Päiksepaiste jeee, on nii kõva, otse aknasse, et ma pean kardina pool ette tõmbama, sest muidu ma ei näe ekraani. Aga jah, asjalood on nüüd niimoodi, et olen omadega jälle bloggis ja mõtlen siia ühtteist kirjutada. Hmm aga mida, vahepeal on juu niipalju asju juhtunud aga kui nüüd mõtlema hakata siis nagu poleks midagi juhtunud. Olen ikka soomes, helsingis, käin koolis, täna, nagu igal neljapäeval, käisin soomekeele tunnis. Nägin seal jälle Ioannat ja Felixit siis läksin seminari ja siis käisin ees eesti saatkonnas oma pusal järel - kuidas see sinna sai, ei viitsi seletada, kes teab see teab, kui kedagi tõesti peaks selle sündmuse tetailid huvitama siis võtke muga ühendust ja ma räägin kõik ausalt ära. Nii, kui koju jõudsin oli kell juba päris palju ja ma olin näljane nagu hunt ja sõin ja siis, nagu ikka, chillisin ja hakkasin nüüd bloggima. Õhtupoole, kell vist tegelt ongi juba õhtu, pean hakkama üht väikest esseed kirjutama ja nädalavahetusel on siin vene muusikafestival, kuhu ma arvatavasti lähen.

Kõik see on tegelikult mitteasjassepuutuv loba, asume siis asja kallale, nii mis asi see siis oligi, hmm jah millest ma peaks nüüd kirjutama?? A, okey, eile käisin Felixiga, sellega kes eestis käis ja keda mu ema kutsub punahabemeks ja kes ütles, et kuna ta eriti tihti juukuris ei käinud, siis breemenis kutsuti teda helmetiks-haha, unicafes söömas ja kuna ilm oli nii wunderbar ja meil mõlemal oli umbes poolteist tundi aega, siis otsustasime minna parki frisbit (lendav taldrik) mängima, mis oli super. Ma arvan, et see oli mu esimene kevadet kuulutav õueskäik/häng/sport. Mis teha, tabasalupoisid on kõik tallinnas ja mul pole siin kellegiga footbagi mangida, nii et pean frisbiga läbi ajama-nuks. Tegelikult ma ju olen käinud iseseisvalt palli mängimas aga ok, frisbi ja kahekesi ja pargis on ikka miskit muud, makes you feel alive! Ja muidugi ma läksin peale seda aikidosse, mis on ka super, sest peale igasugust sportlikku aktivitit ma tunnen nagu uuesti sündinu. Täielik restart. Nii siis, inimesed keha liigutama ja õue, kevad juuu!

Nädalavahetusel käis mul Palme külas, mis oli ka päris lahe. Käisime niisama hängamas ja ka igasugustes poodides. Esmalt tahtis ta minna plaadi poodi ja oli ülimalt vaimustuses, sest siin, mitte nii nagu eestis, on iga artisti põhimõtteliselt kõik albumid olemas. Kui mingi artist on poes olemas, siis on ka kõik ta plaadid, eestis on tavaliselt ainult need uuemad ja kuulsamad. Nii siis ta ostis mingi haruldase Mew plaadi ja oli nagu või sees :D. Siis läksime Hello Kitty poodi, mis on ikka täiesti outofspace jaapani poppmaailm. Nii palju roosat ja värvilist nänni ja suurte silmadega karaktereid ja samal ajal nakatavalt positiivne Japanees popmusic, et see kiiks ajab naerma lausa. Ei, see oli tõesti lahe pood, ma aravan, et ma peaks sinna uuesti minema, järgmiste külalistega - näiteks Maritile peaks seal meeldima, kui talle nagunii roosad flamingipapud meeldivad. Ja siis, laupäeva õhtul, läksime Pasi (ühe sommi) sünnale, mis oli ka naljakas. Esiteks me olime veits väsinud oma kiirest päevast ja kaua seal ei olnud aga selle aja sees juhtus nii mõndagi. Näiteks, ma sain tuttavaks ühe soome "ajaloolasega" ja rääkisime palju maailma asjust, siis Ioanna ex-korterikaaslasega, kes õpib kunsti ja kes oli suht tagasihoidlik aga muhe, võrreldes mõnede liigalõbusaks joonud tüüpidega, kes tegelt iseenesest olid ka ju tavalised inimesed, ainult purjus. Ma ise olin kaine ja seega oli intresting neid jälgida. Ja siis me kohtasime, saime tuttavaks ühe kääbikuga, või oli ta rohkem päkapiku moodi. Nimelt oli see hoopis üks neid pidulisi, kes oli end suht ära joonud aga millegi pärast tuli ja istus meie lauda ja lootis vist suhelda aga ei suutnud. Mee siis tutvusime Paavoga aga ta suutis ainult kokutada jes-jes-jjjes-jjes-jjjjjes-jes ja vahel mõne üksiku sõna paotada. Ta oli kääbik selle pärast, et ta nägi täpselt selline välja, veits turris soenguga ja sasine ja väga südamlik ja kulmud olid tal ka viltu nagu toitu lunival koeral, justkui öelda tahtes-ma väga tahan teiega rääkida aga paistab, et ma olen liiga purjus ja ei saa sõnagu suust. Igaljuhul ta oli püüdlik. Hiljem vist tuli välja, et talle meeldis Ioanna exkorterikaaslane, sest kui me kõik koos ära läksime andis ta vaevu kirjutades talle oma telefoni numbri. Ma arvan, et hommikuks ei mäletand ta enam midagi.

Nii ok, ma olen vist jälle ühe lugematult pika bloggi suutnud kirjutada, et viimane aeg on final punkt panna. Mis siis veel - kondentspiima.