Ah kurajammel, hõiskasin enne õhtut, ta esineb alles 18.12, eks siis peab ootama, millal ta uuesti eestisse tuleb.

ps: just märkasin, et seal esineb Jose Keskitalo, ta jäigi mul Tallinnas nägemata :)

Folk-Art NOW!

Sellisele festivalile siis sõidan homme:

http://folk-artnow.de/index.html

lingilt Künstler leiab ka eestased :)

http://www.myspace.com/folkartnow

Ma alles nüüd hakkasin vaatama, et mis üritusega siis tegu ja tundub päris põnev asi olevat.

Täna on see pühapäev!

Täna on see pühapäev, kui ma jälle bloggin. Ma uuristan siin blogides üpris tihti ringi aga ise ei viitsi eriti juttu produtseerida. Või siis pole aega ka, sest võiks ju midagi kasulikku selle asemel teha, et siin tekstualiseeruda (seda peaks ütlema nii nagu inkarniseeruma (või mis sõna see ongi, lihaks saama), tekstiks saama). Aga täna, hopsasaa, on just selline teovõimetu pühapäev. Õppida (kuigi oleks mida õppida küllaga) ma täna ei viitsi või ei jaksa. See võib ka sellest olla, et meie iganädalane Husserl ei ole vist sell korral kaela (silma, mõistust) murdev, seega ma ei pea seda nädalavahetusel ette tegema (lugema) (eks neljapäeva öösel jõuab küll:). Ja homme jääb hommikune saksa keel ära, sest õppejõud on miskele konvekale küüditatud. Koduseid ülesandeid anti muidugi selle eest rohkem. Tavalistle töövihiku ülesannetele lisaks lugeda üks tekst - üllatus üllatus ansamblist Tokyo Hotel! Olen nüüd septembri algusest saksa keelt õppinud aga midagi eriti lugda proovinud ei ole. Teadusseminari ettekande tarvis pidin natuke Traktaati lugema ja katsusin jõudu siis ka saksakeelega ja Wittgnsteini lihtlaused ei olnudki nii rasked. Aga jah, Traktaadis on palju selliseid ühelauselisi ütlemisi. proovisin kord ka veits Filosoofilisi uurimusi lugeda aga see oli küll liiga raske (rääkimata sellest, kui Viik ütles, et Husserl on saksa keeles lihtsam, siis ma algul uskusin teda, aga ei, see ikka ei olnud nii. Kui inglise keeles on Husserliga nii, et igast sõnast saan aru, aga ühestki lausest ei saa (see on muidugi nali), siis saksa keeles ei saa sõnadest ka aru). Ega ma Traktaati ka saksa keelselt palju lugeda ei viitsinud aga sõnaraamatu toel saaksin vist enamusest aru küll juba. Lisaks sellele vaatan RTList saksakeelseid saateid, nii palju kui ma telkari ette satun ja vanast armastusest hip-hopi vastu tõmbasin endale Fünf Stern Delüxe'i albumi ja aegajalt kuuln saksa riimimist - päris lõbus.

Nii palju siis saksa keelest. Aga läheme nüüd algusesse tagasi. Mis siis tänasel päeval viga on, või siis hoopis, mis teeb tänase päeva nii meeliülendavalt eriliseks, et ka mina bloggima hakkan? Esiteks, hommikul oli ilus ilm ja see peaks tähendama, et ma õige ristiinimese kombel õues kepikestega ringi tatsan. Aga ei, see jäi ära. Seda tegin ma eile ja kuna ilmad on juba üpris külmad, eriti mereääres, kus tuul vihiseb, siis on kepikõnd päris jõuliseks muutunud. Muidu lihtsalt külmud ära ja see võtab üpris võhmale. Jah, see on tõsi, ka kepikõnd võib vahel pärisspordi mõõtu võtta. Aga ok, kepid nurgas ja ei mingid jalutamist. Nii mis siis edasi sai? Ma tegin igasuguseid asju. Eile ma alustasin ühe artikkli lugemist, see Goodmani induktsiooni artikkel. lougesin seda üle, sest järgmisel nädalal MA teadusfilosoofias arutatakse seda ja ma mõtlesin, et lähen ka kuulama ja kaasa rääkima. Lugesin siis eile seda ja ka seda Cohniz'a järelartikklit, millest pool jäi tänahommikuks. Peab ütlema, et iseenesest ei ole see Goodmani asi väga keeruline aga Cohniza artikkel on väga põhjalik ja selleks peab ajurakku veidikene rohkem kasutama, kui ajalehe lugemisel. No vot, ja kuna täna on selline unin päev, siis see Cohniza asi võttis võhmale. Pärast Cohniz'it ma mõtlesin, et teen Husserli ära. Aga naljakas lugu, see Husserl, esiteks ei inspireerinud üldse ja teiseks, tundus üpris lühike ja kergem, kui eelmised tekstid, et ma otsustasin laisklemise kasuks ja jätta lugupeetud Husserl mõneks muuks päevaks.

No vot ja sellest saigi kõik alguse. See on tihti nii, et kui sa juba millelegi käega lööd, siis oled põmst juba kõigele käega löönud. Husserli panin kotti ja võtsin teisest kotist arvuti välja. Asusin UK the Officit vaatama, aga kuna Teriliisil on liiga aegleane nett, siis ka sellest ei tulnud midagi välja. Lugesin siis niisama veidike mingite asjanduste kohta vikipeediast ja lehitsesin natuke ühte raamatut Descartesist, sest me Toomasega paksime tegelikult ühele oma mentordavale ettekande materjalid välja otsima (me tahame, et ta teeks ettekande formaalsest ja eminentsest põhjuslikkusest, kui keegi teab mõnda head ülevaadet sellest, siis palun öelge). Aga nagu juba varemgi selgus siis kooliasjadega tegelemisest ei olnud mu keha ja vaim just kõige vaimustunud. Nii raport jätkub: mängisin kolm mängu Go'd veebis, millest kõik kaotasin. Siis vhepeal oli kell nii palju, et peab sööma hakkama ning peale seda tuli mul geniaalne plaan hakata lugema mõnda neist sajast raamatust, mis mul pooleli on. Nt Terxu juures on mul pooleli Faust, Hesse lühijutud ja Surm Veneetsias. Valisin Thomas Manni ja kuigi selles jutus oli oma niiske võlu ei olnud minust suurt lugejat (kohe jõuame tähtsa momendini) ja siis ma hakkasingi bloggima.

Nüüd on siis ettevalmistused blogiks tehtu ja nüüd peaks siis nö blogi ise hakkama. Kerge kiusatus on postmodernistlikult see asi nüüd, alguses pooleli jätta. Sest mida mul ikka enam öelda on, kui kõik on juba öeldud. Ega mul ju midagi öelda olnudki, lihtsalt rõõm blogimisest.

Aga siiski võiks vist midagi veel rääkleda, prääkleda, kraakleda, šmaakleda. Teha nokk lahti ja nagu leevike teha kohatult kraaks kraaks. Aga leevikesed ei tee ju kraaks kraaks? Miks ei tee? Miks ma ei või seda oma blogis kirjutada kui ma tahan. Leevike võib ju teha ükskõik mida, visata hundiratast ja teha koerustükke, olla hiirvaikne või kaval nagu rebane. Kui ta kõikke seda võib, miks mitte siis kraaksuda nagu harakas? No näed siis, kui jutt otsa saab, siis ikka rõõmbsad mõtted nagu herned kasvavad pähe, ikka veidruse radad jalale alluvad, kanduvad randa ja seisklevad ringi. Nii nii, nüüd mul meenus, mille üle ma veel tahtsin siin hõisata. Nimelt selle kuu lõpus (ehk siis 1,5 nädala pärast) sõidame Lilliga Bremenisse. Seal toimub üks folk festival, mida Feliksi sõber korraldab. Sel aastal on to festar balti teemaline ning see korraldajast sõber soovis mingisuguseid balti kunstnike ning Feliks soovitas muidugi Kellit (sest ta on siis külas olles tema töid näinud) ja küsis, et ehk ma tean veel kedagi. Muidugi kutsusime siis Lilli ka ja Antoni. Kes otse berliinist sinna folk-grafitit tegema tuleb (lausa BAPi kokkutulek :p). Meie Lilliga läheme siis kohale ja võtame ka tööd kaasa (piletid makstakse muidugi välja). No vot, see on selline muhedus. Kohal oleme kuus päeva. Sega peaks fun olema.

Nii siis nüüd ma juba tunnen, et ma olen blogeerimise ammendanud. Asume vist varsti Terxuga üht itaalia filmi vaatama - Zettebelletze (või kuidas see kirjutataksegi), seitse iludust eesti keeles. Ega mul just kõrged ootused selle filmi suhtes ole aga intaalia klassika vist ja noh ega see vast mööda külgi alla jookse. Ütlen veel nii palju, et tegelikult ma hakkasin blogima (nüüd tuli melde miks ma üldse arvuti uuesti lhti tegin :D), sest tahtsin õtudele siia talvisest ja lumisest tallinast pilte üles riputada. Aga millegi pärast Terxu Mac ei tunnistanud mu telefoni ja ei tahtnud sealt pilte kätte anda. Ehk teine kord siis. Auf vieder sehen!

Aga nüüd ma olen juba ammu terve, aga plogida siiski ei viitsi (valetaja paradoks eks).

Oh seda sügist, haigus alati ta varjus käib. Sall ja punaseks nuusatud nina, palavikuline pilk ja valge palge, nii ta ikka tuleb. Siin siis minagi sain mingi viiruse või miskit. See Henriku uus plaat tundub nagu puhas kuld, mõnus vahetu Camera Obscura esteetika, sobib ilusti sügisesse, et aega maha võtta. Kohe hakkame Toomasega Descartesit lugema. Kuna mul on kerge haigusekühm, siis kirjutan nii eklektiliselt. Mediteerin siin ja lihtsalt midagi tuleb vahepeal pähe.

Ja eelmine kolmapäev oli Cafe Petersonis Go klubi, mis oli päris muhe, kuigi ma pidin sealt varakult lahkuma. Järgmine kolmapäev aga jälle, kõik huvilised teretulnud :). Teriliis käis täna Käsmus seenel ja mustikal ja nüüd praeb õhinaga ja ma pean nüüd minema köki nuusutama, sest ta on juba kolm korda kutsunud ja käinud siin deklameerimas, et nii hea hõrk lõhn on. No eks ma siis lähen. Homme pidavat seene gishi oodata olema, tundub huvitav. Lisaks sellel olen sin ajaloo asju lugenud, sest esmaspäeval on ümbrikueksam. Ja neljapäeval oli Kelder, mis toimus hoopis linnahalli kõrval mereääres, sest Mott ei leidnud keldri võtit üles. Enne seda käisime veel tema maja katusel ja pööningul. Kohal oli liikmeid kolm - mina, Mott ja Kaia. Kaia joonistas, meie Motiga vestlesime. Huvitav oli, sest ma pole Motiga varem nii neljasilmselt vestelnud.
Rapordi lõpp, sest ma pean nüüd seene aroome degusteerima minema.

ps: ma arvan, et Go on filosoofidele sobilik mäng! Mott pidi olema Go käpp, peaks kunagi taga mängima.

GO!

Õtud külas lõbu laialt. Anni tõi mulle jaapanist Go mängu (ma ise tellisin) ja peab ütlema, et see on mõnus. Tommiga telklaagris veits mängisime ja siin õtudega ka väheke ja siis aeg ajalt veebis. Mulle tundub see mäng palju põnevam, kui male. Ei tea miks, aga nii see on. Nii et kui keegi tahab mängida, siis hakkame pihta. Karoliina (välenäpp, ma ütlesin talle, et sada paar aastat tagasi oleks ta olnud kosilastele hea saaks) õmbles mulle Go lauale kotikese või ümbrise ja nuppudele kukrud, nii et asi on väga spets. Kõigepealt ta käis abakhanist kangaid ostmas ning järgmine päev õmbles endale hommikul kaks seelikut ja siis pärastlõunal Go-koti. Ütles, et meil on siin nii hea õmblusmasin, et asjad saavad lausa ise valmis. Go go Karoliina. Lisan siia ka pildi sellest mängust. See pilt on netist aga minu mäng on täpselt sama sugune :)

Hehehe, olen praegu kultuuriteaduse vastuvõtukollokviumis ja kirjutan salaja blogi :D. Tegelikult mitte nii lambanahkselt, et küsitlemise ajal, vaid meil on siin väike paus, sest viimasel päeval paljud jäävad ära. Vast on juba kuhugile sisse saanud ja siis ei hakka enam tulemagi.

Tamm ja Krull vestlevad siin noortest eesti luuletajatest, ei hakka kirjutama mida :), see polegi tähtis ja Lahe niisama chillib (issand, nüüd tuli üks hullu emo-tukaga noormees sisse ja ma ei saa enam bloggida).

Noo nii, sitten sitten! Sess on nüüd põhimõtteliselt läbi ja saab lubada endale mõnusat blogikirjutist, koos Panda Bear'iga (väga mõnus muusika). Täna andsin ära oma Teksti lingvistilise analüüsi essee. Kuna selle kirjutamiseks jäi ainult 1 päev, siis jään oma 5 (no tegelt seitse, kui tiitelleht ja kasutatud kirjandus kaasa arvata) lehekesega Eva 11 lehelisele Liotardi esseele alla ja niii uhkelt end tunda ei saa, aga tunnen siiski :). Imelikul kombel sain kibekähku (paari tunni pärast) hinde teada ja õppejõult isegi kommentaari (no ma tegelt ise kirjutasin talle, et kui ta leiab aega, siis ma kergest tagasisidest ära ei ütleks), mis seisnes selles, et essee on muidugi huvitav aga mul on vähe aega ja kirjavead võtsid punkti alla. Eks ma ikka kiirustasin veits ja kõike ei jõudnud üle kontrollida, aga pole hullu, B on ju super. See sessi on siis esialgu üpris hästi lõppenud, eks näis, mis ülejäänud hinded tulevad.

Söön ja mõtlen siin, et võiks tõesti nii olla nagu Eva kirjutas, et kirjutamise eest võiks raha saada, näiteks blogimise eest. Siis ma siia pilte üldse ei paneks, sest words are money, naa miin! Kirjutan ja kirjutan siin ja panen tähele, et ma tegelikult ei kirjuta. Kuulan siin Panda muusikat ja jään aknast välja vaatama. Panda Bear, sellega meenub üks anime mida me paar nädalat tagasi Terxuga vaatasime - Panda Go! Panda (või kuidas see täpselt on). See oli üks maailma jaburamaid multikaid, eriti eestlasele, kes on hästi Pipi Pikksuka ja kolme karu seiklustega kursis. See multikas oligi selline sürr remiks Pipist, kolmest karust ja jaapani animest. Aga mitte mingil lamedal kujul jäljendus, vaid geniaalne flip around. Peategelane on nagu Pipi, punasd patsid jne ja elab üksi. Siis talle tulevad külla suur isapanda ja tema väike poeg ja nad otsustavad, et kuna pseudo-Pipi elab üksi ilma vanemateta, siis pandaisa hakkab tema isaks. Ja kuna väikesel pandal ei ole ema, siis pseudo-Pipi (ma ei mäleta, mis ta päris nimi oli seal) hakkab tema emaks ja kõik on õnnelikud!!! Kui suur panda hakkab isaks, siis see tähendab, et ta peab hakkama kaabut kandma, lehte lugema ja piipu tegema, mida panda hea meelega ja suure tõsidusega tegi. Ja muidugi hommikul pidi ta tööle minema, algul see tegi ta kohmetuks, kuid hiljem hakkas ta loomaaias tööl käima :). No vot, seal oli iagsugust lisajaburust veel lisaks, aga ega kogu lugu pole mõtet ümberjutustama hakata.

No vot, mul siin ka Panda Bear laulab ja vaatan, et täna on päris ilus ilm. Varsti hakkab telekast Juri Lotmani Vestlusi vene kultuurist, mida hakkan põnevusega vaatama. Mis siis ikka, lusti ja lõbu maailma laia. Piis

Täna (õigemini just, umbes 1,5 h tagasi) oli Marxi eksam, ehk siis vestlus. Praegu on selline pinge langus, et ajab naerma. Ilm on õues vihmane, tuuline ja jahe aga absurdselt hea on olla. Millest siis selline naljakus? Kohe alustame algusest (kõlab juba nagu Hegel, mis?).

Teisipäeval (täna on neljapäev) oli Kirjendusteose analüüsi eksam, mis muidugi tähendas seda, et nädalavahetuse + esmaspäev tegelesin poeetikaga ja põhimõtteliselt Marxi poole ei jõudnud vastatagi. Teisipäeva hommikul, kui veel viimaseid riismid üle vaatasin sain aru, et kõik tundub nagu üpris selge olevat. Eksamil aga sain ma selle ainukese küsimuse (Dramaatika ja jäljendus), mida ma ei olnud otseselt õppinud. Kaudselt aga küll, nii et halvasti vast ei läinud, kuigi mul õnnestus draama ja dramaatika segi ajada ja seega kirjutades olin veits kimbatuses, et mis on mis ja millest ma nüüd kirjutan või peaks kirjutama. No vot siis, nüüd Marxi juurte juurde! Teisipäeva õhtul (peale tööd) hakkasin, siis Marxi lugema. Üllatus üllatus, seda materjali oli päis palju. Marxi ennast ei olnudki nii palju, mingi 40-50 lk'd, kogu kursuse peale. Kuid igaks tunniks oli Mägi hunniku kommentaare kirjutanud ja need kõik kokku on päris paks patakas. Tgein siis tööd teisipäeval aga suurema osa jätsin kolmapäevaks. Aga juhtus, mis juhtuma pidi. Millegi pärast ma ei saanud teisipäeva öösel korralikult magada (ma ei mäletagi enam võibolla läksin liiga hilja magama), hommikul olin nagu unepomm. No nii õhtul siis, kui hakkan agaralt õppima ja kirjutama, sain aru, et ma olen ikka uninekaruott, loen ja loen ja midagi aru ei saa, mõte jookseb mööda lehe ääri, ääri veeri hoian paberit käes, nagu viimne päev oleks käes ja siis selles apokalüptilises väes sain aru, et kõik, nii ei saa. Panin asjad kokku ja läksin raamatukogust koju. Mõtlesin, et kirjutan mägile ja vabandan või küsin aega juurde või midagi, aga siis mõtlesin, et suva lähen kohale ja ütlen siis eksamil. Nii, dünastia läheb edasi! Läksin siis kodu ja kõik oli muhe, suht vara läksin magama ja hommikul olin purikas, värske nagu porganda, selge nagu seep, selg sirge nagu lipuvarras (sest täna on Eesti lipu sünnipäev). Hetkel mul tööl mingeid pakitsvaid asju ei ole, seega sain rahus terve hommiku õppida ja mingid märkmed isegi kirja panna. Kell üks läksin siis eksamile aga alles 14.45 pääsesin löögile, mis oli iseenesest hea, sest sain veel asju korrata. Vestlusel Mägi võttis mu kirjutise ette ja hakkas küsima ja nii see läks. Rääkisime pikalt ja pärast sain A - jeejeejee! Ma arvan, et siin tuleb kasuks see, et Marx on klassikalise filosoofia traditsiooni otsene järgija, nii et kui midagi Aristotelesest ja Hegelist tead, siis terminoloogia ja meetod on üldjoontes sama ja see mind päästiski! Ma tegelikult hirmsasti põdesin selle eksami pärast, sest ma olin end juba üpris krussi õppinud selle maraton õppimisega ja ma juba ootasin millal see läbi saab. Nüüd siis läbi? Ei! Mägi arvas, et me võiks korra veel kokku saada ja vestelda, aga nüüd on see ainult hea, kui mul hinne juba käes ja ma tean, et see on positiivne ning ei ole mingit ajapeale rabelemist lugemisega.

Sess mul veel siiski läbi ei ole, pean tegema veel Teksti lingvistilise analüüsi essee. Seal pidime valima mingi teksti ja siis talle analüüsi tegema. Filosoof nagu ma olen soovisin teha tähenduse teemal ja hakkan analüüsima mingit juppi Heideggerist. Üks vaatenurk on kindlasti Carnapi haideggeri tähenduse või pigem tähendusettuse kriitika. See on põnev ja selleks ei ole mingisugust otsest ajalimiiti, nii et ootan juba põnevusega selle tegemist.

Ja siin üks lahe räpivärk ja muster või tapeet (maitea kuidas seda nimetama peaks), mis ma netist leidsin. Need on selle Geoff McFetridge'i tehtud, üks (vist USA) disainer, teeb the Whitest boy alive'le kujundusi ja sealt hakkas meeldima :) See lugeja mees - ei maksa märkamata jätta toolijalga.

Eile Terx leidis kapist mingi vana kasti, kus tal on lademes vanu fotosid, mis ta teinud on. Seal oli ka üks pakike pilte, mis ta kunagi minult laenanud oli ja ennenäe, mis lõbusused sealt välja tulid. Ehk siis fotoblogi jätkub :P!

ps: piltide autor on Karoliina (aka Õtu)

Õtud, ma panin sinna jälle mingeid pilte üles. Küll fotokas on hea, päästab mind kirjutamise vaevast.

http://picasaweb.google.com/Ott.Kagovere

Ei viitsi kirjutada, vaadake pilte :)

sõpradele rõõmuks

Tükike mu õe blogist, ehe Kreeka absurd:

kreeka elu:

laupäev oli ilus kylm ja päikseline ja kui ma ennelõunal kloostri ees hoovi pyhkisin, siis yhel hetkel tuli keegi härra, kes peale teretamist viisakusest hetkeks seisma jäi ja kysis: „kas need on konnad?” eeldusel, et inimesed on tavaliselt terve mõistuse juures, jäin ma ka kaasaelevalt kuulatama, sest õhk tõesti oli igasugust kädinat ja kvaaksumist täis. härra kyllap arvas, et ma ei saanud tast aru ja kysis uuesti, seekord tõesti käega yles puude otsa näidates: „kas need on konnad?” ma kokutasin veel veits ja siis ytlesin, et ikka varesed. „ah varesed?” ytles mees veidi pettunult. „nii konnade moodi kõlab,” ja astus edasi.

Eelmine töönädal lõppes kerge väsimuse ja sellest tingitud paksu nohu ja peaaegu, et peavaluga - selline imelikkus oli peas, et ei saanud nagu aru kas pea valutab, hakkab kohe valutama või on niisama veits väsinud ja paks. Millest siis selline asi? Nimelt oli ju jaanuaris sess, mis tähendas seda, et enamus vaba aeg kulus õppimiseks (loe filosoofia lugemiseks). Peale jaanuari aga algas uus semester ning ülikoolitöös tähendab see palju asjatamist ja sebimist. Ülikoolis õppimises aga seda, et algavad uued kursused ja uued asjad mida lugeda ning ühtlasi peab ka vanda (sessijäägid) ära tegema. Nii ma siis toimlesin ja kulminatsioon või katarsis oli reedel. Reede oligi tegelikult viimane deadline mil oli vaja esitada Viigi tekstide kokkuvõtted. Kui reede oli ametlikult läbi, siis tundsin kuidas haiguse lained mus tõusevad. Tatsasin siis vaikselt Terxu juurde ja chillisime siis rahulikult. Kuna Teriliisil on mingi Rooma hullus hetkel, siis vaatasime sellist klassikat nagu Benhur :). Terve nädalavahetus mööduski sellise taastumise tähe all. Enamasti lesisin läpakaga diivanil teki sees ja tegin järgmiseid asju (peale söömise): kuulasin muusikat, sobrasin netis ja lugesin mõningaid huvitavaid asju, vaatasin filme ja family guy'd. Korra proovisin isegi lugeda üht kooli asja aga sain kohe aru, et see on viga, sest kui pea on ikka nohu täis, siis sõnad sinna ei mahu. Novot, ja selline vegeteerimine tegi imesid. Esmaspäeva hommikul olin nagu reipus ise, nohu nagu eriti ei olegi (enamasti ainult õues, sest seal on külm), enesetunne hea ja kõik siina juurde kuuluv. Tegelikult on mul isegi selline rahulik rahulolu, nagu oleks mingist sõjast läbi käinud (ma nüüd nati liialdan) teadmisega, et olen võitnud. Tegelikult ma midagi võitnud ei ole, aga eksamid ilusti sooritatud ja muud asjad tehtud ja see on super. Mulle tundub, et iga sessiga saavad filosoofia asjad mulle üha selgemaks. Filosoofia, mis vahel tundub nii laialivalguv konkretiseerub ja näen oma kohta selles selgemalt. Novot selline jutt siis. Ega ma vist väga haige tegelikult ei olnud, mul ei olnud palavikkugi, vaid lihtsalt veits väsinud. Rääkisime Elega sellest ja ta ütles, et assistendid kes õpivad samal ajal enamasti väsivad ära. Ma siis mõtlesin, et ei tea pole nagu hullu, aga tasus seda ainult mainida, kui juba sain ninapihta :). Aga mulle meenub ka üks jutt sümpoosiumilt, kus ma rääkisin, et olin lehest lugenud, et Pärdile oli kõige viljakam olnud töödata siis kui lapsed klaveriümber ringi jooksid ja teda segasid ning Luure selle peale ütles, et see on sellest, et kui sind segatakse, siis on kõige parem keskenduda, sest sa lihtsalt pead end keskenduma sundida. Mul tööga vast samamoodi, et kuigi on vähe aega õppimiseks, on selle eest see aeg mis ma leian seda kompaktsem :).

Naljakas juhtum juhtuska nende keppidega: nimelt läksime Teriliisiga säästukast mööda (mina muidugi keppidel) ning selle ees pesitses mõnusalt üks parm. Kui me temast möödusime, siis ta jõllitas mind sellise näoga, nagu kaaluks kas öelda mulle, et ma olen suusad koju unustanud või mitte. Aga jäi ütlemata, arvas vist et see on mingi deliirium. Ilmselgest hämmingust oli aru saada, et kepplev mees tema säästukatagusesse pruuni maailma ei sobinud ning arvatavasti ta lihtsalt eiras seda anomaaliat :).

Olen nüüd kepivend!

Jah, nii see on, kui näete kusagil metsavahel või rannas inimesi kepikõndi tegemas, siis teadke, et nüüdsest olen üks nende seast. Nädal tagasi ostsin lõpuks kepid ära ning hakkasin siis nendega ringi tatsama. Kuna Teriliis sunnib mind üpris tihti endaga jalutama, siis olen ammu mõelnud, et võiks ju siis ka nende kätega askeldada, muidu teised passivad lihtsalt otsapidi taskus nagu mingid suitsuvorstid ja see on ju lihtsalt käte raiskamine. Ja peab ütlema, et ma olen selle asjaga väga rahul. Esiteks, teeb kogu kehaga liiklemine selliste külmade ilmadega seiklemisel sooja. Teiseks, saan ma palju kiiremini edasi, sest uskuge või mitte aga mina olen pikk ja aeglane, samas kui Teriliis on lühike aga väle ja sibab mul koguaeg eest ära. Minul ei olnud selle vastu midagi, kui ta mul eest ära sibas, saingi veits puhata aga asi oli selles, et ta ei leppinud sellega, kui pidi mind koguaeg järele ootama. Nüüd olen aga mina see, kes vahel eest ära suusatab. Kolmandaks, on mul peale "suusatamist" palju sportlikum tunne, kuigi erilisi ma ei tea mis jõu ja ilu numbreid pole sooritanud. Ma olen vist üpris anti-sportlike eluviisidega, nii et selline kerge soome pensionääri sport on mulle väga sobilik (kui pensionärisport tundub iiga kentslik, siis võib ka tudengisport öelda, nagu frisbi näiteks). Mul kohe meenub Helsingi laiff ja vaade mu ühika aknast ja too park, mis sealt peaaegu paistis ja kust sai randa minna ja jalgpalli mängida. Seal vist muud ei tehtudki, kui kepikõndi, nii noored, kui vanad, kuked kanad... kõik kepplesid ringi (peaaegu oleks Kepler kirjutanud).

Homme on teadusfilosoofia eksam, pöidlad peos! Kuna ma lähen varasemal kuupäeval eksamit tegema, siis loodame, et ka küsimused on lihtsamad :).