Mõned muusika mõtted

Sel laupäeval oli mul mingi huvitav hetk, kus otsustasin teha mp3emängijas suurpuhastus, kustutada palju vana kraami ja lasta värske heli masinasse. Kuna olin just ühelt sõbralt saanud väikese hunniku toredaid albumeid (jagasin üht teist ka FBs - Kurt Vile, Ducktails, Toro Y Moi, Julianna Barwick) ja need mängijale toppinud, siis mõtlesin, et kui juba, siis juba teha suurem verevahetus. Seega tõmbasin endale kõik albumid mida ma juba ammu olen kuulata tahtnud, aga ühel või teisel põhjusel pole hankinud. Üheks impulsiks oli siit lehelt leitud selle aasta (thus far) top 10 albumid, otsustasin experimendi korras nad kõik endale tõmmata. Tavaliselt ma nii ei tee, aga kuna need plaadid, mis ma sõpsilt sain, olid kõik nö uued reliisid, siis mul oli kerge eufooria uue muusika suhtes (uue siis selle aasta väljalasete tähenduses). Nii ma siis enamuse neist tõmbasingi (10st 7 vist, no osad oli see sõps mulle sealt juba andnud ka eksole).

Kui värske muusika peos, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ka veidi vanu asju mida ma millegi pärast pole endale tõmmanud, kuigi olen tihti mõelnud, et võiks kuulata. Noh, eks üks mõjur oli ka see, et eelmisel päeval käisin laseringist läbi ja ajasin veits Sandriga juttu. Ta näitas kerget plaadihunnikut, mille ta oli endale kokku kogunud ja plaanis nüüd välja osta. Seal oli (meeldivaks üllatuseks) palju jazzi ja klassikat aga ka This Mortal Coli mingisugune album. Ma olin kohe üllatunud, sest TMC on ju 4AD kuulus bänd. Kuigi mulle 4AD asjad on igati meeltmööda, ei ole ma millegi pärast TMC kuulanud. Kodus siis asusingi neid tõmbama (tõmbasin nende esimese albumi). Ja kui 4AD peale asi läks, siis pidin endale tunnistama, et ma olen tegelikult ainult ühte Cocteau Twinsi plaati kuulanud (Head Over Heels) ja tundsin häbi, sest see üks plaat mulle väga meeldib. Tõmbasin siis ka nende esimese albumi. Ja lisaks sellele mõtlesin, et vaatan järgi mida tähendab veel üks 4AD suurkuju, nimelt Dead Can Dance. Mul oli kunagi üks sõbrants, kes kuulas sellist metali ja gooti asja ja ta kunagi andis mulle ühe DCDi plaadi, aga see oli veits liiga 'diip' tol ajal. Aga samas see nimi jäi mulle meelde. Tõmbasin ka nende ühe albumi (teine album, It Will End In Tears).

Nüüd on juba esmaspäev ja ma olen üht teist jõudnud seedida. Kui ikka on pikem bussisõit ja läbi linna jalutuskäik, siis saab ühe albumi täitsa ilusti läbi kuulata. Siin siis väike ülevaade.

This Mortal Coiliga olid mu ootused suured ja neid asusin esimesena kuulama, kui kahuks sama suur oli ka pettumus. Kuidagi igav, liiga konstrueeritult sünge või kurb on see muusika. Ei oska öelda. Tõmbasin just ka nende järgmise albumi, eks näis ka see meeldib rohkem.

Teiseks kuulasin Cocteau Twinsi albumit Garlands (kohe TMC otsa) ja seal, imelikul kombel, oli kvaliteedi vahe kohe tunda. Kuigi peale umbes kolme korda kuulamist sain aru, et see siiski ei ole minu arust väga hea plaat. Kuidagi liiga üheülbaline. Samas algus on hea, esimesed kolm lugu kruvivad väga hästi pinget, iga looga läheb album paremaks. Kolmas lugu But I'm Not - on kindlasti üks parimaid CT laule. Aga peale seda minu jaoks seal midagi väga põnevat ei tekkinud, kolmas lugu on nagu kulminatsioon. Mind üllatas kui erinev see album oma kõlalt on hilisemast CT loomingust ja milline hüpe on kahe esimese albumi vahel. Jääb mulje nagu CT stiil ei ole veel täiesti välja kujunenud. Nad kõlavad seal üpriski teiste samaaegsete gooti/newwave bändide moodi, aga samal ajal siiski kõlavad üpriski originaalselt. See on selline plaat kus on väga häid hetki, kuid tervik on veits monotoonne. Nii et terviklikult ma seda arvatavasti väga palju kuulama ei hakka, jupiti aga küll.

Tänahommikul kuulasin ka Dead Can Dancei ja ma ei oska veel midagi kindlat öelda. See on selline eepiline ja dark aga samas kohati nagu igav, kohati ka hea. Ma ei saa veel sellest bändist päris sotti, seega kuulan neid veel, eks hiljem selgub kas on hea. Halb igaljuhul ei tundunud.

Sellega pole mu 4AD saaga veel lõppenud :). Olen alati olnud suur Bauhausi fänn, kuid ka neilt on mul ainult nende esimene album (In The Flat Field), mis kindlasti üks mu lemmikplaate läbi aja. Teisi aga millegi pärast ma ei ole tõmmanud. Nüüd siis tõmbasin nende teise albumi Mask. Kahuga ma olen tihti vaielnud selle üle kas Bauhaus on hea bänd (tema arust nad on David Bowie koopia) ja nüüd nende teist albumit kuulates pean tõdema, et kuigi see album ei ole täiesti halb, ei ole sel nende esimese albumi särtsu ja sügavust. Ja seda kuulates saan ma aru mida Kahu silmas peab. Aga sellegi pooles on nad In The Flat Field'iga end mu lemmikute hulka kirjutanud. Aga noh, minuga vist ongi nii, et tihti ma räägin kellelegi, kui hea mõni artist on, pidades silmas tegelikult tema ühte konkreetset albumit. Nagu näiteks Bob Dylani puhul, ta on mu suur lemmik, kuid tegelikult ainult oma esimese albumiga (või noh, esimese viie albumiga, ehk siis sellega mida nimetatakse tema folgiperioodiks, kuid see esimene on neist kõige parem). Hilisemat Bobi ma nagu väga pole viitsinudki kammida. Aga kuna ta suutis (ka Bauhaus) ühe niii hea plaadi teha, siis sellega on ta mu südame võitnud.

Tõmbasin nüüd koos Bauhausiga ka Cocteau Twinsi labumi Treasure ja This Mortal Coili albumi Filigree and Shadow. CT praegu kuulan ja see on päris hea, kuid tundub, et Head Over Heels on siiski parem, kuid mine tea, see tundub ka selline plaat olema, et peab mitu korda kuulama, et selge arvamus tekiks. TMC jääb aga hommseks.

Muusikale lisaks vaatasin nädalavahetusel ära filmid (lapsepõlve lemmikud) Alien ja Aliens. Alien meeldis mulle väga, Aliens meeldis ka aga vähem. Just vaidlesime skaibis sõbraga, et kumb film on parem. Talle meeldib Aliens, mulle Alien. Well, eks mõlemal ole omi etki. Esimene on nagu psühhim, selline atmosfäärikas, nagu Kosmose odysseia. Teine on actionfilm. Sellega ma lõpetan. Head ööd!

PS: MA-töö tuleb ka aga veidi aeglaselt (see lugemine ja kirjutamine ei käi üldse nii kiiresti), võiks kiiremini tulla, aga eks siis peab lõpupoole väikese spurdi tegema.

The Throne of monk Nestor

Sõber rääkis mulle huvitava loo Turgenjevist. Kui ta avaldas oma raamatu “Eelõhtul”, siis kirjanduskriitikud ülistasid raamatut ja ütlesid, et see räägib revolutsioonist. Turgenjev aga vastu, et ei ei, see ei räägi üldse sellest. Kriitikud olid aga vastanud, väga tore, et te nii ütlete, kuid kahjuks on see kõigest üks arvamus. Me respekteerime seda, kuid see ei muuda fakti, et raamat räägib revolutsioonist. Sellega ma tahan öelda, et kavatsen tantsuetendusest “The Throne of Monk Nestor” (edaspidi TTOMN) kirjutades järgida sama taktikat, mida Turgenjevi kriitikud. Nimelt, ma ei lähtu kunstniku/tantsija/lavastaja Karl Saksa etenduse kontseptsioonist, vaid oma enda interpretatsioonist ja mõtetest, mis mul seda etendust vaadates tekkisid. Ma arvan, et mul on õigus teha seda selle tõttu, et etendust vaatasin ma nö. puhtalt lehelt. Ma polnud midagi selle kohta lugenud, ei plakatit, ega treilerit näinud ning kõigele vaatamata oli antud etendus väga kõnekas. Hiljem etenduse kontseptsiooniga tutvudes tundub mulle aga, et see ei anna etendusele suurt lisaks. Kaasaegse kunstiga kokku puutudes leian end vahel mõttelt, et too kunstiliik on üle kontseptualiseeritud. St. mitte et kontseptualiseerimine oleks halb, kui see end õigustab, kuid tihti jääb see kunsti juures mõttetuks rudimendiks. Alles hiljuti käisin ma Hobusepea galeriis mingisugust uue graafika näitust vaatamas, kus näituse kontseptsioon tunudus igavalt külge poogituna (see oli see näitus kus paber kuused olid purkidega seinale pandud). Neile noortele kunstnikele ma oleks tahtnud ütelda – tehke rohkem kunsti, ärge mõelge nii palju! Jäi mulje, et kunstnikud kartsid, et kui kunstil ei ole kontseptsiooni, siis on kunst iganenud ja vana. Kahjuks aga halva kunsti puhul konseptsioon ei päästa, hea kunsti puhul on vahel keskpärane konseptsioon aga üleliigne. Kui mõlemad (kunst ja selle konsepsioon) on suurepärased, siis on tihti nii, et konseptsiooni ei peagi eraldi välja tooma, vaid see kõneleb juba kunstis endas. Igatahes kõik kunsti ja kontseptsiooni kombinatsioonid on lubatud, kui nad end õigustavad. Kui see aga kuhugile külge kleepida lihtsalt selle pärast, et kontseptuaalne kunst on in, siis võib see üldist kunsti muljet veits alla kiskuda. TTOMN puhul ei taha ma öelda, et etenduse idee oli üleliigne, kuid samas jäi see eelnevate teadmiste puudumise korral etendusest väljalugmatuks. Huvitaval kombel aga ei olnud selles midagi häirivat, etendus ei jäänud selle tõttu tühjaks, arusaamatuks – vastupidi, oma minimalistlikul viisil oli etendus sõnatukstegevalt kõnekas.
Etenduse kunstiline keel on karjuvalt minimalistlik, meditatiivselt kummitav, tantsija läheks justkui vaikselt, samm sammult hulluks, teda tabaks üha suvenev, kasvav haigusehoog. Etendust vaadates tekib küsimus, mille arvele kogu seda miimikat panna, mis on selle põhjuseks ning muidugi riputasin kõik oma küsimused ainsa vihje külge, milleks oli religioon. Minu esimesed mõtted olidki sellest, et etendus räägib munga sisemistest kannatustest. Religioosetest, eksistentsiaalsetest küsimustest, mis munka rõhuvad. Etenus algab põrandale projitseeritud valgusribaga, millel munk hakkab rahulikul edasi tagasi käima. Juba selles ainitises liikumises on pinget ja sümboolsust. Valge riba (umbes meetri laiune) keset pimedat saali. Kas see on munga valitud tee, Jumala seatud rada? Jalutamine muutub ekspressiivsemaks, munk hakkab vaikselt ja rahulikult käega (võib-olla kätega, ma ei mäleta) sujuvaid liigutusi tegema, nagu dirigeeriks tundmatut sümfooniat. Kogu see olek on vastuoluliselt karjuv, sest selles näilises harmoonilisuses on midagi tohutult rahutuks tegevat. Suur osa on siin kindlasti ka helitaustal, milleks oli kergelt ragisev industriali maiguga müra ambient. Üksikule valgusribale lisanduvad veel kolm valgusriba, millest moodustub saali ümbritsev ruut. Etendust vaadates interpreteerisin seda ruutu, kui religiooselt dogmaatilist teed, millest kõrval kaldumine on keelatud. Munk seda ei teinudki, kuid ta liigutused väljendasid teatavat sisemist piina, ebainimlikku moondumist, mida samaaegselt surus alla munga rafineeritus. Jäi mulje nagu iga liigutus, mille munk tegi kõhkles kontrolli ja kontrolli kaotamise vahel. Just see vastuolulisus jättiski mulje inimese sisesest skisofreenilisest võitlusest, teatavast soovist end ületada, väljendada midagi keelatut, midagi, mida üheaegselt häbeneda ja avaldada, võitlusest Jumala ja inimese vahel. Liikumine kasvas vaiksest jalutamisest hüppamiseks, tõmblemiseks, vehkimiseks, roomamiseks ja kõike seda teatava rafineeritud harmooniaga, mitte lahmimise, vaid liigutuste läbi kaalutud täpsusega ja plastilisusega. Hetkekski ei tekkinud muljet, et tantsija oleks oma keha üle kontrolli kaodanud, vaid vastupidi, see suur enesetadlikus, mis tantsijal oma kehast oli lisas igale sõrmeliigutusele teatava fabuleeriva sümboolika. Mööda ruudukujulist teed ‘tantsimine’ lõppes saali keskle projitseeritud valgusringiga. Arvatavasti pidi nüüd tantsija ümberkehastuma tšuudiks, keda munk kontseptsiooni järgi tantsimas näga. Ma ise arvasin, et kui algul oli tegu munga välise vaatlusega, siis nüüd avati meile munga tõeline sisemine mürgel, mis lõppes munga mahasurumisega, muljumisega, mina surmaga, sest valgusringi tseen lõppes groteskses poosis munga keha vedelema jätmisega.
Edasi juhtus palju segast – tuli tagasi valgusruut ja munk tansiskles seal edasi. Vahepeal tuli trossidega laest alla suur must ristkülik, mis tundus viitavat Kubricu “Kosmose odüsseiale”. Etendus lõpeb huvitava tseeniga kus munk heidab maha, käed avali ning laest liigub alla kuldne sibul (viidates vist Vene õigeusule).
Kunstist kirjutada on mõnes mõttes väga keeruline, sest kui kunsti lihtsalt kirjeldada, siis õigupoolest ei ütle see ju midagi. See on muidugi teatav liialdus aga kohe seletan, millele ma vihjan. Nimelt kui ma ütlen, et etenduses munk hüppas ja kargas, tegi harmoonilisi liigutusi jne, siis igaüks interpreteerib seda isemoodi. Kui sul juhtub olema mõni värske positiivne kogemus mõne tantsuetendusega (või kes teab millega), kus hüpati ja liiguti harmooniliselt, siis arvatavsti tundub see sulle positiivsena. Kui sul aga juhtub olema mõni negatiivne kogemus, siis võid sa vabalt mõelda, et oeh, jälle üks hüppamine ja kargamine ja harmooniline liikumine. Kui ma räägin üksikasjalikult kogu etenduse toimumiskäigu, siis kahjuks ei saanud te midagi teada, sest te ei olnud seal seda ise kogemas. No selge see, et kunst ei piirdu ainult minu ja sinu isikliku kogemusega, on palju muid külgi mida kunsti puhul arutada, kuid antud etenduse puhul oli just see isiklik puude kõige olulisem. Juba mainisin, et minu arust ei ole etenduse kontseptsioon suurem asi (st. see jutt, mis falaieril ja STÜ kodukal etendust tutvustab). Ei oska ma ka arutleda tantsutehniliselt, mis asjatundjatele oleks kindlasti huvitav. Mis mind aga selle etenduse juures paelus oli see, et vatamata kõigele oli tegemist väga mõjusa etendusega. See etendus asetas oma grotesksuses vaataja teatavale areenile, kuhu istub hukkamisel publik, vaadates surevat, suitsevat ja tõmblevat keha. Etendust vaadates tekkis tihti tunne, nagu munka piinataks ja meie, vaadates seda ja mis siin salata esteetiliselt nautides, oleme ootamatult piinaja rollis. Sest küsides kellele tantsija tantsib, siis ikka publikule. Etenuse jooksul kaob aga tantsija-publik eristus ära ja asendub munga solipsistliku maailmaga, kuhu meid on lukustatud. Tekib küsimus, mis õigusega istume meie siin mugavatel pinkidel ja joome baariletist kaasa ostetud õlut, vaatame justkui tsirkuse friiki – ühalt ennast publikule ohverdavat kunstniku, teisalt munga isiklikku maailma, seda mis mõeldud ainult tema ja ta Jumala vahele. Perversne esteetiline nauding sellest võimupositsioonist, kuhu paradoksaalsel kombel oleme ootamatult asetatud. Ühalt oleks justkui meil too võimupositsioon, teisalt on just kunstnik see kes meid sellesse rolli sunnib.
Midagi rohkemat ma ei oskagi öelda ja ehk ei ole vajagi. Ma soovitan kõigile seda vaatama minna, sest see etendus kõnetab hoopis teisiti kui mõni tavaline film või raamat. See kõne on isiklik ja seda peab ise kogema.