui juba, siis juba - väike reportaaž õppeassistendist filosoofi tegemistest :).

Nautige sügist ja kuulake ka vahel klassikalist muusikat. See kõlab mulle praegu nii avangardselt ja uuenduslikult teistsugusena, et kõrv lausa puhkab. Nagu kallaks meega teed kõrva. Mitte muidugi sõna otseses mõttes, vaid kategooriliselt metafooriliselt. See on vist üks imelikult kirjutatud post-it'us (see sõna on täpselt selline nagu Derrida võiks kirjutada, vägga erinew, mitte, et ma Derridast midagi teaks, ausalt ei tea). Niisiis, lõpetame Mozarti viisis.

ps: (ikka ei saa lõpetatud) mai teadnudki, et ma haigena hakkan riimis kirjutama :)

ps: kui juba klassikalise muusika peale asi läks, siis võiks rääkida ühe anekdoodi, mille hiljuti kuulsin. Mai tea miks need tüübid seal juudid on, põmst võiks nad vabal ka Tšapajev ja Petka olla või eestlane, sakslane ja venelane, aga igatahes on juudid. Asi siis selline:

Üks juut teisele: "Kõik ahhetavad kogu aeg Pavarotti ja Pavarotti, ma ei saa aru, mis neile seal meeldib. Romanov laulis mulle eile ette, täielik pask!"

Sellge koomilise numbriga ma lõpetan oma eklektilise postingu. Head õhtut!