Nüüd peaks veel kirjutama uus induktsiooni anektoot!

Induktsiooni anektoot:

S: "Watson, mis see on?"
W: "See on teekann, Sherlok."
S: "Aga see?"
W: "Tekann!"
S: "Aga see Watson?"
W: "See on fotoaparaat Sherlok."
S: "Ei Watson, see on induktsioonimõistatus!"

Teadusfilosoofiaks õppides tulevad sellised mõtted pähe.

Ja metafüüsikaks õppides, ehk Augustinust lugedes: "Jumalal ei olnud aega maailma luua!"

Kraade oli hommikul -0,4 ... diip.

Täna oli esimene lumi õtud, esimne lumi! Mis siis, et see nüüdseks juba sulanud on, esimene oli ta ikkagi. Hommikul vaatasin aknast välja ja maa oli täiesti valge. Tegin moblaga pilte ka, eks hiljem panen mõned siia üles :). Head oliivinoppimist ja plätudega käimist teile seal, mina igatahes otsisin oma talisaapad kapist üles. Mütsi võtsin ka paksema aga see oli vist kerge liialdus, sest ilm oli iseenesest "soe". Lähen just välja ja kuigi enam lund ei ole ei tea kas panna saapad või usaldada veelkord oma ketsipaari.

Häowdy, howdy! Täna oli täpselt selline päev, et laiskus sai võitu ja selle asemel,ettehatöög sõipudulojuse toitu. Nõndaks nõndaks, nii see läheb, kui oled põmst üksi tööl ja mingisugused deadline'd otseselt kuklas ei istu. Nii ma siis mässasin oma blogi näo või naha, kui nüüd moodsat arvuti keelt kasutades öelda, kallal ja panin teise lausa ümber kooruma. Et kõik ausalt ära rääkida pean alutama algusest: nimelt sattusin lugema Ele blogi Ungaris haige peaga ja kehaga triplemisest. See sukkade ostmise koht oma linki Oliveri blogisse ja ossapoiss Oliveri blogil on plju kipam välimus. Ei ole ma nii tark, et oleks kohe asja lahti jaganud. Läksin siis oma bloggi nö: riideid vaatama, et ehk leidub seal mõni selline hilp nagu Oliveril, eriti meeldis mulle see võileiva (või noh lagos või mis see oligi) pilt seal taustal kumaas ning mul meenus, et ma võiks ju ka sinna ylos mingi pildi vehkida. Sedapsi sedapsi, aga ehmatus ehmatus, siin bloggeris on ju nii vaene riidekapp ja need disainilahendused, mis siin pakutakse on pehmelt öeldes igavad. Noja siis ma sain aru, et Oliver pole bloggeris - milline ebaõiglus, et meie siin ei sa sellist hilpu endale lubada. Aga see selleks, ega siis käed rippu passia jääta.. Ma siis hakkasin vaatama mida saaks parandada ja saigi. See pilt on muidugi mõista netist sämplitud. Ma lõikasin ta pooleks ja kirjutasin peale seega loodetavasti autorikaitse ei tunne seda ära. Ja noh neid värvilahendusi õnneks sai muuta jne. Ja välja tuligi siis selline. Fondivalik oli küll väga väike aga see selleks, nii on ju ka ilus. No vot siis sellised asjad. Sellega ma nüüd pool päeva tegelesin. Ülejäänud aja vestlesin MSNis sellise tegelsega kelle nimi oli seal Gandalf - näiteks teemal kas Syd Barret meeldib kellelegi peale tema või ei ja tuli välja, et Teriliisile meeldib (Gandalf respektib nüüd teda). Siis käisin Teadusseminaril ja see oli päris lahe, Luksi teema jätkus ning jõudis nüüdseks oma lõpuni. Mis tähendab, et järgmine kord on Kairi või Triin. Ja tegin ka tööd muidugi, aga ka seda laisalt. Praegu just jalutasime Teriliisiga läbi linna koju ja peab tõdema, et õue on talv jõudnud. Paksu Margareeta esine mägi oli kui litreid täis härmatise käes ja suht kül oli, pidi ikka koibi liigutama, et veri liiguks. Nõndaks nõndaks. Piis siis ja siis nii ongi!

Oood Martinile!

Lähen nüüd varsti Martiniga (Martin Edasiga) kinno. Olen väga põnevil, sest see saab olema fun, ma pole teda mingi sada aastat näinud. Vahel ikka chattime aga jah. Sellega ongi vist see Oood läbi, mis siin ikka oodida :). Õues on selline mõnus sügise ilm, karge ja hall ning varsti juba pime. See pimedus on päris naljakas asi, ma hakkasin seda märkama alles pärast kella keeramist. Juu ta sellega saabuski. Tegelikult ega ma eriline sügise ja pimeduse fänn ei ole. Mu lemmik aasta aeg on ikka läbi aegade olnud kevad, siis kui vaikselt valgus ja soojus jälle tagasi tuleb :). Aga ma ei tea, täna tundub see kuidagi muhe. Sügis on vist praegu kuidagi freshhmid. Mulle meenuvad kõik "hullused" (tavaline kohvikus istumine või kodus hängimine võib ka sügise kontekstis mõnusalt hullav olla), mis ma inimestega sellistel pimedatel varaõhtutel teinud olen. Tegelikult selliseid lollusi tehakse ka suvel ja kevadel aga nüüd on neil mingi oma müstika, lisa vint juures - ala hullame hullemalt, et pimedust peletada või nagu öeldakse: õige pidu käib ikka katku ajal. Noh see oli nüüd veits karm võrdlus aga mingi aimu ikka annab sellest mida mõtlen. Võib olla tõesti, et selline pime aeg, mida meil siin Tallinnas suht palju on, toob oma naljaka reaalsusega inimesi isegi rohkem kokku, sest mis meil siin pimeduses muud ikka teha on kui vanu tuttavaid külastada. Suvel on nagunii igaüks oma maailma otsas ringi seiklemas, talv nüüd siis jälle omade jaoks. Novot ja nii ma lähengi Martiniga kinno. Tegelt sain ma sõbra kaudu kolm kutset, seega keegi tuleb veel. Aga see müstiline inimene ei ole veel selgunud. Terx nagu eriti ei viitsinud, sest see film on selline veits ajuvaba komöödia (Rokipeer on filmi nimi) aga eks näis ma kollitan veel inimesi. Head sügist või Bon Hiver (kuidas seda täpselt kirjutataksegi prantsus keeles, et head talve)

Muide, see linkide lisamine on ju nagu viitamine... need peaks kohe teksti sisse Camera Obscura või muu bändi asja nime taha sulgudesse panema... jah :).

Laksin siis Camera Obscura ja the Whitest Boy Alivei lingid ka, võib olla mõni hull tahab nüüd kontrollida, kas ma valetan või sellised bändid on päriselt ka olemas. On:

http://www.youtube.com/watch?v=ztIWgEO0vRc&feature=related

Ohh issand, hakkasin nüüd the Whitest Boy Alivei videot otsima ja mida ma avastan, seal bändis laulab Erlend Oye, eino muidugi. Ma just mõtlesin, et kirjutan, kui Kings of Convenienci moodi vokaal neil on, ei noh siis on selge miks nad mulle meeldivad. Ja misk Last FM neid kui Kings of Convenienciga sarnast bändi esitas. Nali täiesti:

http://www.youtube.com/watch?v=0Bmuo5Inhik

Kirjutan jälle muusikast

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ma tõin endale tööle kõlarid ning nüüd saan seal vaikselt muusikat kuulata, kui vastav tuju, hetk või vajadus tuleb. Mingit muusikat ma muidugi ei viitsi sinna tõmmata või kohale tassida, seega otsustasin Last FMi kasuks (ma muide pole seda varem kasutanud, ei tea misk). Toksisin sinna raadiosse siis Kings of Convenience sisse ning siis hakkas tulema igasugust erinevat ja võõrast muusikat. Kaks kõige huvitavamat jätsin meelde ning tõmbasin endale. Need olid the Whitest Boy Alive, kes on vist ka Norrast ning Camera Obscura, kes on ka kusagilt pärit :). Sest Whitest Boyst ikka rääkid, nad on mingis mõttes tavalisemad vüi siis rohkem sellise muusika moodi mida ma tavaliselt kuulan. Camera Obscuraga on aga oma ette lugu kaasas. Nimelt on see selline Yo La Tengo moodi rahulik indi. Tegelt ennekõike vist ikka Stereolabi ja Dallase (oh seda lapsepõlve Dallase seltsis :) ja Belle and Sebastiani moodi rahulik ja positiivne indi. Ime on aga selles, et ma olin täiesti unustanud, et selline muusika eksisteerib ja, et mulle meeldib seda kuulata :). Ma kardan, et siit võib tulla selline periood, mis juhtus siis kui üks mu tuttav mulle ühe korraga kõik Yo La Tengo plaadid kõrvetas ja ma tükk aega muud ei teinudki kui neid kuulasin. Või siis midagi sellist kui ma varajases nooruses, olles hiphoppar avastasin igasugust muusikat, mis mu hiphopparlikkult jäika muusikameelt lõhkus. Siis ma avastasin Rahvusraamatukogus mingeid kassette kuulates Dallase ja sain aru, et ka selline muusika on normaalne, ehk isegi veits loomulikum, kui gangstaräpp. Mida ma siis nüüd öelda tahtsin on see, et päris muhe on selline kõrva paitav muusika, mis kõlab kuidagi väga kuuekümnendalikult. Viimasel ajal olen kuulanud palju Bon Iverit ja kuigi see muusika paitab ka kõrva, teeb ta seda teisiti, kui Camera Obscura. Väga värskendav igatahes. Suur aitäh Last FM, nüüd ma tean kuidas uut muusikat avastatakse.

Reedel käisin veel Polymeris ühe vana sõbra (ja tõesti ta on hiphoppar, ikka veel, aga ega see ei ole vist patt :) sünnipäeval. Nad olid selle mingi sünnipäevalaste kambaga (ühtekokku oli seal vist neljal vennikesel sünna) üürinud ja mängisid siis plaate ja tegid muud nalja. Traditsiooni kohaselt olid kohale kutsutud mõned vanad sõbrad, kes plaate keerutasid ja üllatus üllatus - nad mängisid vanakooli räppi, just seda mida ma keskkoolis tõsikindlalt kuulasin. Mis mul siis üle jäi, kui korraks kehastuda ümber vanaks heaks kotupüksiks (kuigi mul on vist suht tavalised pükkarid nüüd) ja tantsupõrandale kobida. See oli päris lõbus. Hiljem mängiti dubsteppi, mis algul oli huvitav aga peatselt hakkas ajudele ning siis drummi ja bassi, mis oli parem kui dubstepp aga mingil hetkel hakkas tõsiselt ajudele. Igatahes saime seal Teriliisiga kõvasti tantsida, kuigi osaliselt, sest nagu ma ütlesin aeg ajalt see teema sela väsitas väga ära.

Sellega on vist praeguseks kõik, paks nohu on, mis on paha aga kodus chillida on vahelduseks ka hea.

Mul just lõppes töö ja tcekkisin veel meili ja ets kae, teadusseminari raames on saadetu Luksi ettekande tekst, mis esimese lõigu põhjal tundub päris huvitav - filosoofia ja kirjanduse lõimumisest. Tahakski nüüd juba koju joosta ja seda lugema hakata aga vist lähen põrklen linnast läbi, sest pean mingeid kingitusi ostma - mingi sünnahooaeg on mul hetkel. Nädalavahetusel oli Tõnu sünna, kinkisin talle kitarridega aluspüksid, kuhu oli Iron Maideni fondiga rock star kirjutet. Sellest võiks saada tema esinemis kostüüm, kui nad oma bändiga kunagi nii kaugele jõudma peaks :D.

Teine nali on see Sismondo raamat, mida me teadusfilosoofias loeme. Päris suur üllatus oli, et maailmas on nii palju sellist sotsioloogilist teadusfilosoofiat, mis on üpris huvitav ja üldse mitte niii tehniline, et lugeda ei jaksa, hoopis vastupidi. Ning otsapidi on see teema, millest need teadussotsioloogid kirjutavad, seotud sellise tehnilisema, teoreetilisema teadusfilosoofiaga nagu Quine või siis see Goodman mida me seal ka lugesime.

Jah, magistris on mul nii, et tahaks hirmsasti igasuguseid asju lugeda. Või täpsemalt, tahaks, et oleks aega rahus Sismondo raamat läbi lugeda, siis võta järgmine asi jne. Aga ei, olen mõnusalt Sismondot paar päeva lugenud, nüüd juba oleks vaja Luksi asja lugeda, siis Hegelit ja metafüüsikaks ka veel asju ja muidugi maka tööks. Kõige õudsam on see, et need kõik on sellised asjad, mida tahan lugeda ning vali siis - no kuidas ma jätan Hegeli ja eelistan miskit muud, kuidas?!

Novot, sellised lugemis asjad. Nädalavahetusel on vist miske filosoofide trall Hiumaal. Kahjuks ma ei saa sinna ikka minna. Paistab, et too sugulase sünna on üpris tähtis ja suurejooneline, nii et olen Käsmus (kui Ele peaks seda kogemata lugema, siis ta tahab mulle kindlast peksa anda). Voldemar, taltsuta oma naist, kui sa mind kuuled!

Kell tiksub juba vägisi viie peale ja mina ikka tööl. Eks aitab siis ka kirjutamisest. Tekstimõnu kõigile ja piis!

Avastasin, et mul on blogi, mida ma pole umbes ... no ikka päris kaua kasutanud - suudad sa mulle andestada mu kyberneetiline hingekaja! Hetkel pean ma su jätma üksindusse, sest mul on kõht tühi (nagu arvatavasti ka sul, blogi, sest viimati tõin ma sulle mõtteteri ... no ikka päris kaua aega tagasi) ning seega lähen sööma, aga varsti, luban, et õige pea olen tagasi küllusliku roaga. Kohtumiseni!

Huvitav on teile öelda, et huvitav on istuda siin õhtuhämaras toas ja vaadata akent, millele sajab vihm. See on täpselt nagu mingi impressionistide maal, udune ja terav, ilus oleks õues olla aga mis sinna ikka kippuda. Võibolla ongi siin toas olles ilusam. Mõne aja eest ma tegelikult tulingi õuest, siis just hakkas sadama. Vihmavari pea kohal ja me Teriliisiga sinna alla pugenult astusime kodupoole. Jah, õues ma küll ei mõelnud, et kui ilus on vihm, vaid pigem uhasin rutem koju, sooja, kuiva kätte. Järelikult vast tõesti on parem siin olla. Ja vaadata kuidas vihm sajab, samal ajal kui siin arvuti taga oma asju toimetan.

Ahjaa, siin on link Armsi MySpaceile ja albumi reklaami lehele (orsmthng):

http://www.emusic.com/album/Arms-Kids-Aflame-MP3-Download/11211201.html


http://www.myspace.com/armsongs

erilised lemmikud olid shitty little disco ja whirring, kui ma nüüd mõtlema hakkan siis võibolla on siin tõesti mingi usa kõla, mitte prittpop aga võibolla ma olen selle nüüd sinna juurde kuulanud :).

Ja muidugi jalutuskepi najale toetamise kontekstis!!!

Morna rääkis veel midagi torude parandamisest ja rulaga sõitmisest ja sellest, et mida paremini ta oskab torusid parandada, seda vähem rulaga sõita. Ja mingi, et ta on torumess/indisõber. Seda muhedust kuulates tärkas mus mõnus äratundmis rõõm ning ma pakuksin välja mõned terminid, nagu indie vanainimene, iseseisev vanainimene, indiepensionäär või iseseisev pensionäär - mis bussis istuma trügimise kontekstis on eriti alternatiivne ning laiast massist erinev :).

Muusika bloggi :)

Muusika on tõesti sotsiaalne nähtus - kõik mõistavad seda, see ühendab inimesi ning head muusikat soovid alati teistega jagada. Nii minagi. Juhtus nii, et kuulasin ühel hommikul netist Nestor ja Morna eelmise saate kordust ja kuulen sealt sellist lugu nagu Shitty Little Disco, bändilt Arms. Mille Morna välja juhatas selliste sõnadega umbes, et siit kummardus ka Joy Divisionile, ja inimestele, kes praegu Sõpruses Controli vaatamas (ma olin ka seal ja hea film oli).
Enne Morna kommentaari ma ei tajunud mingeid Divisioni mõjusid, kuigi need on ilmselt olemas, sest see lugu oli lihtsalt nii hea, et igasugused konnotatsioonid ei hüpanud kohe esile. Täna hakkasin siis netist asja uurima ja selgub, et neil tuli just album välja, mis üksikute kõla katkete ja MySpacest kuuldu põhjal on väga hea.
Bänd ise on jah, selline veits Interpolilik Joy Divisioni loomulik järeltulija, kuid neil puudub see omadus, mis mulle Interpoli juures ei meeldi, nimelt tundub mulle, et Interpol on kuidagi võlts. See ei tähenda, et nad ei oleks head aga vahest mulle tundub, et nende diipsus ja raskemeelsus ei oli minu jaoks see õige. Vahest on asi maitses ja siis ei maksa kobiseda. Aga Arms kõlab paremini, kohati veits melanhoolne ja jäme Iani hääl jne aga siin on tegemist mõjudega, mitte kopeerimisega. See tundub mulle nüüd päris hea kategoriseerimisena, vahet teha mõjudel ja kopeerimisel. Eriti veel sellisel ajal nagu praegu, kus ma ei saa sinna vist midagi parata, et ma olen indiepea, kuigi vaadates näiteks MTV2te pean tunnistama, et see indie peovool, mis sealt tuleb on ikka täiesti tüütu. Ma ei saa aru, kust kõik need bändid tulevad ja miks nad nii mõttetult ühte moodi kõlavad. Kuid siis mingil hetkel palju suurem üllatus on komistada millegile sellisele, mis kõlab ehtsalt, "indielikult", sellel ajal, kui indiest on saanud samasugune sõimusõna nagu EMO või räppar (ei ole ju kaugel aeg kui hiphop oli veel põrandaalune nähtus). Ma pean muidugi lisama, et ega Arms nüüd midagi nii üli erilist ka ei ole. Tegemist võib olla lihtsalt sellise veidi vanakooliliku šanriga, mis lihtsalt mulle meeldib ning sellisel juhul teen ma kaasaegsematele stiilidele lihtsalt liiga aga samas vanal mehel on ju lubatud vahest oma kepikesega vastu maad põrutada ja teise maailmasõja aegseid sündmuseid taga nutt. Ja kui siis satub tema ette midagi sellist, mis kõlab täpselt nii nagu Marlen Dietrich tema nooruspäevil, siis härdida ja seda ülistada. See lause ja võrdlus oli nüüd vist suht segane aga "vanad mehed" saavad ehk aru :D.
Nii siis kuhu ma jäin (tegelt Klaxonid mulle väga meeldis uutest asjadest aga samas, ega ma eriti ei hoia end kursis uute ja uuemate ja uusimate bändide ja suundadega, see on rohkem proffide ala, kriitikute ja deejottide asi, ma rohkem kukkun kuidagi juhuslikult plaatide ja bändide ja laulude otsa vahel, nagu seegi kord. Ka see oli juhus, et ma üldse Nestorit ja Mornat kuulama hakkasin. Algul panin Musta Mee mängima, mis tavaliselt on lahe, aga sel hommikul tundus kuidagi liiga rahulik ja läige. Ma olen tõesti nagu vana mees, teemad segamini nagu kapsad, hakkan rääkima ühest asjast aga siis meenub, et et ja et mis kõik veel juhtus :), ahjaa, see Arms. Neil on head sõnad, ma ei hakka siin tsiteerima, sest muusika tekstid käivad koos muusikaga ning lihtsalt võttes on nad nagu leib ilma võita - hea aga kuivaks jääb :).
Ma rohkem vist seda muusikat ei "analüüsi", sest mis siin ikka öelda. Tahaks juba nende albumit kuulata ja omada siis saaks ehk selgema maigu suhu, MySpace on ikkagi MySpace. Täna hommikul sadas vihma aga nüüd on ilm väga ilusaks läinud, lähen käin veits väljas. Loodetavasti on järgmine nädal see plaat juba Rahva Raamatus olemas.

Jaaniõhtu ahjus!

Kuna jaanipäeval sadas vihma (see on juba traditsiooniline) siis möödus vorsti ja liha grillimine ahjus (see juba ei ole traditsiooniline). Hoolimata ilmaennustusest olid panused lõkke suhtes kõrged: Veroonika ja Indrek olid ostnud uue, suure grilli, millega vajadusel saab isegi pirakaid steike sussitada. Laupäev ja põhapäev oli ilm ilus, esmaspäeval aga, kui on lõkke aeg sadas terve päev vihma. Umbes kuue paiku jäi vihm järgi ja mehed lippasid kohe õue puid saagima ja lirtsuvasse randa lõket püüsti ajama. Entusiasmi jätkus umbes poolekst tunniks, kuni vihmajumal otsustas õue oma halli kardinasse mähkida. Mehed tulid tuppa tagasi. Möödus mõningane aeg, inimesed olid juba alla andnud, mina olin hakanud juba raamatut lugema, kui saime aru, et kõht on tühi, sahmerdamine ju ei toida ning käiku läks plaan B välja nuputamine. Nii. Plaan B konkursi võitjaks osutus ahi, mille me vorste täis laadisime (liha ei tahtnud veel käiku lasta, lootes, et vihmajumal ehk siiski halastab me peale, kuid sel õhtul ei olnud ta mitte eestlane). Paistab, et see oli hea idee, sest kõik sõid ja olid häpid. Nüüd tuleb jutu püänt, mis näitab väga julmalt, et vihmajumal, kui needus, oma märja viha oli meie pihta suunanud. Kui vorstid olid söödud jäi vihm järele, kuid meil kõigil oli juba kõht täis ja kellelgi ei olnud viitsimist õue grilliga jändama minna. Mõne aja pärast siiski Indrek läks ja laadis uue hiigel grilli (see tegelikult nii suur ka ei olnud) liha täis. Kuna liha valmimine võtab veits aega ja vorst tahab seedimist, siis otsustasime minna Terxu, ema, Veroonika ja Hettiga jalutama. See oli lahe, läksime õnnekivi hunnikuni ja tagasi. Vihmajumal oli mananud ette ilusa ilma ja justkui irvitades lasi maitsta meil näilist õnne. Ilm oli ilus ja me jõudsime tunni või vähem pärast koju tagasi - lootsuses leida laualt värsket liha. Juhtund oli hoopis järmine ja nüüd ma tean, et vihmajumal naerab, nähes mind neid ridu kirjutamas: hoovis oli tuntud käsmu kaader, kes muhedalt sumises tühja grilli ümber. Ilmselgelt oli kogu valmis liha otsas. Möödus mõni aeg ning siis hakkas ka vihma sadama, nii et uut liha ei olnud enam oodata. Nii siis, möödus jaanipäev see aasta lihatult, ahjuvorsti ja vihmakardinaga.

Bob Dylani kontsert oli mõttetu, sama hästi oleks minemata võinud jätta. Istusin seal saali keskel ja vaatasin kauguses helendavat lava, kus üks tume kriipsujuku imelikku mussi tegi. Mõne aja pärast läksin lava ette ja siis oli veits parem, sest nüüd oli näha Bobi nägu ka aga ega seal midagi erilist näha ei olnud, lihtsalt üks vana mees, kes tegi muusikat, millest ma aru ei saanud. Sellel oli ka oma hea pool, sest arvatavasti oleks olnud veel hullem, kui ta oleks seal hirmsasti poosetanud ja kuueteist aastast mänginud. Selle asemel oli ta lihtsalt nii nagu ta on, tavaline vana inimene.

Sain ka sellest aru, et tegelikult polegi sel tähtsust mida ta praegu teeb, ta on ju kõigest inimene, las ta elab ja kuna ta on muusik, eks ta siis annab ka kontserte. Aga kui mõtlema hakata mida kõike ta on oma elu jooksul korda saatnud, kui palju maailma muutnud/mõjutanud, siis ajab pea segamini ja aukartus kisub naha alla.

Praegu ta lihtsalt on, elab nagu me kõik aga (Josef Brodski sõnadega) tema suurus selgub siis, kui teda enam pole, selle augu suuruse järgi, mis temast maha jääb.

Noh ja õnneks jäävad seda auku täitma tema plaadid ja laulutekstid :).

Naljakas on ka see, et Bob Dylan on üks mu lemmika artiste, kuigi tegelikult olen kuulanud ainult mõnda üksikut tema albumit (umbes nelja tema viiekümnest või kui palju tal neid ongi) ja millegi pärast langevad need albumid tema algusperioodi. Just see esimene on kõige südamelähedasem. Selle pärast mul ei olnudki erilisi ootusi kontserdi suhtes, sest praegu ei ole kuuekümnendad, siis oleks olnud aga arvatavasti juba seitsmekümnendatel enam mitte. Maitse asi.

Tehtud!

Ja väga hea'sti tehtud.

Jou, pole jälle ammu siia sattunud aga see kord on põhjused olnud puht praktilised - kooli asjad, kooli asjad on ees olnud. Aga nüüd on peaaegu kõik tehtud, homme on viimane eksam aga see on selline liiga lihtne, et tõsiselt võtta eksam. Eks ma veidikene täna loen asjad üle aga põhimõtteliselt on see köömes (nüüd oleks lahe teha köömest kujutav smaili). Õues kisuvad ilmad iga päevaga ilusamaks ja jalgratas kutsuvamaks. Tuba aga muutub umbsemaks ja tolmusemaks, nii et ei taha enam istuda kodus ja õppida aga veits ikka, nati veel ja siis on kõik. Järgmine esmaspäev ongi kaitsmine, peab mingi kõne sinna mõtlema aga see ei ole tegelikult ka raske, peab lihtsalt keskenduma ja mõttetd koondama, peab selle asja lihtsalt ära tegema. Ja siis ongi kõik. Veits naljakas tunne, et nagu mis siis edasi. See kirjutamine ja lugemine ja pidev tegutsemine on isemooodi juba omaseks saanud. Kui lükkan varbad liiva siis järgmine hetk tahaks kohe mõne raamatu järele haarata ja pliiatsiga mõrkmeid teha jne. Noo tegelikult ei ole asi hull, tegevusettuse pärast ma ei muretse, sest nagu enne kirjutasin ratas ootab, õua õua ja tuba jääb väikseks, kui õues on nii palju õhku aga sellel asjal on ka teine pool. Nimelt jäid paljud asjad baka tööga tegelemisest lahtiseks ja avastasin mingeid asju, suundi, tegelasi jne mis väga huvi pakuvad ning kindlasti tahan neid tundma õppida, lugeda ja uurida. Aga siin on ka kolmas pool, või on see seesama esimene pool?, et suvi on ju teadagi suvi - me kõik teeme suve algul suuri plaane, sellest mida me kõike ära tegema hakkame, sest suvel on meil ju nii palju aega, energiat jne aga kui sügis lõpuks kätte jõuab, siis nagu polekski midagi teinud. Aga siin on veel üks poole, nimelt, et kui suvel ma neid kõiki raamatuid läbi ei loe, mida plaanin, ega siis ka midagi katki pole, sest suvi on ju suvi (ja mida ma nüüd kirjutangi?).

Igatahes, mis selle tellise mõte oli on see, et varsti on kool läbi ja baka käes, jeeee!!

Ja nüüd lisandus veel Ühiskonnateooriate ajalugu. Sihoban käskis mul Marxi lugeda ja temast 7 lkd esseid kirjutada, eks ma siis kirjutan seitse ühe lehelist esseed ja esitan nad ühena (esseede kogumikuna :D).

Andsin minagi, koos teiste hombredega, oma baka töö ära, kuigi pean esmaspäevaks ühte teemat veel lahti kirjutama aga siis on vist lõpuks kõik. Ühalt on selline kergendus tunne aga nüüd peab metsiku tempoga veel viimased ained ära tegema. Loen siin Kanti, mida kavatsen see nädal Kangurile vastama hakata (aga vist see nädal ei jõua, kui pean bakaga veel tegelema) ja peab ütlema, et see on kirves. Aga väga huvitav kirves. Siis kui on värske pea siis on hea ja arusaadav aga kui oled veidikene väsinud siis loed 30 lkd ära ja pärast mõtled, et ma ei saanud midagi aru. See topic ei olegi ju iseenesest nii raske aga Kanti kirjutas ju kirve, mitte hanesulega.

Väga lahe on see, et nii paljud said baka valmis, seega tulevad põnevad kaitsmised. Me oleme ikka kõik nii tublid - resp!

Eile käisime Terxuga Palme sünnal. Nõmme on ikka ilus koht. Ja muidugi meid (mind) toideti üle. Traditsioonilist mälumängu ja missi võistlust see aasta ei olnud aga selle eest mängisime sildi mängu - sul on otsaette pandud silt ja siis pead ära arvama, mis seal kirjas on. Minu sildil oli kirjas kesvamärjuke, Teriliisil pastafaarian, Palmel hambapasta ja ühel Palme sõbrannal ärikataloog 2007 (ja ta ei arvanudki seda ära). Lõbus lapsepõlv tuli meelde, kui me mängisime sarnast mängu pikkadel autosõitudel Käsmust koju ja vastupidi.

Aga nüüd sliipi, homme ootab ju baka või Kant.

Näe Ele, sain lõpuks linkide lisamisega hakkama :). Paistab, et ma ei olegi raisku läinud. See oli lihtsalt liiga lihtne, et tõsi olla.

Juukse lõikusest veel nii palju, et ma tegelikult ikkagi kaalun juuksurisse minekut. Ma ei taha oma juukseid täitsa lühikeseks lõigata, sest väike pundar peas on päris lõbus aga peaks veits piirama või kärpima, sest see pundar on vahest ikka heina kuhil ja see pole eriti lõbus.

Õtudele veel nii palju: vaadake seda pilti meie lumisest hoovist ning kas teile ei tundu, et midagi on viltu, puud? Mõni nädal tagasi saeti maha ja viidi ära see suur raud ronimispuu. Vist laiendatakse sinna parklat või leiti, et see ei ole lapsesõbralik ja EL'i nõuetele vastava. Igaljuhul läinud ta on.

Jou, siin on mõned pildid õtudele, et te näeksite kui pikad juuksed mul on. Nad ei ole ju tegelt väga pikad aga siiski päris pikad ja kui võrrelda sellega, kui lühikesed mu juuksed tavaliselt on, siis on ikka päris päris pikad. Naljakas on see, et sellest ajast saadik kui ma töölt ära tulin ei ole ma juuksurisse läinud. Hmmm, huvitav... meiks ju think.

Välismaalastele veel nii palju, et eestlased on kõik häppid, sest kevad annab nii palju energiat. Meil on siin väga päikselised ilmad, kets möllab, saabas magab kapis.

Tere sõbrad, kuna ma olen üpris hal blogija siis ma üritan nüüd seda odavate nippidega parandada, nimelt tekitades siia väikese pildigalerii :). Tegelikult on siin ka teine nurk peidus, nimelt kui eelmistel päevadel oli eestis suur lumetorm, siis klõpsutasin telefoniga mõned pildid, et eemal olevad eestlased ei unustaks kust nad pärit on ja näeksid milline meeli ülendav lume laviin ja liiklus kaos meil valitseb. Nii siis siin on pildid lumest!

Meie armastatud hoov ning Säfu! Säfuga on see nali, et kui ma temaga jalutamas käisin siis lumega hakkast ta kohe mingeid nalju viskama - esiteks lumes püherdama ja kui ma teda rihmast tõmbasin, ala, et ära lollita, ole nüüd inimene, siis andis ta kohe rihmale järgi, kuid tegi seda nii, nagu rihm oleks ta ninali tõmmanud ning alustas jälle püherdamist. No kuhu see kõlbab! Teine vigur oli lumes nuuskimine, mis tähendas, et ta kaevas end peadpidi lume alla ja alvelaevatas seal päris tükk aega ringi, kuni järsku tõusis ta pea pinnale, mingi kelmikas lume tort peas, vahtis ringi ja sukeldus edasi. Sellisest sukeldumisest on siis ka fotodokumentatsioon. Koerad ikka oskavad :).

See kõik toimus üle- ja üleüleeile. Eile aga oli selline väga kevadine ilm, päike ja kümme pluss kraadi ning me läksime Teriliisiga jalutama, kes on ju jalutamise friik, stromkale. Siin on siis üks pilt sellest, kuidas Teriliis oma lustakate punaste kummikutega vees padistab ja parti mängib, kahjuks mul ei olnud saia kaasa, muidu ma oleksin teda kindlasti toitnud, ta ju nii väike, jalad vaevu ulatusid põhja :D. Ta tegi paar pilti minust ka aga need ei tulnud eriti huvitavad ja seega ma ei viitsi neid üles riputada. Või tegelt ma ju võin ka: siin on selline pilt, kus ma üritan oma salliga tuule tugevust ja suunda jäädvustada, et kõik oleks võimalikult elutruu ja välismaalastele ikka täiesti selge, kui vintsked vennad me oleme, et sellistes karmides tingimustes rõõmsalt hakkama saame.

Vot nii rohkem pole vist midagi erilist kirjutada, eks siis järgmine kord jälle. Piis ja olega mõnusad!

Ma armastan lund! Mis mul sellest, et liiklus on kaoses, ega ma aouto pole :). See on lumine lasnamägi!

Üleeile hakkasin õhtul veits Kanti sirvima, sest meil tuli loengus välja, et ma olen üht terminit nati valesti mõistnud ning Kant tooks sellese selgust. Hakkan siis lugema ja isssand! Kant on juba kogu mu baka töö ära kirjutanud (välja arvatud üks väike erinevus)!! Tegelikult on asi nii, et Kant üritas või tegigi seda sama asja, mida mina tahtsin teha, nimelt kaardistada metafüüsikat analüütilisuse ja sünteetilisuse kaudu. Algul ma olin kergelt šhokeeritud, et millest mul siin enam kirjutada on aga tundub, et see väikene arusaamatus, mis mul enne oli on siiski oluline ning seda analüütilise/sünteetilise asja on vahepeal veits edasi arendatud, nii et on asju mida seal ikkagi teha. Kant on selles mõttes hea, et nüüd ma saan talt palju abi, ei pea nii palju asju ise välja mõtlema, ei pea jalgratast leiutama.

Täna on mu viimane töö päev ning siis vabadus, ehk siis orjastus õppimisse :). Ma pole veel eriti kirjutanud aga samas eriti ei muretse ka. Üpris palju mõtteid on ja kuna ma käin Luure seminarides siis ta annab igasuguseid asju lugeda ja naljakal juhul on neis väga palju kasulikku. Näiteks ta käkis meil lugeda klassikud. Üks neist oli Platon ja see oli päris lahe. Ma lugesin teda viimati esimesel kursusel, Lotti seminaris ning nüüd tuli mulle see kõik meelde: kuidas ma õõvastusega lugesin seda kuidas filosoofid tegelevad suremisega jne. Nüüd ma seal mingit erilist õõva küll välja ei lugenud võtsin asja palju ratsionaalsemalt ja mitte sõna sõnaliselt ning naljakal juhul hakkas mulle tunduma, et ma saan seda oma bak töös kasutada. Descartesit peame ka lugema ning mulle tundub, et ma tahan teda ka oma töös kasutada. Nii et palju lugemist ja kirjutamist ootab ees.

Täna on nii ilus ilm - päike - peaks midagi ilusat tegema, peale tööd õue hõiskama minema.

No tere tere vana kere! Mida ma võiksin tänase päeva kohta kirjutada või üldse selle aja kohta, mis on möödunud viimasest postitusest. Tänane päev oli lahe - sõbrapäev. Ma üldse ei teadnudki, et täna on sõbrapäev aga kui tööle jõudsin siis igasugused südametega koogid ja õnnesoovid tegid asja kohe selgeks. Noo nii aeg möödus ja järsku mul meenus, et ma peaksin ju midagi Teriliisile kinkima või noh, mis kinkima, lihtsalt kuidagi meeles pidama, astuma mingi sümboolse sammu. Novot ja siis ma mõtlesin igasuguste raamatute peale, mis meil seal RRis mügil on aga ma ei tea, need "special" sõbrapäeva kinkeraamatud ei ahvatlenud mind üldse. Need raamatud ei seostunud kuidagi Teriliisiga ja sellega mida ma tahaksin talle sõbrapäeva puhul öelda. Nii siis otsustasin millegi tüüpilise kasuks nagu kommid ja lilled ja kaart. Kalevi pood oli igasugust ninni täis ja ou jee ma leidsingi sealt ühe laheda kommikarbi "My Fair Lady" oli selle nimi või miskit, selline väike ja armas, just nagu Teriliis :). Kui mul kogu see krempel oli kokku ostetud helistasin talle ja küsisin (tegelt nõudsin, sest ta eriti ei viitsind) kas ta ei saaks RRist läbi hüpata, sest pean talle midagi andma. Kui ta küsis, et kas lilled siis ma ütlesin, et mis lilled, miks ma peaks lilli andma - just nii nagu mühakad mehed ikka vastavad :). Noh ja siis ta tuligi aga kuidagi liiga ruttu, nii et ma põhimõtteliselt tema silme all pakkisin kommid, kaardi ja roosi kinkekotti ja andsin üle, kavala naeratusega. Nojah ja siis ei juhtunudki edasi midagi erilist, tormilised suudlused ja Titaanicu tseenid jäid ära. Lihtsalt cillisime veits RRis ja ajasime juttu, tal oli veel kahju, et ta mulle midagi ei toonud, sest tavaliselt me pole erilised sõbrapäeva inimesed. Novot selline oli siis mu sõbrapäev.
Head sõbrapäeva kõigile teile ka, kes te peaksite seda lugema, teile kes te olete teistes maailma otsades, kes teistes linna või Eestimaa otsades!
Piis!

Rõõm sellest, et käisime just Itaalias, rõõm sellest, et olen viimased nädalad tööl ja saan siis kooli lõpetamisele keskenduda, rõõm sellest, et läheme varsti Helsingisse filosofeerima, mida veel tahta. Hmm ja täna on siis väikene eel "koosolek" Helsingi mineku asjus, mis on lahe sest pole ammu kooliinimesi näinud. Kui Tomm mõned päevad tagasi RRis käis siis see oli päris lõbus, tõesti viimane aeg midagi koolilastega koos teha.

Vaatasin veits aega tagasi neid pilte, mis ma orkuti Itaaliast panin ja tundub, et selle kausta nimi võiks olla hoopis majade tükid või midagi sarnast. Enamus pildid on mingitest majade detailidest, mis mulle meeldisid või silma jäid. Ma tegin selliseid tavalisi turistikaid ka aga neid nagu pole mõtet teistele näidata. Tegelt oleks hea, kui oleks mõni parem fotokas olnud, mitte digiseep, millega oleks ilusad ja diibid pildid tulnud, sest ümberringi oli väga palju mida pildistada. Tallinnas on ju ka ilu ümberringi võiks isegi siin klõpsida... peab mõtlema selle fotoka asja peale.

Kui aus olla siis ma olen lihtsalt kannatamatu, ma ei jõua ära oodata, millal kool algab ja töö lõppeb. Mul on jõuludega juba meelst läinud, kuidas käib tõsine lugemine ja kirjutamine, asjadesse süübimine ja arutamine, kuigi selline koolivaba elu on ka lahe. Eriti Itaalias! Muide Karoliina, ma lugesin Itaalias Kevade läbi ja see silkude naleutamine kooli uksele, Köstri auks oli jah päris naljakas. Üldse see peatükk, kus järjest Tootsi vägitegusid ette loetakse oli "diip". Veel tekitas sügavat respekti Tootsi vastu see riim (rünta änta punta - kuidas see oligi) mida ta oma jüngritele pähe õpetas, see oli nagu liiga dada. Ma vist naersin liiga kõvasti seda lugedes ja Teriliis mõtles, et ma olen imelik. Aga Arno oli ka lahe sell, kuigi vets emo aga mis siin salat, nii see ju selliste asjade puhul käib. See oli vist üldse selline raamat, kus negatiivseid tegelsi ei ole. Kiir oli küll puhast verd pugejas aga ega siis tema oma loomuses süüdi pole :).

Okk, piis nüüd edasi töötama.
Täna, mis veel maksa pasteet! (Tõnis loeb aegajal mulle Berti päevikuid ette, siis kui ta oma ette ei viitsi, sest tal läheb lugemine suht aeglaselt. Ma ikka pushin teda, et ta rohkem loeks. No vot ja sealt hakkab nii mõngi asi külge. Koos äratundmis rõõmuga muidugi :)