The Throne of monk Nestor

Sõber rääkis mulle huvitava loo Turgenjevist. Kui ta avaldas oma raamatu “Eelõhtul”, siis kirjanduskriitikud ülistasid raamatut ja ütlesid, et see räägib revolutsioonist. Turgenjev aga vastu, et ei ei, see ei räägi üldse sellest. Kriitikud olid aga vastanud, väga tore, et te nii ütlete, kuid kahjuks on see kõigest üks arvamus. Me respekteerime seda, kuid see ei muuda fakti, et raamat räägib revolutsioonist. Sellega ma tahan öelda, et kavatsen tantsuetendusest “The Throne of Monk Nestor” (edaspidi TTOMN) kirjutades järgida sama taktikat, mida Turgenjevi kriitikud. Nimelt, ma ei lähtu kunstniku/tantsija/lavastaja Karl Saksa etenduse kontseptsioonist, vaid oma enda interpretatsioonist ja mõtetest, mis mul seda etendust vaadates tekkisid. Ma arvan, et mul on õigus teha seda selle tõttu, et etendust vaatasin ma nö. puhtalt lehelt. Ma polnud midagi selle kohta lugenud, ei plakatit, ega treilerit näinud ning kõigele vaatamata oli antud etendus väga kõnekas. Hiljem etenduse kontseptsiooniga tutvudes tundub mulle aga, et see ei anna etendusele suurt lisaks. Kaasaegse kunstiga kokku puutudes leian end vahel mõttelt, et too kunstiliik on üle kontseptualiseeritud. St. mitte et kontseptualiseerimine oleks halb, kui see end õigustab, kuid tihti jääb see kunsti juures mõttetuks rudimendiks. Alles hiljuti käisin ma Hobusepea galeriis mingisugust uue graafika näitust vaatamas, kus näituse kontseptsioon tunudus igavalt külge poogituna (see oli see näitus kus paber kuused olid purkidega seinale pandud). Neile noortele kunstnikele ma oleks tahtnud ütelda – tehke rohkem kunsti, ärge mõelge nii palju! Jäi mulje, et kunstnikud kartsid, et kui kunstil ei ole kontseptsiooni, siis on kunst iganenud ja vana. Kahjuks aga halva kunsti puhul konseptsioon ei päästa, hea kunsti puhul on vahel keskpärane konseptsioon aga üleliigne. Kui mõlemad (kunst ja selle konsepsioon) on suurepärased, siis on tihti nii, et konseptsiooni ei peagi eraldi välja tooma, vaid see kõneleb juba kunstis endas. Igatahes kõik kunsti ja kontseptsiooni kombinatsioonid on lubatud, kui nad end õigustavad. Kui see aga kuhugile külge kleepida lihtsalt selle pärast, et kontseptuaalne kunst on in, siis võib see üldist kunsti muljet veits alla kiskuda. TTOMN puhul ei taha ma öelda, et etenduse idee oli üleliigne, kuid samas jäi see eelnevate teadmiste puudumise korral etendusest väljalugmatuks. Huvitaval kombel aga ei olnud selles midagi häirivat, etendus ei jäänud selle tõttu tühjaks, arusaamatuks – vastupidi, oma minimalistlikul viisil oli etendus sõnatukstegevalt kõnekas.
Etenduse kunstiline keel on karjuvalt minimalistlik, meditatiivselt kummitav, tantsija läheks justkui vaikselt, samm sammult hulluks, teda tabaks üha suvenev, kasvav haigusehoog. Etendust vaadates tekib küsimus, mille arvele kogu seda miimikat panna, mis on selle põhjuseks ning muidugi riputasin kõik oma küsimused ainsa vihje külge, milleks oli religioon. Minu esimesed mõtted olidki sellest, et etendus räägib munga sisemistest kannatustest. Religioosetest, eksistentsiaalsetest küsimustest, mis munka rõhuvad. Etenus algab põrandale projitseeritud valgusribaga, millel munk hakkab rahulikul edasi tagasi käima. Juba selles ainitises liikumises on pinget ja sümboolsust. Valge riba (umbes meetri laiune) keset pimedat saali. Kas see on munga valitud tee, Jumala seatud rada? Jalutamine muutub ekspressiivsemaks, munk hakkab vaikselt ja rahulikult käega (võib-olla kätega, ma ei mäleta) sujuvaid liigutusi tegema, nagu dirigeeriks tundmatut sümfooniat. Kogu see olek on vastuoluliselt karjuv, sest selles näilises harmoonilisuses on midagi tohutult rahutuks tegevat. Suur osa on siin kindlasti ka helitaustal, milleks oli kergelt ragisev industriali maiguga müra ambient. Üksikule valgusribale lisanduvad veel kolm valgusriba, millest moodustub saali ümbritsev ruut. Etendust vaadates interpreteerisin seda ruutu, kui religiooselt dogmaatilist teed, millest kõrval kaldumine on keelatud. Munk seda ei teinudki, kuid ta liigutused väljendasid teatavat sisemist piina, ebainimlikku moondumist, mida samaaegselt surus alla munga rafineeritus. Jäi mulje nagu iga liigutus, mille munk tegi kõhkles kontrolli ja kontrolli kaotamise vahel. Just see vastuolulisus jättiski mulje inimese sisesest skisofreenilisest võitlusest, teatavast soovist end ületada, väljendada midagi keelatut, midagi, mida üheaegselt häbeneda ja avaldada, võitlusest Jumala ja inimese vahel. Liikumine kasvas vaiksest jalutamisest hüppamiseks, tõmblemiseks, vehkimiseks, roomamiseks ja kõike seda teatava rafineeritud harmooniaga, mitte lahmimise, vaid liigutuste läbi kaalutud täpsusega ja plastilisusega. Hetkekski ei tekkinud muljet, et tantsija oleks oma keha üle kontrolli kaodanud, vaid vastupidi, see suur enesetadlikus, mis tantsijal oma kehast oli lisas igale sõrmeliigutusele teatava fabuleeriva sümboolika. Mööda ruudukujulist teed ‘tantsimine’ lõppes saali keskle projitseeritud valgusringiga. Arvatavasti pidi nüüd tantsija ümberkehastuma tšuudiks, keda munk kontseptsiooni järgi tantsimas näga. Ma ise arvasin, et kui algul oli tegu munga välise vaatlusega, siis nüüd avati meile munga tõeline sisemine mürgel, mis lõppes munga mahasurumisega, muljumisega, mina surmaga, sest valgusringi tseen lõppes groteskses poosis munga keha vedelema jätmisega.
Edasi juhtus palju segast – tuli tagasi valgusruut ja munk tansiskles seal edasi. Vahepeal tuli trossidega laest alla suur must ristkülik, mis tundus viitavat Kubricu “Kosmose odüsseiale”. Etendus lõpeb huvitava tseeniga kus munk heidab maha, käed avali ning laest liigub alla kuldne sibul (viidates vist Vene õigeusule).
Kunstist kirjutada on mõnes mõttes väga keeruline, sest kui kunsti lihtsalt kirjeldada, siis õigupoolest ei ütle see ju midagi. See on muidugi teatav liialdus aga kohe seletan, millele ma vihjan. Nimelt kui ma ütlen, et etenduses munk hüppas ja kargas, tegi harmoonilisi liigutusi jne, siis igaüks interpreteerib seda isemoodi. Kui sul juhtub olema mõni värske positiivne kogemus mõne tantsuetendusega (või kes teab millega), kus hüpati ja liiguti harmooniliselt, siis arvatavsti tundub see sulle positiivsena. Kui sul aga juhtub olema mõni negatiivne kogemus, siis võid sa vabalt mõelda, et oeh, jälle üks hüppamine ja kargamine ja harmooniline liikumine. Kui ma räägin üksikasjalikult kogu etenduse toimumiskäigu, siis kahjuks ei saanud te midagi teada, sest te ei olnud seal seda ise kogemas. No selge see, et kunst ei piirdu ainult minu ja sinu isikliku kogemusega, on palju muid külgi mida kunsti puhul arutada, kuid antud etenduse puhul oli just see isiklik puude kõige olulisem. Juba mainisin, et minu arust ei ole etenduse kontseptsioon suurem asi (st. see jutt, mis falaieril ja STÜ kodukal etendust tutvustab). Ei oska ma ka arutleda tantsutehniliselt, mis asjatundjatele oleks kindlasti huvitav. Mis mind aga selle etenduse juures paelus oli see, et vatamata kõigele oli tegemist väga mõjusa etendusega. See etendus asetas oma grotesksuses vaataja teatavale areenile, kuhu istub hukkamisel publik, vaadates surevat, suitsevat ja tõmblevat keha. Etendust vaadates tekkis tihti tunne, nagu munka piinataks ja meie, vaadates seda ja mis siin salata esteetiliselt nautides, oleme ootamatult piinaja rollis. Sest küsides kellele tantsija tantsib, siis ikka publikule. Etenuse jooksul kaob aga tantsija-publik eristus ära ja asendub munga solipsistliku maailmaga, kuhu meid on lukustatud. Tekib küsimus, mis õigusega istume meie siin mugavatel pinkidel ja joome baariletist kaasa ostetud õlut, vaatame justkui tsirkuse friiki – ühalt ennast publikule ohverdavat kunstniku, teisalt munga isiklikku maailma, seda mis mõeldud ainult tema ja ta Jumala vahele. Perversne esteetiline nauding sellest võimupositsioonist, kuhu paradoksaalsel kombel oleme ootamatult asetatud. Ühalt oleks justkui meil too võimupositsioon, teisalt on just kunstnik see kes meid sellesse rolli sunnib.
Midagi rohkemat ma ei oskagi öelda ja ehk ei ole vajagi. Ma soovitan kõigile seda vaatama minna, sest see etendus kõnetab hoopis teisiti kui mõni tavaline film või raamat. See kõne on isiklik ja seda peab ise kogema.