Asjust, haigusest ja ...

Tere kõigile, the worst blogger strikes back! Worst, sest ma plogin nii harva. Kui mu bloge vaadata, siis leiab vist enam-vähem selge algoritmi, et ma kipun siia kirjutama enamasti ühel põhjusel ja ühel teemal, nimelt kui ma olen veits haige (see on siis põhjus) ja kui ma tahan muusikast kirjutada (teema!). Praegu on täpselt see keis. Aga et ennast kohe dekonstrueerida (see sõna on mul nüüd külge jäänud ühelt sõbralt, kes kasutab seda siis kui ta midagi ütleb ja siis kohe toob selle sama asja kohta vastunäiteid või midagi, mis asetab selle asja hoopis teise valgusesse vms), siis ma tegelikult ei kavatse ainult muusikast kirjutada vaid ka filosoofiast ja eks näis, kindlasti hüppab mõte veel kuhugi.

Nimelt, nagu te vast juba kõik aru saite, olena ma haige. Täpsemalt viimased kolm päeva. Töölt kodus olnud kaks päeva. Esmaspäeval olin veits väsinud ja nohune, teisipäeval olin üpris väsinud ja nohune ja kolmapäeval olin kodus haige. Palavikku ei olnud aga ninamattev nohu ja pea oli paks ja selline nõrkus. Aga olge mureta, ma nüüd juba suht ok ja homme ronin juba tööle.

Aga aitab sellest, haigus ei ole nii põnev teema. Haigusega on lihtsalt nii, et kuna haige olles olen ma veits rivist väljas ja midagi asjalikku eriti ei suuda teha, siis tavaliselt ma päeval istun kusagil teki all ja ravin ennast (söön mett ja joon raviteed sidruniga ja tilgutan mingit vedelikku endale ninna) ja vaatan mingit filmi (Barton Fink ntx) või sarju (Parks and Recreation ntx) jne, sest muud suurt ei jaksa. Noh, tegelt ma tegin jõudumööda ka tööd, st vastasin kirjadele. Praegu just vaatasin oma bookmark bar'i ja uudistasin ega mõni mu sõpradest ei ole vahepeal aktiivselt bloginud ja kuna ei olnud, siis ma otsustasin ise see aktiivne blogija olla, et ikka endal midagi lugeda oleks :P.

Aga ok, nii palju põhjustest, nüüd siis teema kallale. Tagasihoidliku melomaanina pean endale tunnistama, et olen jällegi kiindunud ühte uute (õigemini vanasse) bändi. Ja - tatarattataaa - selle bändi nimi on Pavement! Kui paljud teist seda bändi teavad? Üks mu sõber just kurtis, et nad ei ole eriti tuntud eestis või kui tuntud, siis vähemalt mitte eriti austatud. Sõber kurtis tegelikult selle üle, et Eesti indi-skene on teenimatult briti keskne. Ta väitis, et põmst iga briti indie bänd leiab või on leidnud Eestis austajaid aga USA omad mitte. Ja võibolla tõesti on see nii. Kui paljud teist teavad Pavementi? ja kui paljud teavad üldse, mis asi on Ameerika indie? Kui küsida, mis on indie muusika, siis, kui seda mõistet klassikute kaudu defineerida, meenuvad ikka Joy Division ja The Smiths, noh kes veel? kas ka mõni USA bänd. Võibolla erandina Sonic Youth aga kas mõni veel? Ma jätan selle küsimuse esialgu vastamata. Pixies, eksole, on USA indie aga nad on indie perekondliku sarnasuse mõttes, st neil on sarnasust Joy Divisioni ja the Smithsiga suhteliselt vähe (st kui sulle meeldib Joy Division ja the Smiths, siis see ei tähenda, et automaatselt ka Pixies, kuigi mõisteliselt on kõigi puhul tegemist indie muusikaga).

Nii, Pavement. Pavement on Ameerika indie lipulaev. Kui sa tahad teada, mis on Ameerika indie siis kuula neid. Pavementi ja teiste indie-klassikute, nagu eelmainitud Joy Division ja the Smiths, vahel on ka suur erinevus. Ühalt tingib selle kindlasti ajaline distants - umbes dekaad (Pavementi esimene album ilmus 1992, vist), teisalt (juba mainitud) ruumiline paiknevus, sest nende muusikas on ilmsed ameerikalikud mõjud. Neil on rohkm sarnasusi grunge muusika (millega neil oli tegelt oma beef järada, st on üks laul kus neil on paar lauset, mis pilavad Smashing Pumpkinsit ja Stone Tempel Pilotsit, kuigi need bändid on pigem sellised cross over grunge, kui seda üldse ja sellest pilast tuli muidugi paksu pahandust) ja kolledž rokiga. Nt ühes veebikommentaaris keegi kirjutas "wow, they sound like Weezer, but dont suck ass!". See kõlab päris naljakalt, aga omajagu tõtt seal on. Weezer on ju kohati ka omamoodi lahe, eksole, aga Pavement on nagu Weezeri vanem vend - kohati sarnane aga samas täiskasvanum ja tõsisem, kuigi ka humoorikas.

Okei, kuidas ma siis nüüd nende otsa komistasin. Ma nimelt tean neid juba ammu, kuid ei ole kuidagi ühegi albumi peale sattunud. Nimelt tutvusin esimest korda nendega keskkooli ajal, mil mu päevane rutiin oli enamasti selline, et kui ma koolist koju saabusin, siis umbes tunnike (vahel ka rohkem) ma sõin ja vaatasin taustaks telekat. Enamasti sellist alternatiivmuusika kanalit (mida kahjuks enam ei ole) nagu VIVA Zwei. Selle kanali vaatamine on muide mu muusikamaitset väga tugevalt mõjutanud. Ja sealt ma mäletangi eriti selgelt just ühta Pavementi videot - Carrot Rope. Ma mäletan, et see oli selline veider laul ja video, millest ma üldse aru ei saanud aga samas ma vaatasin seda küll. Tol ajal olid mu lemmikud vist Deftones ja Korn ja Nirvana ja mis kõik veel (nt mingid räpi järelnähud) :). Ja seda Pavementi videot näidati sealt päris palju. Mõned nädalad tagasi toimus mul see vestlus sõbraga Eesti indie muusika britistumisest ja siis see sõps mainis Pavementi ja küsis kas ma neid tean. Muidugi ma vastasin, et tean. Hakkasin siis aga mõtlema, et mida ma neist ikkagi tean? Ja huvi ajas mind niikaugele, et ma tõmbasin endale nende esimese plaadi - Slanted and Enchanted. Läksin siis vestlusele järgneval nädalavahetusel (väga ilus ja suvine ilm oli siis veel) stroomi ranna kanti, õigemini sellele tervisespordi rajale, mis viib stromkalt rocca al maresse (teate eks?) ja panin selle albumi endale MP3e mängijasse. Ja noh, ülejäänud on ajalugu. See esimene album on väga lahe, kergelt lo-fi. Siis mõne aja pärast (umbes nädala pärast, ma arvan) tõmbasin endale ka nende teise albumi Croocked Rain, Crooked Rain ja ka see on väga hea! Produktsiooni poolelt palju viimistletum. Vahepeal muidugi urisin nende kohta veebist ja vaatasin ka videosid jne. Mõne aja pärast (arvatavasti siis jälle nädala) tõmbasin endale nende neljanda albumi (kolmanda tõmbasin alles eile ja seda pole veel jõudnud eriti kuulata) Brighten the Corners ja, üllatus üllatus, ka see on väga hea.

Videode koha pealt võiks veel öelda seda, et neid üle vaadates selgub, et olen neid peale Carrot Ropei oma ka teisi näinud. Nt Shady Lane (mille on teinud Spike Lee) ja Gold Sounds oli ka kuidagi tuttav. Ilmselt siis jällegi VIVA Zwei'st. Gold Soundsi videost võiks rääkida veidi pikemalt. See on nii jabur vido, et ma siiani ei saa aru kas see on hea või halb!? No vaadake ise. Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma seda laulu polnud varem kuulnud ja mulle tundus see video nii halb, et laul ka ei hakanud külge. Ma ei viitsinud lõpuni vaadata/kuulatagi. Kui ma aga kuulasin nende teist albumit (Crooked Rain, Crooked Rain), millelt see lugu pärineb, siis oli see üks mu lemmikuid sealt. Hiljem, olles selle looga juba harjunud, vaatasin selle video üle ja ma olin üllatunud, et see jõuluvanadega veider video on just selle laulu video, sest loo fiiling iseseisvalt (ilma videota) on kuidagi hoopis teine. Nüüd ma vaatasin selle jälle üle ja hakkan juba vaikselt nende huumoriga harjuma. Tõesti Pavement on bänd kes ei ole sundimatult diip, õigemini nad justkui püüavad olla võimalikult undiip, sellised tavalised inimesed, tavalised ameeriklased aga kõigele vaatamata ja tänu nende geniaalsusele on nende muusikas midagi väga eluliselt sügavat. Või noh, mida ma luuletan, võibolla sügav ei ole õige sõna, aga võibolla just on (jälle dekonstruktsioon?, kas kõhkluses on midagi dekonstrueerivat!?). Kui vastandada mõisteid nagu diip (mis on ju släng) ja sügav, mis võiks olla selline "vaga vesi sügav põhi" tähenduses, siis on Pavement selline bänd kes oma pealiskaudsuses mõjub algul eemaletõukavana. Ses mõttes, olles harjunud briti indiega, milles diipsus, olgu see siis Morrisey kurb kaeblemine või Ian Curtise morbiidne pomin, on elegantsemalt eksponeeritud, tundub Pavementi endaga seostamine kuidagi uncool. Aga sellest ei maksa end kõigutada lasta (kas see ei mõjuks ehk liiga hipsterlikult, hipsteritele ju Pavement ei meeldi!). Kui eelarvamustevabalt Pavementiga tegemist teha, siis võivad nad anda rohkem kui eelnimetatud bändid kokku. Noh, see ei ole muidugi päris tõsi. Ma ei taha öelda, et Pavement on kõige parem indie bänd üldse aga ma tahan öelda, et Pavemnt ei ole halvem, kui ükskõik milline indie klassik ja on nii mõnestki klassikust kohati isegi parem. Miks peab diipsus alati väljenduma tugevas melanhoolias või depressioonis, morbiidsuses või mõnes muus selgelt ära tuntavas äärmuses. Diip, sügav, võimas ja imetlusväärne on ka teatavat tüüpi pealiskaudsem ellusuhtumine. Eluterve, ma arvan, on see sõna mida ma otsin, jah, Pavement on eluterve muusika. Kuigi ma olen tundnud (igalühel on elus selliseid hetki old eksole) teatavat kurbust ja melanhooliat, millest ja kuidas laulab Morrisey ja palju raskemeelsemat depressiooni ja morbiidsust, mida peegedab Joy Division, siis in general, nii öelda igapäeva tasandil, elan ma enamasti sellises Pavementilikus maailmas - lihtsas, kohati naljakas, inteligntses ja tasakaalukas maailmas. Bändi nimi Pavement on siin lausa kümnesse, see ju põhimõtteliselt tähendab kõnniteed, seda mida mööda ma iga päev käin - nii tuttav ja tavaline!

Ni siis jah, kokkuvõtvalt on Pavament väga igapäevane ja igav, aga samas, kõige selle kiuste, väga võluv ja tuttav. Nad nagu võtavad selle igapäevase ja argise ja pööravad selle tagurpidi, näitavad seda sellises valguses, mis paneb meid argist armastama. Paneb meid mööda pavementi tatsama kõrvus Pavement! Pavement on selline bänd, mis algul tunudb igav, aga kui anda talle võimalus ja teda rohkem kuulata siis üha rohkem hakkab meeldima ja ennast avab.

Ma vist rohkem ei kirjuta, sest muidu läheb liiga pikaks. Ma muidu tahtsin kirjutada ka filosoofiast, sest ma loen praegu Wittgnsteini Filosooilisi uurimusi. Ses mõttes, et ma pole seda raamatut kunagi kanest kanneni läbi lugenud. Analüütilise loengus me lugesime ju ainult teatud kohti. Suvel lugesin aga Kripket ja see pani mõttele, et võiks uurimused ka läbi lugeda. Ja selles lugemises on midagi väga värskendavat ja samas ka polemiseerivat. Nt Austini seisukohad tunduvad täitsa mõistlikud, seal kus Wittgnstein õhutab keelekasutuse lõpmatust, st et neid võimalusi kuidas miski midagi tähendab ja kuidas me väljendeid kasutame on põhimõtteliselt loendamatu hulk, siis Austini arust see ei ole nii. Ja tõesti, kui meil on olemas sõnaraamatud, mis iseenesest on ju sõnade nimistu, siis miks meil ei saaks olla sellist nimistut väljendikasutuste kohta. Sõnu on ju ka lõputult ja neid tuleb pidevalt juurde ja sureb samas ka pidevalt välja, see väljendikasutuse nimistu võiks ka olla selline pidevalt täienev aga siiski olemas. Nojah, nii palju siis Austini ja Wittgensteini erinevusest ja sa sarnasusest. Igatahes meeldivad nad mulle mõlemad. Aga ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt. Seniks siis head teed, ehk head Pavementi!