Hoi, pole kaua aega siin midagi kirjutanud aga mis teha olen lihtsalt laisk olnud. Aga nüüd siis järgmine peatükk Erasmuse elust.

Talvepuhkus oli soe ja mõnus peaaegu ilma igasuguse õppimiseta puhas logelemine, kuigi eriti ei logelenud vaid toimetasin niisama kodus ja mujal ringi. Saabusin paar nädalat tagasi Helsingisse tagasi ja nüüd kõik liigub sama rada edasi. Kui esmaspäeva hommikul ühikasse jõudsin, sain vaevalt asjad lahti pakkida, kui juba pidin loengusse jooksma. Lektor oli sama, kes eelmiselgi aastal ja see tekitas mingi erilise dejavu tunde, nagu polekski vahepeal ära käinud. Naljakas, et samamoodi oli ka siis kui Tallinna tulin. Võibolla esimesed tund aega olid kuidagi uued ja huvitavad, kuid siis varsti oli kõik nii kodune, nagu polekski kunagi Helsingis käinud. Igaljuhul mulle see meeldis, nii võiks igalpool olla. Ükskõik kuhu reisid, oled kohe nagu kodus, terve maailm on kodu- jiihaaa, selle peale.

Teine huvitav asi on Aikido trenn, kuhu ma läksin, mis on ka nagu tagasi koju minek, sest aastaid tagasi käisin ju ka Aikidoos ning kõik harjutused on nagu meeldetuletuseks. Lisaks sellele käisin eseimest korda päris (mitte niisama rannas toksimas) võrkpalli mängimas, mis oli päris naljakas kogemus, sest ma sakkisin selles täiega :D. Kui ma umbes viiendat või kuuendat korda jälle võrku või siis vastu lage või siis täiesti lambist vastu seina servisin kadus kaasmängijate silmist igasugune lootus ning nad lihtsalt lootsid (ma arvan), et mul rohkem servida ei tuleks. Nii siis aga seda muidugi ei juhtunud ja siis, ennnäe imet tuli välja, et ma servi ajal kätt valesti hoian. Ok, skeptiline aga õpihimuline nagu ma olin proovisin ma siis õieti servida ja ennäe imet päris korralik serv tuli. Ma arvan, et terve meeskond hoidis mu servi ajal hinge kinni ja kui see välja tuli olid inimesed sama õnnelikud nagu nad just oleks mängu võitnud. Edasi kulges mäng juba paremini, mõni serv läks ikka oma teed, kuid enamasti oli ok ja paaril korral tuli ka slämmimine välja. Arvatavasti lähen järgmine esmaspäev jälle, kui aega on, sest siin lihtsalt on nii lihtne käia sportimas, sest see on üliõpilastele poeaaegu tasuta. Näiteks jõusaalis võib koguaeg käia, sinna võiks tegelt sisse kolida, kui mul ühikatuba poleks aga kuid kahjuks öösiti on see ikkagi kinni.

Kolams ja tähtis tegevus üliõpilase elus on pidutsemine ja üleeile oli siin mu selle semestri essa pidu (kindlasti mitte viimane). Nimelt minu ühika (Domus Academica on ta nimi) keldris oli mingisugune poliitikute ja sotsioloogide pidu, mis oli tegelt päris super. Üks me tuttav poika Mikä mängis plaate ja tal on hea (minuga sarnane) muusika maitse, selline indi ja rokki ja veits fungi segu. Hüppasin ja sheikisin nagu segane, nii et pärast jäsemed valutasid. Tänu sellele peole oli eilne päev veits udune. Suutsin õhtupoole veits soome keelt õppida aga filosoofia otsustasin jätta tänaseks :). Selle asemel vaatasin hoopis Johnny Cashi filmi "Walk the Line" ja ou mai gaad, see oli väga hea film, soovitan kõigile kes pole näinud. Millegi pärast mu e-mule on serveriga riidu läinud ja ma ei saanud endale Johnny mussi tõmata, kuigi tahtsin väga oma bootsasid keerutada ja kannuseid kohendada õige muusika saatel. Aga vana sõber (partner) Bob Dylan käib ka, koos yakady-yakime praegu ja joome piima, maitoa!

Täna õhtul tuleb aga meile siia soome Maarja külla, kes ei tea siis sõber erasmuslane eelmisest semestrist, kes kahjuks ainult üheks semestriks jäi. Kuid ei see mitä, saame täna kokku ja teeme eestlaste õhtu, ei ühtegi saksalast ega prantslast ei lase uksest sisse, kuigi nad kindlasti tahaksid tulla. Ja muidugi enne seda põrkan Aikidoost läbi, lähen loobin veits inimesi :).

Aga nüüd siis päevatoimetuste juurde! Loodan, et satun siia peatselt jälle, seniks nägens lugens jne!