Mõned muusika mõtted

Sel laupäeval oli mul mingi huvitav hetk, kus otsustasin teha mp3emängijas suurpuhastus, kustutada palju vana kraami ja lasta värske heli masinasse. Kuna olin just ühelt sõbralt saanud väikese hunniku toredaid albumeid (jagasin üht teist ka FBs - Kurt Vile, Ducktails, Toro Y Moi, Julianna Barwick) ja need mängijale toppinud, siis mõtlesin, et kui juba, siis juba teha suurem verevahetus. Seega tõmbasin endale kõik albumid mida ma juba ammu olen kuulata tahtnud, aga ühel või teisel põhjusel pole hankinud. Üheks impulsiks oli siit lehelt leitud selle aasta (thus far) top 10 albumid, otsustasin experimendi korras nad kõik endale tõmmata. Tavaliselt ma nii ei tee, aga kuna need plaadid, mis ma sõpsilt sain, olid kõik nö uued reliisid, siis mul oli kerge eufooria uue muusika suhtes (uue siis selle aasta väljalasete tähenduses). Nii ma siis enamuse neist tõmbasingi (10st 7 vist, no osad oli see sõps mulle sealt juba andnud ka eksole).

Kui värske muusika peos, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ka veidi vanu asju mida ma millegi pärast pole endale tõmmanud, kuigi olen tihti mõelnud, et võiks kuulata. Noh, eks üks mõjur oli ka see, et eelmisel päeval käisin laseringist läbi ja ajasin veits Sandriga juttu. Ta näitas kerget plaadihunnikut, mille ta oli endale kokku kogunud ja plaanis nüüd välja osta. Seal oli (meeldivaks üllatuseks) palju jazzi ja klassikat aga ka This Mortal Coli mingisugune album. Ma olin kohe üllatunud, sest TMC on ju 4AD kuulus bänd. Kuigi mulle 4AD asjad on igati meeltmööda, ei ole ma millegi pärast TMC kuulanud. Kodus siis asusingi neid tõmbama (tõmbasin nende esimese albumi). Ja kui 4AD peale asi läks, siis pidin endale tunnistama, et ma olen tegelikult ainult ühte Cocteau Twinsi plaati kuulanud (Head Over Heels) ja tundsin häbi, sest see üks plaat mulle väga meeldib. Tõmbasin siis ka nende esimese albumi. Ja lisaks sellele mõtlesin, et vaatan järgi mida tähendab veel üks 4AD suurkuju, nimelt Dead Can Dance. Mul oli kunagi üks sõbrants, kes kuulas sellist metali ja gooti asja ja ta kunagi andis mulle ühe DCDi plaadi, aga see oli veits liiga 'diip' tol ajal. Aga samas see nimi jäi mulle meelde. Tõmbasin ka nende ühe albumi (teine album, It Will End In Tears).

Nüüd on juba esmaspäev ja ma olen üht teist jõudnud seedida. Kui ikka on pikem bussisõit ja läbi linna jalutuskäik, siis saab ühe albumi täitsa ilusti läbi kuulata. Siin siis väike ülevaade.

This Mortal Coiliga olid mu ootused suured ja neid asusin esimesena kuulama, kui kahuks sama suur oli ka pettumus. Kuidagi igav, liiga konstrueeritult sünge või kurb on see muusika. Ei oska öelda. Tõmbasin just ka nende järgmise albumi, eks näis ka see meeldib rohkem.

Teiseks kuulasin Cocteau Twinsi albumit Garlands (kohe TMC otsa) ja seal, imelikul kombel, oli kvaliteedi vahe kohe tunda. Kuigi peale umbes kolme korda kuulamist sain aru, et see siiski ei ole minu arust väga hea plaat. Kuidagi liiga üheülbaline. Samas algus on hea, esimesed kolm lugu kruvivad väga hästi pinget, iga looga läheb album paremaks. Kolmas lugu But I'm Not - on kindlasti üks parimaid CT laule. Aga peale seda minu jaoks seal midagi väga põnevat ei tekkinud, kolmas lugu on nagu kulminatsioon. Mind üllatas kui erinev see album oma kõlalt on hilisemast CT loomingust ja milline hüpe on kahe esimese albumi vahel. Jääb mulje nagu CT stiil ei ole veel täiesti välja kujunenud. Nad kõlavad seal üpriski teiste samaaegsete gooti/newwave bändide moodi, aga samal ajal siiski kõlavad üpriski originaalselt. See on selline plaat kus on väga häid hetki, kuid tervik on veits monotoonne. Nii et terviklikult ma seda arvatavasti väga palju kuulama ei hakka, jupiti aga küll.

Tänahommikul kuulasin ka Dead Can Dancei ja ma ei oska veel midagi kindlat öelda. See on selline eepiline ja dark aga samas kohati nagu igav, kohati ka hea. Ma ei saa veel sellest bändist päris sotti, seega kuulan neid veel, eks hiljem selgub kas on hea. Halb igaljuhul ei tundunud.

Sellega pole mu 4AD saaga veel lõppenud :). Olen alati olnud suur Bauhausi fänn, kuid ka neilt on mul ainult nende esimene album (In The Flat Field), mis kindlasti üks mu lemmikplaate läbi aja. Teisi aga millegi pärast ma ei ole tõmmanud. Nüüd siis tõmbasin nende teise albumi Mask. Kahuga ma olen tihti vaielnud selle üle kas Bauhaus on hea bänd (tema arust nad on David Bowie koopia) ja nüüd nende teist albumit kuulates pean tõdema, et kuigi see album ei ole täiesti halb, ei ole sel nende esimese albumi särtsu ja sügavust. Ja seda kuulates saan ma aru mida Kahu silmas peab. Aga sellegi pooles on nad In The Flat Field'iga end mu lemmikute hulka kirjutanud. Aga noh, minuga vist ongi nii, et tihti ma räägin kellelegi, kui hea mõni artist on, pidades silmas tegelikult tema ühte konkreetset albumit. Nagu näiteks Bob Dylani puhul, ta on mu suur lemmik, kuid tegelikult ainult oma esimese albumiga (või noh, esimese viie albumiga, ehk siis sellega mida nimetatakse tema folgiperioodiks, kuid see esimene on neist kõige parem). Hilisemat Bobi ma nagu väga pole viitsinudki kammida. Aga kuna ta suutis (ka Bauhaus) ühe niii hea plaadi teha, siis sellega on ta mu südame võitnud.

Tõmbasin nüüd koos Bauhausiga ka Cocteau Twinsi labumi Treasure ja This Mortal Coili albumi Filigree and Shadow. CT praegu kuulan ja see on päris hea, kuid tundub, et Head Over Heels on siiski parem, kuid mine tea, see tundub ka selline plaat olema, et peab mitu korda kuulama, et selge arvamus tekiks. TMC jääb aga hommseks.

Muusikale lisaks vaatasin nädalavahetusel ära filmid (lapsepõlve lemmikud) Alien ja Aliens. Alien meeldis mulle väga, Aliens meeldis ka aga vähem. Just vaidlesime skaibis sõbraga, et kumb film on parem. Talle meeldib Aliens, mulle Alien. Well, eks mõlemal ole omi etki. Esimene on nagu psühhim, selline atmosfäärikas, nagu Kosmose odysseia. Teine on actionfilm. Sellega ma lõpetan. Head ööd!

PS: MA-töö tuleb ka aga veidi aeglaselt (see lugemine ja kirjutamine ei käi üldse nii kiiresti), võiks kiiremini tulla, aga eks siis peab lõpupoole väikese spurdi tegema.