Asjust, haigusest ja ...

Tere kõigile, the worst blogger strikes back! Worst, sest ma plogin nii harva. Kui mu bloge vaadata, siis leiab vist enam-vähem selge algoritmi, et ma kipun siia kirjutama enamasti ühel põhjusel ja ühel teemal, nimelt kui ma olen veits haige (see on siis põhjus) ja kui ma tahan muusikast kirjutada (teema!). Praegu on täpselt see keis. Aga et ennast kohe dekonstrueerida (see sõna on mul nüüd külge jäänud ühelt sõbralt, kes kasutab seda siis kui ta midagi ütleb ja siis kohe toob selle sama asja kohta vastunäiteid või midagi, mis asetab selle asja hoopis teise valgusesse vms), siis ma tegelikult ei kavatse ainult muusikast kirjutada vaid ka filosoofiast ja eks näis, kindlasti hüppab mõte veel kuhugi.

Nimelt, nagu te vast juba kõik aru saite, olena ma haige. Täpsemalt viimased kolm päeva. Töölt kodus olnud kaks päeva. Esmaspäeval olin veits väsinud ja nohune, teisipäeval olin üpris väsinud ja nohune ja kolmapäeval olin kodus haige. Palavikku ei olnud aga ninamattev nohu ja pea oli paks ja selline nõrkus. Aga olge mureta, ma nüüd juba suht ok ja homme ronin juba tööle.

Aga aitab sellest, haigus ei ole nii põnev teema. Haigusega on lihtsalt nii, et kuna haige olles olen ma veits rivist väljas ja midagi asjalikku eriti ei suuda teha, siis tavaliselt ma päeval istun kusagil teki all ja ravin ennast (söön mett ja joon raviteed sidruniga ja tilgutan mingit vedelikku endale ninna) ja vaatan mingit filmi (Barton Fink ntx) või sarju (Parks and Recreation ntx) jne, sest muud suurt ei jaksa. Noh, tegelt ma tegin jõudumööda ka tööd, st vastasin kirjadele. Praegu just vaatasin oma bookmark bar'i ja uudistasin ega mõni mu sõpradest ei ole vahepeal aktiivselt bloginud ja kuna ei olnud, siis ma otsustasin ise see aktiivne blogija olla, et ikka endal midagi lugeda oleks :P.

Aga ok, nii palju põhjustest, nüüd siis teema kallale. Tagasihoidliku melomaanina pean endale tunnistama, et olen jällegi kiindunud ühte uute (õigemini vanasse) bändi. Ja - tatarattataaa - selle bändi nimi on Pavement! Kui paljud teist seda bändi teavad? Üks mu sõber just kurtis, et nad ei ole eriti tuntud eestis või kui tuntud, siis vähemalt mitte eriti austatud. Sõber kurtis tegelikult selle üle, et Eesti indi-skene on teenimatult briti keskne. Ta väitis, et põmst iga briti indie bänd leiab või on leidnud Eestis austajaid aga USA omad mitte. Ja võibolla tõesti on see nii. Kui paljud teist teavad Pavementi? ja kui paljud teavad üldse, mis asi on Ameerika indie? Kui küsida, mis on indie muusika, siis, kui seda mõistet klassikute kaudu defineerida, meenuvad ikka Joy Division ja The Smiths, noh kes veel? kas ka mõni USA bänd. Võibolla erandina Sonic Youth aga kas mõni veel? Ma jätan selle küsimuse esialgu vastamata. Pixies, eksole, on USA indie aga nad on indie perekondliku sarnasuse mõttes, st neil on sarnasust Joy Divisioni ja the Smithsiga suhteliselt vähe (st kui sulle meeldib Joy Division ja the Smiths, siis see ei tähenda, et automaatselt ka Pixies, kuigi mõisteliselt on kõigi puhul tegemist indie muusikaga).

Nii, Pavement. Pavement on Ameerika indie lipulaev. Kui sa tahad teada, mis on Ameerika indie siis kuula neid. Pavementi ja teiste indie-klassikute, nagu eelmainitud Joy Division ja the Smiths, vahel on ka suur erinevus. Ühalt tingib selle kindlasti ajaline distants - umbes dekaad (Pavementi esimene album ilmus 1992, vist), teisalt (juba mainitud) ruumiline paiknevus, sest nende muusikas on ilmsed ameerikalikud mõjud. Neil on rohkm sarnasusi grunge muusika (millega neil oli tegelt oma beef järada, st on üks laul kus neil on paar lauset, mis pilavad Smashing Pumpkinsit ja Stone Tempel Pilotsit, kuigi need bändid on pigem sellised cross over grunge, kui seda üldse ja sellest pilast tuli muidugi paksu pahandust) ja kolledž rokiga. Nt ühes veebikommentaaris keegi kirjutas "wow, they sound like Weezer, but dont suck ass!". See kõlab päris naljakalt, aga omajagu tõtt seal on. Weezer on ju kohati ka omamoodi lahe, eksole, aga Pavement on nagu Weezeri vanem vend - kohati sarnane aga samas täiskasvanum ja tõsisem, kuigi ka humoorikas.

Okei, kuidas ma siis nüüd nende otsa komistasin. Ma nimelt tean neid juba ammu, kuid ei ole kuidagi ühegi albumi peale sattunud. Nimelt tutvusin esimest korda nendega keskkooli ajal, mil mu päevane rutiin oli enamasti selline, et kui ma koolist koju saabusin, siis umbes tunnike (vahel ka rohkem) ma sõin ja vaatasin taustaks telekat. Enamasti sellist alternatiivmuusika kanalit (mida kahjuks enam ei ole) nagu VIVA Zwei. Selle kanali vaatamine on muide mu muusikamaitset väga tugevalt mõjutanud. Ja sealt ma mäletangi eriti selgelt just ühta Pavementi videot - Carrot Rope. Ma mäletan, et see oli selline veider laul ja video, millest ma üldse aru ei saanud aga samas ma vaatasin seda küll. Tol ajal olid mu lemmikud vist Deftones ja Korn ja Nirvana ja mis kõik veel (nt mingid räpi järelnähud) :). Ja seda Pavementi videot näidati sealt päris palju. Mõned nädalad tagasi toimus mul see vestlus sõbraga Eesti indie muusika britistumisest ja siis see sõps mainis Pavementi ja küsis kas ma neid tean. Muidugi ma vastasin, et tean. Hakkasin siis aga mõtlema, et mida ma neist ikkagi tean? Ja huvi ajas mind niikaugele, et ma tõmbasin endale nende esimese plaadi - Slanted and Enchanted. Läksin siis vestlusele järgneval nädalavahetusel (väga ilus ja suvine ilm oli siis veel) stroomi ranna kanti, õigemini sellele tervisespordi rajale, mis viib stromkalt rocca al maresse (teate eks?) ja panin selle albumi endale MP3e mängijasse. Ja noh, ülejäänud on ajalugu. See esimene album on väga lahe, kergelt lo-fi. Siis mõne aja pärast (umbes nädala pärast, ma arvan) tõmbasin endale ka nende teise albumi Croocked Rain, Crooked Rain ja ka see on väga hea! Produktsiooni poolelt palju viimistletum. Vahepeal muidugi urisin nende kohta veebist ja vaatasin ka videosid jne. Mõne aja pärast (arvatavasti siis jälle nädala) tõmbasin endale nende neljanda albumi (kolmanda tõmbasin alles eile ja seda pole veel jõudnud eriti kuulata) Brighten the Corners ja, üllatus üllatus, ka see on väga hea.

Videode koha pealt võiks veel öelda seda, et neid üle vaadates selgub, et olen neid peale Carrot Ropei oma ka teisi näinud. Nt Shady Lane (mille on teinud Spike Lee) ja Gold Sounds oli ka kuidagi tuttav. Ilmselt siis jällegi VIVA Zwei'st. Gold Soundsi videost võiks rääkida veidi pikemalt. See on nii jabur vido, et ma siiani ei saa aru kas see on hea või halb!? No vaadake ise. Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma seda laulu polnud varem kuulnud ja mulle tundus see video nii halb, et laul ka ei hakanud külge. Ma ei viitsinud lõpuni vaadata/kuulatagi. Kui ma aga kuulasin nende teist albumit (Crooked Rain, Crooked Rain), millelt see lugu pärineb, siis oli see üks mu lemmikuid sealt. Hiljem, olles selle looga juba harjunud, vaatasin selle video üle ja ma olin üllatunud, et see jõuluvanadega veider video on just selle laulu video, sest loo fiiling iseseisvalt (ilma videota) on kuidagi hoopis teine. Nüüd ma vaatasin selle jälle üle ja hakkan juba vaikselt nende huumoriga harjuma. Tõesti Pavement on bänd kes ei ole sundimatult diip, õigemini nad justkui püüavad olla võimalikult undiip, sellised tavalised inimesed, tavalised ameeriklased aga kõigele vaatamata ja tänu nende geniaalsusele on nende muusikas midagi väga eluliselt sügavat. Või noh, mida ma luuletan, võibolla sügav ei ole õige sõna, aga võibolla just on (jälle dekonstruktsioon?, kas kõhkluses on midagi dekonstrueerivat!?). Kui vastandada mõisteid nagu diip (mis on ju släng) ja sügav, mis võiks olla selline "vaga vesi sügav põhi" tähenduses, siis on Pavement selline bänd kes oma pealiskaudsuses mõjub algul eemaletõukavana. Ses mõttes, olles harjunud briti indiega, milles diipsus, olgu see siis Morrisey kurb kaeblemine või Ian Curtise morbiidne pomin, on elegantsemalt eksponeeritud, tundub Pavementi endaga seostamine kuidagi uncool. Aga sellest ei maksa end kõigutada lasta (kas see ei mõjuks ehk liiga hipsterlikult, hipsteritele ju Pavement ei meeldi!). Kui eelarvamustevabalt Pavementiga tegemist teha, siis võivad nad anda rohkem kui eelnimetatud bändid kokku. Noh, see ei ole muidugi päris tõsi. Ma ei taha öelda, et Pavement on kõige parem indie bänd üldse aga ma tahan öelda, et Pavemnt ei ole halvem, kui ükskõik milline indie klassik ja on nii mõnestki klassikust kohati isegi parem. Miks peab diipsus alati väljenduma tugevas melanhoolias või depressioonis, morbiidsuses või mõnes muus selgelt ära tuntavas äärmuses. Diip, sügav, võimas ja imetlusväärne on ka teatavat tüüpi pealiskaudsem ellusuhtumine. Eluterve, ma arvan, on see sõna mida ma otsin, jah, Pavement on eluterve muusika. Kuigi ma olen tundnud (igalühel on elus selliseid hetki old eksole) teatavat kurbust ja melanhooliat, millest ja kuidas laulab Morrisey ja palju raskemeelsemat depressiooni ja morbiidsust, mida peegedab Joy Division, siis in general, nii öelda igapäeva tasandil, elan ma enamasti sellises Pavementilikus maailmas - lihtsas, kohati naljakas, inteligntses ja tasakaalukas maailmas. Bändi nimi Pavement on siin lausa kümnesse, see ju põhimõtteliselt tähendab kõnniteed, seda mida mööda ma iga päev käin - nii tuttav ja tavaline!

Ni siis jah, kokkuvõtvalt on Pavament väga igapäevane ja igav, aga samas, kõige selle kiuste, väga võluv ja tuttav. Nad nagu võtavad selle igapäevase ja argise ja pööravad selle tagurpidi, näitavad seda sellises valguses, mis paneb meid argist armastama. Paneb meid mööda pavementi tatsama kõrvus Pavement! Pavement on selline bänd, mis algul tunudb igav, aga kui anda talle võimalus ja teda rohkem kuulata siis üha rohkem hakkab meeldima ja ennast avab.

Ma vist rohkem ei kirjuta, sest muidu läheb liiga pikaks. Ma muidu tahtsin kirjutada ka filosoofiast, sest ma loen praegu Wittgnsteini Filosooilisi uurimusi. Ses mõttes, et ma pole seda raamatut kunagi kanest kanneni läbi lugenud. Analüütilise loengus me lugesime ju ainult teatud kohti. Suvel lugesin aga Kripket ja see pani mõttele, et võiks uurimused ka läbi lugeda. Ja selles lugemises on midagi väga värskendavat ja samas ka polemiseerivat. Nt Austini seisukohad tunduvad täitsa mõistlikud, seal kus Wittgnstein õhutab keelekasutuse lõpmatust, st et neid võimalusi kuidas miski midagi tähendab ja kuidas me väljendeid kasutame on põhimõtteliselt loendamatu hulk, siis Austini arust see ei ole nii. Ja tõesti, kui meil on olemas sõnaraamatud, mis iseenesest on ju sõnade nimistu, siis miks meil ei saaks olla sellist nimistut väljendikasutuste kohta. Sõnu on ju ka lõputult ja neid tuleb pidevalt juurde ja sureb samas ka pidevalt välja, see väljendikasutuse nimistu võiks ka olla selline pidevalt täienev aga siiski olemas. Nojah, nii palju siis Austini ja Wittgensteini erinevusest ja sa sarnasusest. Igatahes meeldivad nad mulle mõlemad. Aga ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt. Seniks siis head teed, ehk head Pavementi!

Veel filosoofia hammustustest

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et kuulasin vestlust Chalmersiga. Sellega seoses tahtsin veel miskit öelda. Nimelt miskit vormilist ja sisulist :) (juba kõlab filosoofiliselt eks). Nimelt kuulasin sealt ka Ned Blocki jutustust teadvusest ja Pat Churchlandiga vestlust eliminatiivmaterialismist. Ned ja Pat olid vormiliselt vastandid, selles mõttes, et Nedi oli kõige mõnusam kuulata (st vestlustest mida kuulasin üldse, kuulasin ka Armstrongi ja Papineaud, kedagi vist veel). Ta on selline rahulik muhe mees, üpris jämeda häälega (arvatavasti tal on hea lauluhääl) nii et kuidagi mõnus on kuulata ja ta arutlusi jälgida. Pat on aga naisterahvas ja tema rääkimise stiil meeldis mulle millegi pärast kõige vähem. See, et ta naine on ei ole oluline, mind häiris hoopis tema juures mingi selline hmm võltslus, või ma ei tea, võibolla lihtsalt teatav inimtüüp, ega ta vist nüüd nii võlts olnudki, kuid siiski, midagi häiris.

Sisuliselt aga ei ole elimintiivmaterialismi vastu mul midagi (in a nutshell on see idee, et rahvapsüholoogia terminid võiks välja vahetada teaduslike terminitega, sest paljut neid asju mida ma usume oma psühhikas olemas olevat tegelikult olemas ei ole - nagu hing ja mitmed vaimuseisundid, uskumused, eesmärgid jne). Mul jäi nati sama mulje, nagu Churchland ise mainis, et kui nad oma mehega seda asja ajama hakkasid, siis nad arvasid, et see on pigem nagu ilmselge ja noh, mingis mõttes ongi, kui muude teaduste arengut vaadata. Kahjuks ma ei ole em'i kriitikaga kursis, muidu ehk oleksin teist meelt. Aga lahe on see, et kui teema on huvitav aga rääkija ebahuvitav, siis teema hoiab kõrva ärkvel. Kunagi oli meil loeng Haljand Udamiga ida religioonifilosoofiast. Minu arust Udam rääkis üpris igavalt, kordas end tihti, aga teema oli väga põnev ja seetõttu ei saaks öelda, et olid halvad loengud vms. Siiani mõtlen aegajalt nende peale ja nii mõnedki olulised mõisted ja religioossed/müütilised sümbolid olen sealt selgeks saanud, mida hiljem on tarvis läinud. Kokkuvõtteks siis Ned võitis muheduse auhinna, Churchland oli aga kaotaja, kuid sai lohutusauhinna hea teema asjus :). Leidsin temaga suhtelisel naljaka koomiksi ka netist:

Huvitaval kombel käib mulle pinda Jstori tsenseeritus. Googliga otsides leiab sealt nii mõnegi artikkli, mida peaksin lugema, kui aga login TLÜ lehe kaudu sisse, siis ta lihtsalt ei leia neid artikkleid. Milles asi, ma ei saa aru? Aga noh, eks siis ei ole kõik tasuta jagamiseks. Peab alternatiivseid teid välja mõtlema.

Thoughts of A Forest and a bit of philosophy

Käisin hiljuti ühel toredal sünnipäeval, kus huvitaval kombel oli koos palju melomaane (või noh, inimesi kel on muusikahuvi). Kuulamisele sattus muuhulgas ka the Cure (mingisugune best of) ja ka nende laul A Forest. Kuulsin eemalt kuidas üks külalistest rääkis, et see on tema lemmik Cure laul. Hakkasin siis mõtlema, et see on tõesti nende juures oluline ja eriline laul. Esiteks on see minu arust üks parimaid näiteid Cure esimesest perioodist, mida tihti ka gooti perioodiks nimetatakse. See on selline minimalistlik lähenemine, võrreldes Cure hilisemate asjadega. Mulle meeldib see periood nende juures ka see tõttu, et nad ei olnud siis veel niii kuulsad ja võib öelda, et nende stiil vast ei olnud täiesti välja kujunenud. Või siis oli neil lihtsalt sel ajal teistsugune stiil!? Märkimisväärne on ka see, et see on ainus (minu teada) Cure lauluvideo kus Robert Smith on ilma oma kummitus-gooti-meigita. Nagu suvaline väike poss seal :). Igatahes on A Forest ka minu üks the Cure lemmikuid. Ma ei saa vist öelda, et kõige lemmikum, sest neil on palju häid laule, nagu Just Like Heaven - mis on plaadilt Kiss Me Kiss Me Kiss Me (see plaat muide mulle eriti ei meeldi, va see üks laul ja siis veel üks laul, mille nimi hetkel ei meenu), Close To Me, mille video juba lapsepõlvest on armas jne jne jne. Peaaegu igalt albumilt on mõni väga väga hea klassikaks saanud the Cure laul.

Cure alguse perioodiks loetakse nende esimest nelja albumit. Esimene neits on Three Imaginary Boys, mis lasti hiljem mõne lisalooga ja hitiks saanud Boys Dont Cryga täiendatult välja nime all, üllatus üllatus - Boys Dont Cry (see on mul originaal plaadina olemas!). Nende II album Seventeen Second, kolmas Faith ja neljas Pornography. Esimene neist neljast on selline üpris häppi ja lahe plaat, aga iga albumiga läheb asi veits depressiivsemaks (kuigi Seventeen Seconds on minu arust masendavam plaat kui Faith, aga see selleks), kuni album Pornography on mentaalselt väga raskesti kuulatav muusika. Ma kahtlen kas ma seda plaati täiesti otsast lõpuni üldse olen kuulanud. See on kuidagi liiga masekas plaat ja noh pole seega ka mu suur lemmik. Kuid ajalooliselt on sel muidugi oluline tähendus. Kuna nende esimese albumi olen suht ribalateks omal ajal kuulanud, siis tõmbasin täna II ja III albumi uuesti ülekuulamiseks. Huvitaval kombel märkan, et albumit Faith ma ei olegi väga palju kuulanud, kõik on peaaegu uus. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis kunagi 2000 aastate algul käisin Karoliinal Tartus külas ja läksin siis ka TÜ raamatukokku endale muusikat lindistama (ilmselgelt siis mingisugust netist tõmbamist ei olnud ja melomaanid pidid muid teid oma loomulike vajaduste rahuldamiseks kasutama). Kui ma ei eksi, siis kuulasin seal Faithi ja Seventeen Secondsit, aga ju siis lindistasin mingile kassetikesele ainult 17 secondsi (sest seda albumit mäletan hästi ja mul on see kassett kusagil kapis alles ka). Kuna eile käisime sünnipäeval ja mis siin salata, jõin seal üpris palju õlut, kuigi koju läksime üpris vara, siis magasime täna ikkagi poole päevani ja ülejäänud päevast olin kergelt unine, siis õhtul otsustasin siiski ka õue minna. Umbes kümne paiku läksin kepikõndi tegema (tegelt just saabusin tagasi) ja kuulasin kepikõndides neid kaht plaati. Ja peab mainima, et väga hea meenutamine oli.

Tegelikult mõtlesin kirjutada ka muust, nimelt kuulasin huvitavid vestlusi netist (leheküljelt Philosophy Bites), nt David Chalmersiga singulaarsusest ja mulle kui sci-fi huvilisele see filosoofiline teema väga meeldib, kindlasti loen selle kohta veel, kuid eks siis, kui MA-töö lõpetatud. Seni pean lugema mida Aristoteles arvas intentsionaalsusest, see on mu hommne literatuur. Tänane päev läks õppimise asjus veits aiataha. Aga olgu, järgmise korrani!

Mõned muusika mõtted

Sel laupäeval oli mul mingi huvitav hetk, kus otsustasin teha mp3emängijas suurpuhastus, kustutada palju vana kraami ja lasta värske heli masinasse. Kuna olin just ühelt sõbralt saanud väikese hunniku toredaid albumeid (jagasin üht teist ka FBs - Kurt Vile, Ducktails, Toro Y Moi, Julianna Barwick) ja need mängijale toppinud, siis mõtlesin, et kui juba, siis juba teha suurem verevahetus. Seega tõmbasin endale kõik albumid mida ma juba ammu olen kuulata tahtnud, aga ühel või teisel põhjusel pole hankinud. Üheks impulsiks oli siit lehelt leitud selle aasta (thus far) top 10 albumid, otsustasin experimendi korras nad kõik endale tõmmata. Tavaliselt ma nii ei tee, aga kuna need plaadid, mis ma sõpsilt sain, olid kõik nö uued reliisid, siis mul oli kerge eufooria uue muusika suhtes (uue siis selle aasta väljalasete tähenduses). Nii ma siis enamuse neist tõmbasingi (10st 7 vist, no osad oli see sõps mulle sealt juba andnud ka eksole).

Kui värske muusika peos, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ka veidi vanu asju mida ma millegi pärast pole endale tõmmanud, kuigi olen tihti mõelnud, et võiks kuulata. Noh, eks üks mõjur oli ka see, et eelmisel päeval käisin laseringist läbi ja ajasin veits Sandriga juttu. Ta näitas kerget plaadihunnikut, mille ta oli endale kokku kogunud ja plaanis nüüd välja osta. Seal oli (meeldivaks üllatuseks) palju jazzi ja klassikat aga ka This Mortal Coli mingisugune album. Ma olin kohe üllatunud, sest TMC on ju 4AD kuulus bänd. Kuigi mulle 4AD asjad on igati meeltmööda, ei ole ma millegi pärast TMC kuulanud. Kodus siis asusingi neid tõmbama (tõmbasin nende esimese albumi). Ja kui 4AD peale asi läks, siis pidin endale tunnistama, et ma olen tegelikult ainult ühte Cocteau Twinsi plaati kuulanud (Head Over Heels) ja tundsin häbi, sest see üks plaat mulle väga meeldib. Tõmbasin siis ka nende esimese albumi. Ja lisaks sellele mõtlesin, et vaatan järgi mida tähendab veel üks 4AD suurkuju, nimelt Dead Can Dance. Mul oli kunagi üks sõbrants, kes kuulas sellist metali ja gooti asja ja ta kunagi andis mulle ühe DCDi plaadi, aga see oli veits liiga 'diip' tol ajal. Aga samas see nimi jäi mulle meelde. Tõmbasin ka nende ühe albumi (teine album, It Will End In Tears).

Nüüd on juba esmaspäev ja ma olen üht teist jõudnud seedida. Kui ikka on pikem bussisõit ja läbi linna jalutuskäik, siis saab ühe albumi täitsa ilusti läbi kuulata. Siin siis väike ülevaade.

This Mortal Coiliga olid mu ootused suured ja neid asusin esimesena kuulama, kui kahuks sama suur oli ka pettumus. Kuidagi igav, liiga konstrueeritult sünge või kurb on see muusika. Ei oska öelda. Tõmbasin just ka nende järgmise albumi, eks näis ka see meeldib rohkem.

Teiseks kuulasin Cocteau Twinsi albumit Garlands (kohe TMC otsa) ja seal, imelikul kombel, oli kvaliteedi vahe kohe tunda. Kuigi peale umbes kolme korda kuulamist sain aru, et see siiski ei ole minu arust väga hea plaat. Kuidagi liiga üheülbaline. Samas algus on hea, esimesed kolm lugu kruvivad väga hästi pinget, iga looga läheb album paremaks. Kolmas lugu But I'm Not - on kindlasti üks parimaid CT laule. Aga peale seda minu jaoks seal midagi väga põnevat ei tekkinud, kolmas lugu on nagu kulminatsioon. Mind üllatas kui erinev see album oma kõlalt on hilisemast CT loomingust ja milline hüpe on kahe esimese albumi vahel. Jääb mulje nagu CT stiil ei ole veel täiesti välja kujunenud. Nad kõlavad seal üpriski teiste samaaegsete gooti/newwave bändide moodi, aga samal ajal siiski kõlavad üpriski originaalselt. See on selline plaat kus on väga häid hetki, kuid tervik on veits monotoonne. Nii et terviklikult ma seda arvatavasti väga palju kuulama ei hakka, jupiti aga küll.

Tänahommikul kuulasin ka Dead Can Dancei ja ma ei oska veel midagi kindlat öelda. See on selline eepiline ja dark aga samas kohati nagu igav, kohati ka hea. Ma ei saa veel sellest bändist päris sotti, seega kuulan neid veel, eks hiljem selgub kas on hea. Halb igaljuhul ei tundunud.

Sellega pole mu 4AD saaga veel lõppenud :). Olen alati olnud suur Bauhausi fänn, kuid ka neilt on mul ainult nende esimene album (In The Flat Field), mis kindlasti üks mu lemmikplaate läbi aja. Teisi aga millegi pärast ma ei ole tõmmanud. Nüüd siis tõmbasin nende teise albumi Mask. Kahuga ma olen tihti vaielnud selle üle kas Bauhaus on hea bänd (tema arust nad on David Bowie koopia) ja nüüd nende teist albumit kuulates pean tõdema, et kuigi see album ei ole täiesti halb, ei ole sel nende esimese albumi särtsu ja sügavust. Ja seda kuulates saan ma aru mida Kahu silmas peab. Aga sellegi pooles on nad In The Flat Field'iga end mu lemmikute hulka kirjutanud. Aga noh, minuga vist ongi nii, et tihti ma räägin kellelegi, kui hea mõni artist on, pidades silmas tegelikult tema ühte konkreetset albumit. Nagu näiteks Bob Dylani puhul, ta on mu suur lemmik, kuid tegelikult ainult oma esimese albumiga (või noh, esimese viie albumiga, ehk siis sellega mida nimetatakse tema folgiperioodiks, kuid see esimene on neist kõige parem). Hilisemat Bobi ma nagu väga pole viitsinudki kammida. Aga kuna ta suutis (ka Bauhaus) ühe niii hea plaadi teha, siis sellega on ta mu südame võitnud.

Tõmbasin nüüd koos Bauhausiga ka Cocteau Twinsi labumi Treasure ja This Mortal Coili albumi Filigree and Shadow. CT praegu kuulan ja see on päris hea, kuid tundub, et Head Over Heels on siiski parem, kuid mine tea, see tundub ka selline plaat olema, et peab mitu korda kuulama, et selge arvamus tekiks. TMC jääb aga hommseks.

Muusikale lisaks vaatasin nädalavahetusel ära filmid (lapsepõlve lemmikud) Alien ja Aliens. Alien meeldis mulle väga, Aliens meeldis ka aga vähem. Just vaidlesime skaibis sõbraga, et kumb film on parem. Talle meeldib Aliens, mulle Alien. Well, eks mõlemal ole omi etki. Esimene on nagu psühhim, selline atmosfäärikas, nagu Kosmose odysseia. Teine on actionfilm. Sellega ma lõpetan. Head ööd!

PS: MA-töö tuleb ka aga veidi aeglaselt (see lugemine ja kirjutamine ei käi üldse nii kiiresti), võiks kiiremini tulla, aga eks siis peab lõpupoole väikese spurdi tegema.

The Throne of monk Nestor

Sõber rääkis mulle huvitava loo Turgenjevist. Kui ta avaldas oma raamatu “Eelõhtul”, siis kirjanduskriitikud ülistasid raamatut ja ütlesid, et see räägib revolutsioonist. Turgenjev aga vastu, et ei ei, see ei räägi üldse sellest. Kriitikud olid aga vastanud, väga tore, et te nii ütlete, kuid kahjuks on see kõigest üks arvamus. Me respekteerime seda, kuid see ei muuda fakti, et raamat räägib revolutsioonist. Sellega ma tahan öelda, et kavatsen tantsuetendusest “The Throne of Monk Nestor” (edaspidi TTOMN) kirjutades järgida sama taktikat, mida Turgenjevi kriitikud. Nimelt, ma ei lähtu kunstniku/tantsija/lavastaja Karl Saksa etenduse kontseptsioonist, vaid oma enda interpretatsioonist ja mõtetest, mis mul seda etendust vaadates tekkisid. Ma arvan, et mul on õigus teha seda selle tõttu, et etendust vaatasin ma nö. puhtalt lehelt. Ma polnud midagi selle kohta lugenud, ei plakatit, ega treilerit näinud ning kõigele vaatamata oli antud etendus väga kõnekas. Hiljem etenduse kontseptsiooniga tutvudes tundub mulle aga, et see ei anna etendusele suurt lisaks. Kaasaegse kunstiga kokku puutudes leian end vahel mõttelt, et too kunstiliik on üle kontseptualiseeritud. St. mitte et kontseptualiseerimine oleks halb, kui see end õigustab, kuid tihti jääb see kunsti juures mõttetuks rudimendiks. Alles hiljuti käisin ma Hobusepea galeriis mingisugust uue graafika näitust vaatamas, kus näituse kontseptsioon tunudus igavalt külge poogituna (see oli see näitus kus paber kuused olid purkidega seinale pandud). Neile noortele kunstnikele ma oleks tahtnud ütelda – tehke rohkem kunsti, ärge mõelge nii palju! Jäi mulje, et kunstnikud kartsid, et kui kunstil ei ole kontseptsiooni, siis on kunst iganenud ja vana. Kahjuks aga halva kunsti puhul konseptsioon ei päästa, hea kunsti puhul on vahel keskpärane konseptsioon aga üleliigne. Kui mõlemad (kunst ja selle konsepsioon) on suurepärased, siis on tihti nii, et konseptsiooni ei peagi eraldi välja tooma, vaid see kõneleb juba kunstis endas. Igatahes kõik kunsti ja kontseptsiooni kombinatsioonid on lubatud, kui nad end õigustavad. Kui see aga kuhugile külge kleepida lihtsalt selle pärast, et kontseptuaalne kunst on in, siis võib see üldist kunsti muljet veits alla kiskuda. TTOMN puhul ei taha ma öelda, et etenduse idee oli üleliigne, kuid samas jäi see eelnevate teadmiste puudumise korral etendusest väljalugmatuks. Huvitaval kombel aga ei olnud selles midagi häirivat, etendus ei jäänud selle tõttu tühjaks, arusaamatuks – vastupidi, oma minimalistlikul viisil oli etendus sõnatukstegevalt kõnekas.
Etenduse kunstiline keel on karjuvalt minimalistlik, meditatiivselt kummitav, tantsija läheks justkui vaikselt, samm sammult hulluks, teda tabaks üha suvenev, kasvav haigusehoog. Etendust vaadates tekib küsimus, mille arvele kogu seda miimikat panna, mis on selle põhjuseks ning muidugi riputasin kõik oma küsimused ainsa vihje külge, milleks oli religioon. Minu esimesed mõtted olidki sellest, et etendus räägib munga sisemistest kannatustest. Religioosetest, eksistentsiaalsetest küsimustest, mis munka rõhuvad. Etenus algab põrandale projitseeritud valgusribaga, millel munk hakkab rahulikul edasi tagasi käima. Juba selles ainitises liikumises on pinget ja sümboolsust. Valge riba (umbes meetri laiune) keset pimedat saali. Kas see on munga valitud tee, Jumala seatud rada? Jalutamine muutub ekspressiivsemaks, munk hakkab vaikselt ja rahulikult käega (võib-olla kätega, ma ei mäleta) sujuvaid liigutusi tegema, nagu dirigeeriks tundmatut sümfooniat. Kogu see olek on vastuoluliselt karjuv, sest selles näilises harmoonilisuses on midagi tohutult rahutuks tegevat. Suur osa on siin kindlasti ka helitaustal, milleks oli kergelt ragisev industriali maiguga müra ambient. Üksikule valgusribale lisanduvad veel kolm valgusriba, millest moodustub saali ümbritsev ruut. Etendust vaadates interpreteerisin seda ruutu, kui religiooselt dogmaatilist teed, millest kõrval kaldumine on keelatud. Munk seda ei teinudki, kuid ta liigutused väljendasid teatavat sisemist piina, ebainimlikku moondumist, mida samaaegselt surus alla munga rafineeritus. Jäi mulje nagu iga liigutus, mille munk tegi kõhkles kontrolli ja kontrolli kaotamise vahel. Just see vastuolulisus jättiski mulje inimese sisesest skisofreenilisest võitlusest, teatavast soovist end ületada, väljendada midagi keelatut, midagi, mida üheaegselt häbeneda ja avaldada, võitlusest Jumala ja inimese vahel. Liikumine kasvas vaiksest jalutamisest hüppamiseks, tõmblemiseks, vehkimiseks, roomamiseks ja kõike seda teatava rafineeritud harmooniaga, mitte lahmimise, vaid liigutuste läbi kaalutud täpsusega ja plastilisusega. Hetkekski ei tekkinud muljet, et tantsija oleks oma keha üle kontrolli kaodanud, vaid vastupidi, see suur enesetadlikus, mis tantsijal oma kehast oli lisas igale sõrmeliigutusele teatava fabuleeriva sümboolika. Mööda ruudukujulist teed ‘tantsimine’ lõppes saali keskle projitseeritud valgusringiga. Arvatavasti pidi nüüd tantsija ümberkehastuma tšuudiks, keda munk kontseptsiooni järgi tantsimas näga. Ma ise arvasin, et kui algul oli tegu munga välise vaatlusega, siis nüüd avati meile munga tõeline sisemine mürgel, mis lõppes munga mahasurumisega, muljumisega, mina surmaga, sest valgusringi tseen lõppes groteskses poosis munga keha vedelema jätmisega.
Edasi juhtus palju segast – tuli tagasi valgusruut ja munk tansiskles seal edasi. Vahepeal tuli trossidega laest alla suur must ristkülik, mis tundus viitavat Kubricu “Kosmose odüsseiale”. Etendus lõpeb huvitava tseeniga kus munk heidab maha, käed avali ning laest liigub alla kuldne sibul (viidates vist Vene õigeusule).
Kunstist kirjutada on mõnes mõttes väga keeruline, sest kui kunsti lihtsalt kirjeldada, siis õigupoolest ei ütle see ju midagi. See on muidugi teatav liialdus aga kohe seletan, millele ma vihjan. Nimelt kui ma ütlen, et etenduses munk hüppas ja kargas, tegi harmoonilisi liigutusi jne, siis igaüks interpreteerib seda isemoodi. Kui sul juhtub olema mõni värske positiivne kogemus mõne tantsuetendusega (või kes teab millega), kus hüpati ja liiguti harmooniliselt, siis arvatavsti tundub see sulle positiivsena. Kui sul aga juhtub olema mõni negatiivne kogemus, siis võid sa vabalt mõelda, et oeh, jälle üks hüppamine ja kargamine ja harmooniline liikumine. Kui ma räägin üksikasjalikult kogu etenduse toimumiskäigu, siis kahjuks ei saanud te midagi teada, sest te ei olnud seal seda ise kogemas. No selge see, et kunst ei piirdu ainult minu ja sinu isikliku kogemusega, on palju muid külgi mida kunsti puhul arutada, kuid antud etenduse puhul oli just see isiklik puude kõige olulisem. Juba mainisin, et minu arust ei ole etenduse kontseptsioon suurem asi (st. see jutt, mis falaieril ja STÜ kodukal etendust tutvustab). Ei oska ma ka arutleda tantsutehniliselt, mis asjatundjatele oleks kindlasti huvitav. Mis mind aga selle etenduse juures paelus oli see, et vatamata kõigele oli tegemist väga mõjusa etendusega. See etendus asetas oma grotesksuses vaataja teatavale areenile, kuhu istub hukkamisel publik, vaadates surevat, suitsevat ja tõmblevat keha. Etendust vaadates tekkis tihti tunne, nagu munka piinataks ja meie, vaadates seda ja mis siin salata esteetiliselt nautides, oleme ootamatult piinaja rollis. Sest küsides kellele tantsija tantsib, siis ikka publikule. Etenuse jooksul kaob aga tantsija-publik eristus ära ja asendub munga solipsistliku maailmaga, kuhu meid on lukustatud. Tekib küsimus, mis õigusega istume meie siin mugavatel pinkidel ja joome baariletist kaasa ostetud õlut, vaatame justkui tsirkuse friiki – ühalt ennast publikule ohverdavat kunstniku, teisalt munga isiklikku maailma, seda mis mõeldud ainult tema ja ta Jumala vahele. Perversne esteetiline nauding sellest võimupositsioonist, kuhu paradoksaalsel kombel oleme ootamatult asetatud. Ühalt oleks justkui meil too võimupositsioon, teisalt on just kunstnik see kes meid sellesse rolli sunnib.
Midagi rohkemat ma ei oskagi öelda ja ehk ei ole vajagi. Ma soovitan kõigile seda vaatama minna, sest see etendus kõnetab hoopis teisiti kui mõni tavaline film või raamat. See kõne on isiklik ja seda peab ise kogema.

skiff

Hei! Ükspäev hakkasin mõtlema, et FB on igasuguse bloginduse üpris hästi välja söönud. Paar aastat tagasi see blogi teema oli in, pidevalt said lugeda inimeste mõtted ja tegemisi. Üks päev ma tuiasin siin veits ingi ja vaatasin mõnda oma vanemat postitust ja mõtlesin, t võiks peatselt siia midagi uuesti kirjutada. Hakkasin siis mõtlema, et millest kirjutada ja mulle meenusid kohe mõned raamatud, mida ma viimasel ajal olen lugenud või hetkel loen. Tegelikult on see veits pikem saaga ja sai alguse eelmisel kevdel. Olen sellest, kui ma ei eksi, siis üleeelmises sissekandes ka midagi kirjutanud. Kuidas Mait laenas mulle mingeid ulmekaid ja siis mulle meeldisid need jne. Igatahes on asi vahepeal veidi edasi arenenud ja mõningate asjatundlike inimestega olen sel maastikul edasi triivinud. Detsembri alguses oli mul ja ka Teriliisil sünnipäev ja igal aastal on sellega kerge jama, et ei tea mida kinkida. Küsid Terxult ja ta vastab, et ah, noh, maitea ja ma vist ise vastan sama moodi, ala, noh, mingi kinkekaart vms. Ühest küljest on see ju tore aga samas ka veits igav ja tavaline. Mul endal sel aastal kingitusega probleemi polnud, olin juba novembri algul kord Apollos tuhnides leidnud paar huvitavat, kvalitetset ja ilusa disainiga budismiteemalist raamatut leidnud ja kuna Terxu see asi hetkel huvitab, siis soetasin need raamatud juba varem. (ja tundub, et need raamatud läksid täkke) Minu kingitusteg oli aga nii et algul ma ka nagu ei osanud midagi tahta (kõik hädavajalik on mul ju olemas) aga mõne aja pärast hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju mõningad raamatud ja autorid keda ma olen juba ammu mõelnud, t tahaks väga välja uurida millega tegu. Põnevuse mõttes tegin Terile väikese nimekirja, et eks ta siis ise valib ja siis on veits nagu kingituse saamise rõõmu ka, kuna i tea mis raamat tuleb. Nimekiri oli aga väga kaval, panin sinna ainult kaks raamatut - Philip K. Dick "The three stigmata of Palmer Eldrich" ja Neil Gaiman "American Gods". Kuna vestlesime paari tuttavaga hiljuti Ghost in the Shelli ja Akira teemadel, siis mõtlesin, et võiks ka Ghost in the Shelli koomiksit lugeda, sest see on RR'is müügil. Kuid kui ma seal seda sirvisin, siis sisu on vist hea, kui anime järgi otsustada, kuid graafiline pool ei olnud minu arust nii hea, vähemalt jäi animele alla (mida muide Akira kohta öelda ei saa). Koomiksite puhul on aga graafiline ja kirjanduslik pool fifty/fifty olulisusega. Muidugi võib ka olla erandeid, kuid selline mulje on mul jäänud. Arvatavasti millalgi loen ka Ghosti koomiksi läbi, kuid veidi hiljem. RR'is oli müügil ka Ghosti II osa ja selle juures häiris mind veidi see, et igasugused naised kes seal olid olid pidevalt alukate väel ja naljakalt meelates asendites ja noh, ma ei tea, mulle vähemalt esialgu tundus, et see võtaks nagu selle koomiksi tõsidust maha. Et nagu, kui koomiks pole piisavalt hea, siis tilgutatakse veidi seksi sisse ja küll siis ostetakse. Eks kui ma need kunagi, loodetavasti läbi loen, siis annan teada kuidas sellega seal tegelikult lood on.

Nii, aga nüüd siis kingituste juurde. Kui mu sünna saabus, siis üllatus üllatus, Teri oli ostnud need mõlemad raamatud. Muide see idee mulle väga meeldis, et ma ütlesin mida tahan ja ka sain seda. Mul oli kinkide üle väga hea meel (ka teiste kingituste, kuid neist ma praegu ei kirjuta) ja ma olin ka väga põnevil neid kohe tarbima hakkama. Sünnipäeva hommikul tööle minnes kuulutasin kõigile, et sain nii head raamatud, et hea meelega oleks neid koju lugema jäänud. Niisiis, igatahes esimesena hakkasin Dicki lugema ja see oli vast raamat. Ma soovitaks seda väga inimestele kellele meeldis film Inception. See reaalsuste, unenägude jne teema on seal Inceptioniga võrreldes väga kaugele viidud. Raamat ise oli naljakalt intensiivne ja samas kaalutletud. Ma vist ei hakka siin sisu ümber jutustama. Igatahes ei ole see liiga pikk raamat, mingi paarsada lehekülge. Ja väga ladusalt kirjutatud ja läheb kiirelt edasi. Avastasin ma selle Dicki raamatu ühe sõbra kaudu, kes selle kohta Wikipedia lingi FB's avaldas ja see kirjeldus oli päris huvitav, hõlmates küsimusi jumala, kurjuse, teadmise ja reaalsuse kohta. Peale lugemist mul tekkis kohe tahtmine teda veel lugeda. RR'is on müügil üks lahe hiiglaslik Dicki kogumik, kus on ühte raamatusse kokku pandud tema 5 parimat ja kuulsaimat romaani (lisaks on see ka väga odav, umbes 300 eek). Selles kogumikus on ka raamatud nagu Scanner Darkly ja Do androids dream of electric sheep (mille järgi on Blade runner tehtud. Hetkeks mõtlesin, et ostan selle, kuid siis viimasel hetkel lõin araks, sest ma kardan, et kui ma korraga endale nii suure koguse Dicki kokku koguksin ja neid lugema hakkaksin, siis mõnda aega ma eriti muud ei teekski. See on lihtsalt nii kaasa haarav. Millalgi hiljem, siis kui mul MA-töö ilusti valmis ja kaitstud, eks siis premeerin end ühe paranolise kuuga Philip K. Dicki seltsis (jah, Dicki raamatud on paranolised, aga noh, seda heas mõttes :), selles mõttes, et nad ei ole paranoilised mingis imalas või vandenõulikus mõttes, vaid paranolised, sest küsivad ja seega tekitavad kahtlusi tavaarusaamades reaalsuse ja teadmise asjus). Dickiga on see huvitav lugu, et ma kunagi olin suur Blade runneri fänn ja siis lugesin eesti keeles ka selle raamatu läbi, kuid maitea, mulle ei meeldinud eriti, st. ma ei saanud sellega erilist kontakti. Mõni on öelnud, et see on ka üpris halb tõlge, mine tea. Igatahes ei töödanud ja see tõttu ma pole varem Dicki vastu suurt huvi tundnud. Nüüd aga muidugi oli reaktsioon vastupidine ja noh, inglise keeles on vast ka teine asi. Nii palju siis Dickist. Huvitav oleks tegelikult muljtada kellegiga sellest raamatust. Juhaniga veits muljetasime ja ... jah, seal on ikka kreisisid kohti ja ja ja. Eks see jääb siis muljetamiseks, kui kohtan jällegi kedagi kes ka lugenud seda.

Teine raamat, Gaimani oma, seda loen praegu ja see on ka väga hea. Selline hoopis teistsugune kui Dick. Rahulik ja kaalutlev, selline road book (nagu road movied), mis end vaikselt lahti kerib. See on jälle üpris paks, umbes 600 lk aga olen praegu juba lõpusirgel ja tegelikult peaks vist ootama raamatu lõpuni, et sellest siis midagi siin kirjutada. Aga sellegi poolest, Gaimaniga veidi sama efekt, mis Dickiga, olen otsustanud, et loen teda kindlasti veel. Vahepeal tellisin veebist ka mõned tema ja Dave McKeani koomiksid (Violent cases ja Signal to noise), mis mulle ka väga meeldisid. Dave McKean on ikka super koomiksikunstnik. Pidevalt ma vaatan tema koomikseid lugedes, et ooo ja ooo, see ruuduke võiks vabalt eraldi töö olla ja mu kodus seinal rippuda! Eriti meeldis mulle McKeani lause Violent casesi sisekaanel, kus ta tänas oma kunstiõpetajat ja ütles siis, et "See, this is what I mean by a comic book" ja tõesti, ma näitasin McKeani koomiksit Cages ka oma emale, kes profesionaali pilguga asja vaatas ja ütles, et see on tõesti kunsti, mitte Miki hiir :P.

Nüüd on vist see postitus väga pikaks läinud. Tegelikult võiks juu veel muljetada igasugustest kunstilistest ja filosoofilistest ja muudest elamustest, avastustest, kuid eks peab midagi jätma ka teiseks korraks. Eesti meestel on ikka nii, et algul ei saa pidama, siis ei saa aga vedama.

Siiski, mul juba läks meelest. Nagu T.Viik meile I kursusel õpetas - kui kirjutad esseed, siis see peab olema selline, et kui inimene loeb esimese ja viimase lõigu, siis esimeses lõigus tõstatakse küsimus ja viimases vastatakse sellele. Kuulujutt räägb, et Viik siiani vahel hindab tõid selle järgi kas esimene ja viimane lõik on üksteisega sünkroonis. Igatahes, ma hakkasin tegelikult kirjutama, sellest, et kevadel Mait andis mulle ulmet lugeda ja ma olen nüüd kergelt jäänudki sellele lainele. Siis Maidule on lisandunud Juhan (üks kultuuriteoreetik meil), kes on, vastupidiselt Maidule, suur fantasy fann ja ta pidevalt räägib mulle, et ma pean nüüd ulme kõrvale ka fantasy kirjandust lugema. Järgmiseks ongi mul soolas Robin Hobb, mille Juhan andis. See käis nii. Rääkisime skaibis juttu ja ma ütlesin, et hakkasin lugma Trifiidide päeva ja tema vastus oli selline: see on hea, post-apo at its best, kuid see on ulme! Sa pead kiireimas korras mingit head space-operat või fantasyt lugema hakkama, muidu lähed liiga kuivaks ära. Asimov- öäkk! Noh, eks ta tegelt mõtles seda huumoriga, ta loeb ikka ise ka ulmet jne, aga jah, eks on tore neil stereotüüpidel mängida ja enda üle veidi nalja teha. Igatahestõi ta mulle siis Hobbi, eks näis kuidas see meeldib. Aga jah, selleks korraks siis kõik.

ps: mul on plaanis jaanuari lõpus EHIs selline üritus korraldada, kus viimasel sessi päeval vaatame järjest kõik algsed Star Warsi osad ära - geekdom rules :)