Howdy!
Ma tean, ma olen maailma halvim bloggia. Ime, et blogg mind juba välja pole visanud. Viimati sattusin siia kaks kuud tagasi - milles asi?! Tegelt ei milleski, lihtsalt busy times ja pole viitsind siia niisama aruandeid kirjutada, nagu näiteks, et käisin täna koolis, tööl, nägin neid ja neid inimesi siis läksin magama, nägin seda und ja seda und ja punkt, ower and out! Pigem kirjutan siis kui mul aega mõelda ja kirjutada ja on tunne, et tahaks seda teha, tahaks teiega midagi jagada (kõlab päris ülevalt või mis?).

Kui nüüd üldse millestki kirjutada siis ei saa ma üle ega ümber koolist. Esiteks, ma olen omandanud võime iga kirjalik töö (essee) või artikkel, mida lugema peab seostada oma baka töö teemaga. Eelmine nädal saatsin ära oma Kontinentaalse essee ja guess what millest ma kirjutasin, ikka metafüüsika olemusest, mis ona baka töö suur osa. Mõtlesin millest kirjutada ja kuna mul enam palju aega mõelda polnud, vaid oli vaja kirjutama hakata siis otsustasin lihtsalt esitada oma mõtted, mis mul seoses selle kursusega tekkisid. Algul mõtlesin, et kirjutan Gadamerist aga ei. Kõik sai alguse sellest, et hakkasin kirjutama sissejuhatust ja tahtsin lihtsalt paari lõiguga kokkuvõtta, mis mõtteid minus loeng tekitas ja mida ma nüüd kontinentaalsest filosoofiast arvan, sest tegelikult ei olnud ma sellega enne eriti kokku puutunud. Ja siis ma hakkasin võrdlema kontinentaalset analüütilisega ja siis varsti ainult neist kahest kirjutasingi, Gadamer jäi mängust hoopis välja. Aga kuna see jutt mulle meeldis ja see oli ikkagi teemasse siis otsustasingi selle juurd jääda - Gadamer ja Foucault mahtusid ikkagi kuidagi sinna ära ka aga ainult kõrvalosadesse. Novot ja see essee tuligi siis selline veits üldine, ilma erilise argumentatsioonita ja mõne väite või teksti käsitlemiseta. Naljakas on see et ma vist pidevalt kirjutan sela vabandusi, et see ikka pole üks korralik essee jne aga eks ta ikka oli. Loode tavasti Vihalem saab aru ja naerab lihtsalt mu kentsakuste peale. Nii et see essee ongi siis põhimõtteliselt pikk (või lühike, umbes kolm pool lehte) sellest, mis on minuarust kontinentaalne filosoofia.

Aga ma ise olen selle esseega rahul, sain veits kirjutada ja baka töö asju lahti mõelda ja paar asja mis mulle enne veits peavalu valmistasid saingi selgeks ja lahti kirjutatud. Arvatavasti näitan mingeid osi sellest Luurele ja tikin bakakasse sisse :). Rõõm rõõm!

Teine asi on ju see, et läheme Terxuga reedel (04.01) itaaliasse. Päris põnev aga hetke ma pole jõudnud selle peale üldse mõelda. Arvatavasti seda põnevam hiljem ong. Sõidame sinna Helsingi kaudu, mis on mulle ju samuti erilise tähtsusega paik, nii et topelt põnevus! Firenzes saame kokku ma vana naabriga Helsingi ühikast, Barbara, kes pakkus välja, et me võiks tema pool ööbida ja ma olin igati nõus aga kui teatasin talle, et jääme peaaegu 7meks päevaks siis ta enam mulle facebookis ei vastanud :), aga eks näis me bookisime juba ühe hosteli ja arvatavasti saame niisama kokku ja teeme asju mida itaalias tehakse.

Noo nii, mis veel mis veel, muidu chillerdan niisama ringi ja olen saanud paljude uute ja lahedate inimestega tuttavaks ja jõulud olid ja uusaasta tuleb ja paistab, et nüüd läks jälle aruandeks kätte. Viimane aeg lõpetada!
Piis and piisout!

Kreeklastele ja Jaapanlastele teadmiseks, et meil sadas täna esimene lumi, rohkem lörts tegelt, sest maas sulas see ära aga õhk on sulgedest paks (nagu üks vana kreeklane kunagi lume kohta ütles :D).

Meil tuli täna poodi müügile hunnik sellist plaadifirmat nagu What Musik. Nad lasevad välja vanu brasiilia, boss ja samba plaate ja need on täitsa kreisid. Täpselt nagu mingi Uuno Loop või keegi, ainult et samba rütmis - hullumaja ja tore!

Ja ongi nii, Quine on Wittgensteinist mõjutatud, nagu Luur tunnistas!

Pole siia tõesti ammu sattunud. Millest siis nüüd järsku kirjutada? Peab kohe mõtlema veits ja väikse listi tegema.

Tegelikult on üks parimaid asju, mis vahepea juhtunud see et ma tulin üliõpilaskonna ajalehest ära. Seal tegutsemisega sai selgeks, et mul on ikka väga vähe vaba aega ja kui ma tahan kevadel kooli lõpetada siis pean seda tõsiselt õppimisele pühendama. Ajalehe töö oli tegelikult supper, kunagi tahaks just midagi sellist teha. Sain nüüd maitse suhu ja nagu näha polegi nii hirmus ja saab hakkama küll. Aga probleem oli selles, et nad ei maksnud raha eriti ja niisama entusiasmist ei ole aega seda teha. Esimene asi kuidas sealt ära tulemine end väljendab on selles, et olen viimased päevad saanud vabalt teadusfilosoofia seminariks ette valimstada ja mitte ainult, selle seminari materjal kattub ju mu baka tööga ja mitte ainult, ka analüütilise eksamiga, mida varsti tegema pean hakkama!!! Nii et Wittgenstein lõi praegu mittu kärbest ühe hoobiga :). Loen "Tõsikindlusest" ja olen suht vaimustuses, sest see polegi nii hirmus keeruline kui ma arvasin. Homme on seminar ja peaks Luure käest küsima kas ja kuidas jne on Quine ja Wittgenstein seotud. Kuidagi palju sarnasusi (mitte täpselt sama muidugi) on selle tõsikindlusest ja Kahe empirismi dogma (see body of knowledge jutt, kui keegi teab) vahel. No vot ja see teebki W'i lugemise päris huvitavaks ja on millega seostada ka. Ta räägib veel Moorist ka nii palju, et tekib tahtmine Moori ka lugeda, seda Terve mõistuse kaitseks. Veits juba lugesin aga teinekord võtan põhjalikumalt kätte. Quinist veel nii palju, et avastasin, et see Kaks empirismi dogmat on ka eestikeeles välja antud, mingis kogumikus. Ma olen siiani seda ainult inglis keeles lugenud, soomes. Siis oli küll veits raske kohati, nüüd oleks hea eestikeelselt üle vaadata. Nii palju siis koolist.

Plaanime Teriliisiga jaanuaris Rooma minna. Terxul on siis mingi puhkus ja võiks selle puhul kuhugi minna, Rooma siis. Feliks kutsub ka pidevalt Bremenisse külla aga eks näis. Millalgi ikka jõuab aga ei tea millal. Lähimas tulevikus peaks millalgi soome ka minema. Rääkisin ükspäev Ioanaga skaibis ja ta pakkus öömaja. Ütles, et võime Terxuga koos tulla kui tahame, nii et peab võimalust kasutama. Ioana on hullult lahe inimene ja tahaks teda niisama ka näha. Muide Feliks on järgmisest nädalavahetusest nädala soomes, hea aeg oleks teda seal trehvata aga ma olen vist liiga busy ja ei jõua sinna. Võibolla kui tal aega on siis hüppab ise eestist läbi. Eks näis.

Nüüd pean minema, piis ja mis veel? Maksapasteet!

Juba pikka aega on selline jats ilm - vihm sahistab tänavatel nagu harjad trummitaldrikutel ja igapäev on teistsugune rütm. Selgelt on tunda sügise kohalolu. Kaelaümber voolab sall ja kõrvu katab müts. Ükspäev lihtsalt ostsin vihmavarju, oli vaja ja nüüd on see mul peaaegu iga päev kaasas, on vaja lihtsalt. Kuigi mu lemmik aastaaeg on kevad, on sügisel ka oma kiirustavad võlud. Sügis on selline aeg, mis suvega võrreldes, paneb maailma triple kiirusega liikuma. Kool, töö, loengud, bussidele ja trammidele jooksmine, minutised hingetõmbed loengu uksetaga ootamisel või bussiga sõitmisel. Lisaks veel raamatute ja artiklite lugemised, sõpradega üürikesed trehvamised, unised õhtud kodus ja kõik muu. Päevad lihtsalt jooksevad nagu kaadrid filmis, nii et ei saa arugi kui terve nädal on järsku möödas. Selline kiire aeg on. Aga sügis ongi selline. Ei tahagi kuhugile pikalt hängima jääda, kui ainult koju, kuhugile sooja. Varsti peaks minema Sügisballi vaatama, siis on vist küll sügise full box koos ja võib rahus juba talve peale mõtlema hakata. Aga jah, selles toimlemises on omajagu naudingut - asjad saavad tehtud ja on tunne, et selles toimlemises on mõte sees. Suvega on piisavalt puhatud ja jõudu kogutud, nüüd tegudele :). Sügis on suurlinna maiguga, suve aga represendib vaikne maakoht. Ühesõnaga olen omadega linna jõudnud.

Loen Rehepappi ja olen vaimustuses :D, iga peatükk kordab mantrana üle kui sitt ikka ilm on ja iga leheküljega läheb sündmustik üha veidramaks. Just see mida ma hetkel vajan!

Lahe on mõelda, et Anni on praegu Kreekas, karoliina juures ja neil on seal sama lahe kui meil. Kui ta kirjutas luuaga pühkimisest ja Ioannina kohvikutes istumisest siis ma lihtsalt tean kui lahe see on. Alles see ju oli kui me seal olime.

Pühapäevast

Eile, pühapäeval käisime Teriliisiga linnapeal ja otsustasime minna mere muuseumi. Well see oli päris huvitav aga midagi väga uut seal polnud. Olen lapsepõlves seal vist liiga palju käinud ja ega seal midagi muutunud pole. Kuigi vaala selgroolüli oli päris hirmuäratav :). Siis jalutasime veits ja läksime Aseri restorani sööma. See asub Maneezi bussipeatuses. Olen sealt tuhat korda mööda läinud aga kunagi pole sisse astunud, sest eemalt see tundub veits getokas koht. Aga selgus et pole ta midagi, koht on seest täitsa ilus ja toit väga hea. Sõime mingeid lambaliha asju + riis rosinate ja datlitega, mis oli päris kreisi magus ja soolane korraga. Päris lahe, ma arvan, et lähen sinna kindlasti veel. Aseri toit on päris teistsugune, heas mõttes. Hinnad on ka suht okeid. Krahliga võrreldes kallid aga ega seal igapäev peagi käima.

Eile oli üldse selline muhe päev. Ilm oli ilus, meri sillerdas jne. Jõlkusime terve päev ringi ja õhtul käisime veel ühte uut rootsi filmi vaatamas, mis oli päris tase. Kuigi khm, üleeile vaatasime Polanski Rosemaris Baby't ja see oli ikka veits parem. See oli tõesti kreisi film. Eriti meeldis mulle lõpplahendus, suht ettearvamatu. Mingil hetkel sain aru, et ma ootan põnevusega mis järgmiseks juhtub - film hakkab lõppema ja mis siis asja point on. Point tuli ja päris hea point. See oli jälle selline film kus on mõned sellised kaadrid (majadest, filmi algul ja lõpus), mis lihtsalt on nii diibid, et suu jääb lahti. Vaatad neid hetki ja saad aru, miks Polanski on klassika. Noja siis veel on selle filmi muusika väga hea. See film ei oleks pooltki nii õudne kui muusikat poleks. Näiteks filmi lõpus, kui Rosemary näeb oma saatanaga sigitatud lapsukest ja satub hüsteeriasse, siis see muusika, need viiulid on nagu nooad mis lõikavad. Uhh kreisi, aga hea :). Ma ei tea, miks mulle just sellised detailid meelde jäid aga nii on. Nii palju veel, et see film on väga rahulik, mis kruvib pinget just selliste väikeste detailidega, mitte holliwoodilike shokkide ja ehmatustega. Näiteks Rosemary on muidu väga ilus ja malbe neiu, siis, pole filmi pealt laseb ta endale uue soengu teha, lõikab juuksed lühikeseks ja BANG! - asi kisub palju õudsamaks. Kohe paistab silma kui kõhna ja kahvatu ta on, nagu luukere - scary. Nii siis film oli õudne aga mitte rets või vastik, pigem põnev ja vahest kõhe. Igaljuhul väga hea, üks lemmikuid.

Lisaks sellel ma hakkasin lugema Kirkegaardi Võrgutaja Päevaraamatut ja see on üllatavalt hea. Kõige parem selle juures on see, et ta ei oli raskesti loetav filosoofiliste mõttekäikude raamat, vaid huvitavalt kirjutatud romaan. See mind kõige rohkem üllataski, ma ei teadnudki, et ta ka romaanisanrit harrastas. Igatahes tuli see tal päris hästi välja. Väga kirglikult on kirjutatud. Nagu pikk, romaanimõõtu proosateos, või luule - sõnade järjekorda ei saa muuta sest mõned laused on nii läbi komponeeritud ja sügavad. Lahe, ma polegi ammu midagi sellist lugenud.

Raamatupoes töötamise piinad:

Siin on selline piin - igal pool on raamatud ja mis seal salata, ka väga head, mida isegi lugeda võiks. Sellistel päevadel nagu täna, pühapäeval ja palava päikesega, kui kõik inimesed on rannas, ei ole siin eriti midagi teha. Kliente lihtsalt pole. Nii siis võiks midagi lugeda. Valid miskit välja ja mõtled, et saad rahus lugeda aga iga nati aja tagant vahid ringi, naeratad mõnele poes ringiuitajale. Oled sellises valve seisundis ja see on paha. Mulle ei meeldi nii raamatuid lugeda. Ma tahaksin mõnusalt diivanisse vajuda ja raamatusse sisse elada aga esiteks- kus on mul siin leti taga diivan (ah??) ja teiseks, miks mind koguaeg segatakse (damn!). Töö ja lugemine ikka ei käi eriti kokku. Kui siis ainult vahel aga enamasti mitte. Lugemist peab ju nautima. Nii et ma siis parem ei loe üldse. No võibolla veidikene. Sirvin ja kui tundub hea siis laenan koju. Ja kui überhea siis riiulisse!

Lõbu käis just siin: ma pean nentima, et me ajasime ikka täiesti lolli juttu suust välja - elu on ilus :D!

Viimased muusika elamused:
kuulasin sellist kogumikku nagu They'll have to cach us first ja noh päris muhe. Pool plaati oli kahjuks jamps, igav Franz Ferdinand ja muu taoline popindiigavmuusika. Aga mõned väga lahedad bänid, nagu Adem ja Psapp ja Tortoise koos Bonny Prince Billyga. Adem oli eriti muhe, nagu mingi arvuti folk. Bob Dylan istub aasal ja laulab, Ademi tüübid kusagil PC taga ja teevad sama asja - Boby gyber pojad. Lahedad sõnad ka Ademil - I saw you and moon. Mul kohe tekki unne, kuidas mingi broken harted kurb tüüp laulab, sest ta nägi oma naist kuuga flirtimas. Või tegi see hoopis tüübi õnnelikuks, mingi romantiline hetk, nane ja kuu. huvitav kui on palju interpreteerimis võimalusi ja mulle meeldib kui sõnad panevad mu kujutlusvõime kaasa elama. See muusika töötas.

Viimased kontserdi elamused:
käisin eile Krahlis, Stereoööl. Noh selline tümps, nagu oli ja ei olnud ka. Algul nagu oli, huljem hakkas veits väsitama. Ei olnud sellist tunnet, et vastupandamatu jõuga kisub tantsupõrandale ja kingad löövad pilli. Chalici minimal techno laiv oli seal, mis polnud päris see mda ootasin aga võibolla ma pole selles musas lihtsalt nii sees. Teine asi ja peamine, miks läksin oli Bertili dj'set, kus ta oma mussi ka rääkis. Bertili musast nii palju, et eriti miskit öelda ei oska, sest tundub, et tal on nii kvaliteetne kram, et erilist vahet küll ei teinud teiste lugudega mida ta mängis. Vanasti ehk oli nii, et kui kusagil peol mängiti eesti lugu siis said kohe aru, sest eks see üks LoFi asi oli aga nüüd on eesti asi vaat et parema kvaliteedigagi, sest siin aetakse seda vist väga taga. Peaasi, et ei kõlaks nagu "eesti asi", halvas mõttes. Aga jah, kolmas lugu oli vist Bertili enda oma, nagu ta ütles ja see oli suht lahe. Aga siiski ma ei saa sinna miskit parata, ma lihtsalt pole väga tehno mees. Elektroonikal ja elektroonikal on vahe. Näiteks mulle meeldib Mouse on Mars ja nii mõnigi muu elektrooniline asi aga vist tehno mitte.

Okey, nüüd jääb vist mulje, et pidu oli ilge crapp ja mulle musa üldse ei meeldinud. Ei ei, see pole nii. See oli ikagi huvitav ja ootan juba põnevusega Bertili päris laivi, kus ta otse nuppe ja saunde keerab, nii on kindlasti huvitavam.

Üks viimaseid flmielamusi oli Bergmani - the Passions of Anna, mis oli täpselt selline film, mida mõeldakse siis kui öeldakse - masendav põhjamaine film. Aga ma ei tea, mulle meeldis. Muidugi mitte nii palju kui Maasikavälu aga ta oi hea siiski. Mingitel hetkedel olid sellised kaadrid, et kananahk tuleb ihule ja seljalt jokseb üle värin - võimas. Aga masendav oli veits küll, kuigi olen veel masendavamaid filme näinud (Laineid murdes ja Klavriõpetaja). Tõmban praegu Fannyt ja Aleksandrit, kui vaadatud siis annan tead kuidas oli. Arvatavasti tuleb telekast ka nüüd Bergmani uksest ja aknast, peab silmad lahti hoidma. Ja täna hakkame vaatama Simpsonite filmi, hihi, eks näis...

Viimane lugemis elamus oli paar päeva tagsi, kui Chalmersi raamatut lugesin. Ma lihtsalt armastan neid loogikute nalju (vahest Luure ka paneb selliseid piffe:D). Chalmers siis tõi Russelli näite selle kohta, et induktsioon ei tööta: oli üks induktivistist kana. Ta hakkas uurima nähtust, et saab iga päev kell üheksa süüa. Uuris seda igaugustes tingimustes, nagu esmaspäeval, kolmapäevl, neljapäeval, vihmase ilmaga, kui ka päikselise ilmaga jne ja tegi sellest induktiivse otsustuse, et iga päev saab ta kell üheksa süüa. Aga jõululaupäeval vedas teda induktsioon alt ja tal võeti hoopis pea maha :D. Okey, ma saan aru, et enamus praegu lihtsalt vahib ekraani ja mõtleb mis jama ma ajan aga kes on teemas sees saab aru. Ei viitsi liiga palju seletada ka. Aga loogika asju on vahel väga lõbus lugeda. Tunub, et kõigil loogikutel on mingi kiiks üli kentsakaid näiteid välja mõelda. Teevad kuiva teooriat põnevamaks.

Eelmine nädalavahetus oli ju folk ka. Seal olid mõned super kontserdid aga praegu ei viitsi rohkem kirjutada. Piis out!

Pehme jats tööl, ilus ilm, jalgratas ja nädalavahetuseks maale. Varsti on folk ja põrutame arvatavasti siis Feliksiga sinna, näitan talle eestikultuurielu :). Puhusin Esteriga veits orkutis ja mõtlesime, et peaks kokku saama ja muljetama. Järgmine nädal arvatavasti siis kui maalt tagasi. All the rest is the best! Piis out! Hmmm, nüüd kui ma järsku tööle läksin pole ma enam ühtegi tuttavat näinud (tööväliselt ma mõtlen), peaks end aktiviseerima veits vist :).

Istun tööl ja pole siin midagi erilist teha. Nii ilus ilm on, et keegi ei viitsi raamatupoodi tulla. Well, mis seals ikka, saan vähemalt bloggida. Väike jess!

Lõpuks, peale kolme aastat, hakkan midagi filosoofiast taipama või pigem mõnedest filosoofidest. Oli ka eag. Perfektne aeg bakatöö kirjutamiseks.

Eile käisin rannas, istusin võrkpalli tribüünidel ja cillisin - õhtune päike, merevaikus, üksikud jalutavad inimesed, samasugused nagu mina, vaatavad oranši silmapiiri, perfektne õhtu. Üks tüüp oli kahe hundikoeraga jalutamas ja loopis pidevalt mingeid küpsiseid vette, milledele koerad võidu järgi jooksid. Mõne aja pärast hakkas veits jahe, võtsin kotist footbagi ja toksisin veits. Hakkas soe ja läksin koju.

Kuna mul oli vaba, ilma ühegi plaanita õhtu, siis mõtlesin midagi kasulikku teha ja läksin jõusaali (:D, kõlab tobedalt eks aga ma olin peaaegu terve päev kodus olnud ja tahtsin end liigutada). Istusin rattaselga ja sõitsin koolijuurde. Linnas, imesta pooleks, hoopis teine elu kui rannas - triljon inimest, mõned nagu karnevalil, kõik kas lähevad või tulevad senatintori poole. Heureka, seal käib ju eurovisiooni trall. Suur lava ja esinejad, pluss massideviisi rahvast. Läksin siis oma eksersaise tegema ja mõtlesin, et lähen pärast sealt läbi. Peale trenn, sõitsin sealt rattaga mööda ja tõesti seal oli mingi suur kontsert ja hullumaja. Sõitsin ruttu koju, sõin ja kuulasin veits muusikat ja läksin siis linna tagasi. Olukord oli sama - palju inimesi, kõik chillivad ja pidutsevad (tegelikult see on ju iga nädalavahetus nii) aga kui senatintorile jõudsin siis oli trall läbi. Well well, täna tuleb ju tegelikult veel tähtsam üritus ja juba oleme plaaninud sõpradega sinna kaasaelama minna, kuigi kahjuks pole eriti millele kaasa elada, Eesti laul ei pääsenud edasi. Ja muide olen juba kolme transvestiiti näinud, asi kisub hulluks!

Heh, vajutasin kogemata vales kohas enterit ja kohe publishis teksti ära. Nii siis, seal oli üks soomlane, filosoof, nii et ma teadsin teda veits ja ta hakkas mulle siis õpetama. Ta ise oli ka alles alustanud, seega oli hea mängida, ei saanud liiga kergelt pähe. Mängisime kaks mängu, esimese sain pähe - obviously - aga teise võitsin - surprisingly! Asi oli tegelikult suht naljakas, sest ma päris täpselt aru ei saanud, et ma võidan, sest nende reeglitega peab veel veits harjuma ja paljud asjad on suht segased aga noh, mis mul selle vastu saab olla kui ma võidan - jeee.

Mis siis veel, Karl Popper on päris hea, ilmad on viimastel päevadel päris head olnud, Lõbu käis külas, mis oli super, juba igatsen tema kohevaid lokke, saun oli eile päris hea ja Kreeka juustu ja maiustusi jätkub kauaks, mis on ka päris hea! Tundub, et kõik on päris hea, või siis isegi väga hea, et polegi nagu rohkemat hetkel lisada. Piis out!

Lõpuks olen jälle otsustanud bloggida, pole vahepeal lihtsalt viitsinud või siis olen muude asjadega hõivatud olnud. Aga ma juba tean, et kõik tahaksid Kreekast lugeda ja muljetada aga ma millegi pärast ei viitsi seda teha. Tundub liiga suure ettevõtmisena, liiga palju millest kirjutada ja napisõnaliselt ka ei viitsi midagi öelda, parem siis juba kunagi suusõnaliselt juttu ajada. Ja tegelikult on ju vahepeal muid asju juhtunud, millest kirjutada.

Nii siis täna käisin sellises kohas nagu Go klubi - Go on üks Jaapani või Hiina lauamäng, umbes samasugune nuputamine nagu males aga tegelikult hoopis teistsugune :D. Siin on siis selline Go klubi, iga kolmapäev. Mu sõps Ioana käib seal ja otsustasin ka minna, pärast hea uhkustada Tallinnas teiste ees, võibolla saab isegi kellegiga mängida, Anniga (õde Anni, kooli Annidega võib ka mängida kui nad tahavad) näiteks.

Veel mõned kommentaarid: tõesti see puu neil hoovis on ikka midagi üle mõistuse. See on umbes kuuekümne aastane küpress, kes on metsikult kasvanud ja need väädid, mis tal seal igalpool ümber väänlevad on viinamarjad. Neil on hoov ülevalt kaetud mingite traatidega, et viinamarjad saaksid kasvada ja suvel kui nad vilja annavad on see puhas paradiis.

Lefteeris, üks kloostrikooli poiss, oli üli õnnelik kui sai mu prille proovida ja kui temast veel pilti ka tegin siis ma tõesti mõtlesin, et ta plahvatab :D.

Jah, piltide allkirjad läksid veits segi, see kirik, mis meie hoovis oli on hoopis to väike ja ümar, see aga mille juurde kiri sattus on minaret. Ja kloostri hoov on ikka hoov, mitte see suvaline aken :D.

mina Ali-Baša kindluses ja minaret, seal samas "hoovis".












ja selline oli üks neljast kirikust neil hoovis. Selles kloostris siis, kus me külas olime (köögiukse pealt on see vaade).







ja selline on kloostri hoov!

Ei viitsi praegu midagi erilist Kreekast praegu kirjutada (olen sõnatu), pistan siia lihtsalt mõned pildid. Hiljem siis üksikasjalikumalt.

Siin tõestame emaga kreeklastele, et eestlased on ikka hullud.

Homme lähen Kreekasse, Karoliinale külla, 17 aprill tulen tagasi. Rohkem pole vaja praegu öelda, loodetavasti tuleb hiljem üks Kreeka kroonika või saaga :).

Nii palju veel, et Ele oli ju ka terve see aeg helsingis aga kahjuks haige, nii et ta ei saanudki meiega hängelda aga peaasi, et ta nüüd terve on.

Päiksepaiste jeee, on nii kõva, otse aknasse, et ma pean kardina pool ette tõmbama, sest muidu ma ei näe ekraani. Aga jah, asjalood on nüüd niimoodi, et olen omadega jälle bloggis ja mõtlen siia ühtteist kirjutada. Hmm aga mida, vahepeal on juu niipalju asju juhtunud aga kui nüüd mõtlema hakata siis nagu poleks midagi juhtunud. Olen ikka soomes, helsingis, käin koolis, täna, nagu igal neljapäeval, käisin soomekeele tunnis. Nägin seal jälle Ioannat ja Felixit siis läksin seminari ja siis käisin ees eesti saatkonnas oma pusal järel - kuidas see sinna sai, ei viitsi seletada, kes teab see teab, kui kedagi tõesti peaks selle sündmuse tetailid huvitama siis võtke muga ühendust ja ma räägin kõik ausalt ära. Nii, kui koju jõudsin oli kell juba päris palju ja ma olin näljane nagu hunt ja sõin ja siis, nagu ikka, chillisin ja hakkasin nüüd bloggima. Õhtupoole, kell vist tegelt ongi juba õhtu, pean hakkama üht väikest esseed kirjutama ja nädalavahetusel on siin vene muusikafestival, kuhu ma arvatavasti lähen.

Kõik see on tegelikult mitteasjassepuutuv loba, asume siis asja kallale, nii mis asi see siis oligi, hmm jah millest ma peaks nüüd kirjutama?? A, okey, eile käisin Felixiga, sellega kes eestis käis ja keda mu ema kutsub punahabemeks ja kes ütles, et kuna ta eriti tihti juukuris ei käinud, siis breemenis kutsuti teda helmetiks-haha, unicafes söömas ja kuna ilm oli nii wunderbar ja meil mõlemal oli umbes poolteist tundi aega, siis otsustasime minna parki frisbit (lendav taldrik) mängima, mis oli super. Ma arvan, et see oli mu esimene kevadet kuulutav õueskäik/häng/sport. Mis teha, tabasalupoisid on kõik tallinnas ja mul pole siin kellegiga footbagi mangida, nii et pean frisbiga läbi ajama-nuks. Tegelikult ma ju olen käinud iseseisvalt palli mängimas aga ok, frisbi ja kahekesi ja pargis on ikka miskit muud, makes you feel alive! Ja muidugi ma läksin peale seda aikidosse, mis on ka super, sest peale igasugust sportlikku aktivitit ma tunnen nagu uuesti sündinu. Täielik restart. Nii siis, inimesed keha liigutama ja õue, kevad juuu!

Nädalavahetusel käis mul Palme külas, mis oli ka päris lahe. Käisime niisama hängamas ja ka igasugustes poodides. Esmalt tahtis ta minna plaadi poodi ja oli ülimalt vaimustuses, sest siin, mitte nii nagu eestis, on iga artisti põhimõtteliselt kõik albumid olemas. Kui mingi artist on poes olemas, siis on ka kõik ta plaadid, eestis on tavaliselt ainult need uuemad ja kuulsamad. Nii siis ta ostis mingi haruldase Mew plaadi ja oli nagu või sees :D. Siis läksime Hello Kitty poodi, mis on ikka täiesti outofspace jaapani poppmaailm. Nii palju roosat ja värvilist nänni ja suurte silmadega karaktereid ja samal ajal nakatavalt positiivne Japanees popmusic, et see kiiks ajab naerma lausa. Ei, see oli tõesti lahe pood, ma aravan, et ma peaks sinna uuesti minema, järgmiste külalistega - näiteks Maritile peaks seal meeldima, kui talle nagunii roosad flamingipapud meeldivad. Ja siis, laupäeva õhtul, läksime Pasi (ühe sommi) sünnale, mis oli ka naljakas. Esiteks me olime veits väsinud oma kiirest päevast ja kaua seal ei olnud aga selle aja sees juhtus nii mõndagi. Näiteks, ma sain tuttavaks ühe soome "ajaloolasega" ja rääkisime palju maailma asjust, siis Ioanna ex-korterikaaslasega, kes õpib kunsti ja kes oli suht tagasihoidlik aga muhe, võrreldes mõnede liigalõbusaks joonud tüüpidega, kes tegelt iseenesest olid ka ju tavalised inimesed, ainult purjus. Ma ise olin kaine ja seega oli intresting neid jälgida. Ja siis me kohtasime, saime tuttavaks ühe kääbikuga, või oli ta rohkem päkapiku moodi. Nimelt oli see hoopis üks neid pidulisi, kes oli end suht ära joonud aga millegi pärast tuli ja istus meie lauda ja lootis vist suhelda aga ei suutnud. Mee siis tutvusime Paavoga aga ta suutis ainult kokutada jes-jes-jjjes-jjes-jjjjjes-jes ja vahel mõne üksiku sõna paotada. Ta oli kääbik selle pärast, et ta nägi täpselt selline välja, veits turris soenguga ja sasine ja väga südamlik ja kulmud olid tal ka viltu nagu toitu lunival koeral, justkui öelda tahtes-ma väga tahan teiega rääkida aga paistab, et ma olen liiga purjus ja ei saa sõnagu suust. Igaljuhul ta oli püüdlik. Hiljem vist tuli välja, et talle meeldis Ioanna exkorterikaaslane, sest kui me kõik koos ära läksime andis ta vaevu kirjutades talle oma telefoni numbri. Ma arvan, et hommikuks ei mäletand ta enam midagi.

Nii ok, ma olen vist jälle ühe lugematult pika bloggi suutnud kirjutada, et viimane aeg on final punkt panna. Mis siis veel - kondentspiima.

Täna juhtus midagi erilist, mida ma pean teiega jagama. Nimelt on mul komme kõige lihtsamaid asju väga keeruliselt ja põhjalikult seletada ja kõige lühemaid ja konkreetsemaid sündmusi, mida saaks ühe lausega kokku võtta , roomaani paksuste kirjeldustena jutustada. Nii siis, et seda sündmust teile edasi anda alustan, nagu ikka, kõige kaugemast otsast. Nimelt siis sellest kuidas ma päeval lugesin ja kogusin materjali esseeks, kui see tehtud, sõin ja otsustasin veits puhata ja õue jalutama minna, et näha kas majataguses pargis on veel liuväli alles või on see juba jalgpalli väljakuks sulanud. Panin õhema jope selga, sest õues oli palju päikest ja tundus kevadine. Läksin siis õue ja oligi nii nagu ma olin arvanud, ilm oli väga ilus ja suht soe, kui ringi liikuda. Jõudsin siis parki ja liuväli oligi ära sulanud. Läksin siis edasi (ja nüüd jõuame päris ligidale sellele sündmusele, mida ma tahtsin teile öelda) ja otsustasin astuda selle kalju otsa, mis meil siin pargis on (soomes on neid ju kõik kohad täsi) ja leidsin sealt jalgpalli!!! Nii, see oligi see sündmus, mida ma tahtsin teiega jagada aga muidugi ei ole asi ju lihtsalt nii lihtne. Pall oli veits katki, sest ta lasi õhku välja, kuigi ühtegi käega katsutavat auku ei olnud näha. Tonksasin siis teda jalaga ja otsustasin temaga koos randa minna, mis kohe majataga pargitaga on. Rand oli super, suhteliselt jääs ja kohati veits vesine aga igati lahe ja kevadine. Palju oli inimesi kes jooksid, jalutasid - koeraga või niisama, või istusid pingil ja vaatasid merd. Cillisin siis seal rannas veits ja kõksisin tundmatu palliga ja tundsin mõnuga kuidas nahk särgi all tõmbus märjaks ja palavus pani õhetama. Liikusin siis edasi ja jõudsin kohani, kus meil siin rannas on kaks korvpalli väljakut ja loopisin siis seal veits korvi. Näiteks harjutasin vasaku käega peale söötmist, mida Lõbu mulle kunagi pedas õpetas. Ja tuli täitsa hästi välja. Mässasin seal veits siis ja märkasin, et olen juba päris higine ja otsustasin selleks korraks koitsa minna.

Nii siis, selline oli mu lugu. Tegelikult see palli leidmine oli lihtsalt mu jalutuskäigu tipp sündmus. Mida ma tegelikult öelda tahtsin on see et midagi ei ole teha, kevad tuleb juba ise vaikselt uksest sisse, hulgub parkides ja sulatab lume alt jalgpalle välja. Mul aknalaual on korv sibulaid, kes on päikse käes juba täitsa hulluks läinud. Ajavad roheliseid idemeid nii et varsti terve tuba täis. Pean vist õue kolima aga arvatavsti kui päike niimoodi jätkab siis kolin juba vabatahtlikult õue.

Okk, piis out, messidš on edastatud, paksud joped ja karvased mantlid kappi suruda, tuulepluusid tõuske, teil ei ole midagi kaotada peale oma riidepuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ei kirjuta lahedast vastlapäevast, soome tudengite hulludest traditsioonidest, mis on seotud nende töömehetunkedega. Samuti ei kirjuta oma õppimisest - praegu on mul Quinist paras siiber ees, ok ta on hea aga kui ma hakkasin nüüd mõtlema ja kirjutama sõitis pask täiega genekasse (nagu Jan Uuspõllu kohta ekspressis öeldi) (ma tean milles asi on, ma lugesin liiga palju ja nüüd kõik on pudru ja kapsad, pean sünteseerima ja gategoriseerima veits). Vaid hoopis sellest, et ma sõin just kõhu täis ja lähen nüüd sauna ja saan naha ilusti higiseks ja pingetuks ja siis tulen koitsa ja magan, kuni hommikuni ja siis uue hooga jälle :D!

Oo, ja jälle kuulan Bobi, nagu esimese postituse ajal, mees laulab suure tähega!

Nii siis ongi, olen täitnud oma lubadust ja käin tihedamalt siia sissekirjutusi tegemas. Täna on päris funki päev olnud. Tulin just kuntosaalist ja söön makaroone hakkliha kastme ja kodujuustuga ja muidugi mu põhijook maitoa voolab kurgust alla. Arvatavasti teen peale seda väikse lõunauinaku, mis tähendab seda, et ma mitte ei lähe magama, vaid cillin veits netis, kuulan mussi võibolla vaatan mõnda filmi jne. Hiljem aga pean õppima hakkama. Sain eile Cassireri raamatu läbi. See oli nii hea, väga huvitav ja tundub just see õige teema olevat. Ei ole liiga kontinentaalne filosoofia, mille lugemine on nagu sellise umbsõlme lahti harutamine, mis koguaeg ise uuesti sõlme läheb :), kuigi vahest on selline filosoofia ka hea. Samas Cassirer ei ole ka liiga süsteemi ja selguse mees nagu analüütilised filosoofid, kes vahest lähevad asjaga veits liiale. Tõesti, kaasaegse keelefilosoofia mõnda teksti vaadates tundub, et asi on liiga detailids kinni. Võibolla on asi minus aga vahest käib see üle jõu. Kuigi (alati on mängus "kuigi"), mõni analüütiline asi on siiski super, nagu näiteks siis kui ma lõpuks Quinist miskit aru sain, tundus asi väga hea ja muidugi kesse ikka viitsib Freget lugeda, aga kui kunagi seda teinud oled siis tema ideedel on nii suur mõju, et iseenesest hakkad neid tõsiselt võtma.

Okei, see selleks, Cassirer aga on selline humanitaari ja loogika vahepealne mees ja nii mulle tundub, et ongi kõige parem. Vähemalt ma ise olen ka selline mees - liiga hull sürrilahmija ja muidugi mitte sügav mata ja loogika mees, kuigi mõlemad omadused on kasulikud. Nii, millest ma nüüd rääkida tahtsingi, hmm ah ja, et sain Cassireri läbi ja pean nüüd ühtteist kirjutama hakkama, siin ühe seminari jaoks ja muidugi baka tööks. Aga jah, põhi teema on siis ikkagi see, et Cassirer on normull mees ja jään selle teema juurde :).

Täna hommikul oli veel soomekeele tund. Kohtasin seal oma sõpse Felixit saksamaalt, haa aga mitte seda Felixit, kes eestis käis vaid teist. Eestis käis Felix Oldewage, aga täna kohtasin Felix Eckertit. Nii nüüd on kõik selge, jah, lähme siis edasi. Ja teise inimesena kohtasin Ioanat, ta on rumeenlane, õpib ka filokat ja on väga muhe inimene. Läksime siis koos välja, kui tund läbi sai ja tegime suitsu (Ioana tegi ja meie Felixiga vahtisime pealt:D) ja otsustasime, et läheme nädalavahetusel sulgpalli mängima. Jeeee, veel sporti, jou jou jou, ma saan niimoodi veel ameerika presidendiks, nagu Arnold Schwartseneger :D (seosed peate ise looma :). Siis igaüks läks, kes kuhu ja mina läksin kuntosaali ja hiljem siis koitsa ja siin ma nüüd olen ja olengi ilusti oma jutustusega alguses tagasi. Õnn ja rõõm!

Homme tuleb Lilli mulle siia külla ja see saab arvatavatsi tore olema, külalised jeee!

Lõpetuseks veel siis üks mu uusimaid soomekeelseid luuletusi:


Kuntosaali, kuntosaali,
sielta menen sauna,

sitten koton,
iso muskeli, kuin pauna!

Hernasjestas!?!?, itsen ka katson ja ihmetyttän, olen kuin oikein runoja, isompi, kuin Runebergi! (pühapäeval oli Runebergi päev, seda tähistati lipu ja naljaka toru moodi koogiga)

Huh, lõpuks "kodus", peale väsitavat laeva reisi ja raske kotiga kõmpimist. Laeva reis oli västiav, sest mul oli terve tee kõht ilgelt tühi. Sõin siis mõne banaani ja prääniku aga magusast saab suht kiirelt villand ja nii ma siis seal passisin. Siis kõmpisin oma super raske kotiga koitsa ja suure rõõmuga viskasin oma koorma vappudes voodile. Läks veits aega, tegin süüa, sõin ja sulasin ülese, kuulasin Becki ja vaikselt hakkas suht hubane, sain aru, et olen nüüd ikkagi kodus, kui ühikat nii võib kutsuda. Tegelt võib, mul on nüüd lihtsalt kaks kodu, üks siin ja teine eestis. See on tegelt alati nii, et kui ma eesti kodust helsingi omase jõuan (või vastupidi) siis võtab veits aega ja toimetamist kuni õige kodu ja hubasuse maik suus magusalt lahti sulab. Nüüd on vist korras - kõht täis, cill biit (nüüd on Pharell) ja hakkan vaikselt oma õhtut Cassireriga sisustama. Tegelikult on õppimine üks Erasmuse elu tähtsamaid külgi aga millegipärast ma sellest eriti kirjutada ei taha. Võibolla poleks seda lihtsalt huvitav lugeda. Aga nii palju siiski, et õppimiseks või lugemiseks on ühikas justkui loodud ja üldse see välisamaal olemine mõjub koolile kosutavalt (minge kõik välismaale!!), sest mida sa siin õhtuti, kui väljas on külm ja kõik inimesed oma kodudes, ikka teed - keerad end vaikselt mingite paberitega nurka ja nosid midagi. Ja muidugi ei käi ma siin tööl, mis vist on üliõpilastele õppimisvastase aktsioonina välja mõeldud kohustus :). Okk, aitab koolist, nüüd tõsiste asjade juurde! Nädalavahetus tallinnas oli päris äge! Pärdi sünna oli kohati päris meeliülendav, nagu näiteks breigiring Mariti ja Teriliisiga, igasugused kuklikesed ja juustukuubikud ja muidugi kaasmaalstest sõbrad, väga muhe. Pühapäeval vaatasime jälle Johni Cashi filmi, nendega kes polnud veel näinud ja see sulatas kõik inimesed, kes vahepeal kinnikülmunud olid, jälle lahti, mis tegi elu eriti muhedaks, nii et oleks võinudki tallinna jääda, fakk soome eestis ka hea :). Aga nüüd olen siin ja siin on ka hea. Nagu ma ütlesin kõht täis ja jalg tatsub jne. Nii ma arvan, et sellega on kõik vajalik ära öeldud. Jääb siis ootama uusi sündmuseid uuelt nädalalt. Ootan põnevusega juba järgmist aikidoo trenni - damn!, ma ei leidnud tallinnast oma kimono vööd üles, schaishe!! ma ütlen, mis seals ikka lähen siin dressidega.

Lõpetuseks ma avaldan oma venekeelse poeemi aikidoost, kindlasti Buskin on selle luuletuse peale kade aga heeei!, talente on ju teisigi :D

Aikidoo, aikidooo
eta otzen harazooo,

novõi got bõl nitzevo,
batamuzto aikidoo, eta rozteztvoooo!

Hoi, pole kaua aega siin midagi kirjutanud aga mis teha olen lihtsalt laisk olnud. Aga nüüd siis järgmine peatükk Erasmuse elust.

Talvepuhkus oli soe ja mõnus peaaegu ilma igasuguse õppimiseta puhas logelemine, kuigi eriti ei logelenud vaid toimetasin niisama kodus ja mujal ringi. Saabusin paar nädalat tagasi Helsingisse tagasi ja nüüd kõik liigub sama rada edasi. Kui esmaspäeva hommikul ühikasse jõudsin, sain vaevalt asjad lahti pakkida, kui juba pidin loengusse jooksma. Lektor oli sama, kes eelmiselgi aastal ja see tekitas mingi erilise dejavu tunde, nagu polekski vahepeal ära käinud. Naljakas, et samamoodi oli ka siis kui Tallinna tulin. Võibolla esimesed tund aega olid kuidagi uued ja huvitavad, kuid siis varsti oli kõik nii kodune, nagu polekski kunagi Helsingis käinud. Igaljuhul mulle see meeldis, nii võiks igalpool olla. Ükskõik kuhu reisid, oled kohe nagu kodus, terve maailm on kodu- jiihaaa, selle peale.

Teine huvitav asi on Aikido trenn, kuhu ma läksin, mis on ka nagu tagasi koju minek, sest aastaid tagasi käisin ju ka Aikidoos ning kõik harjutused on nagu meeldetuletuseks. Lisaks sellele käisin eseimest korda päris (mitte niisama rannas toksimas) võrkpalli mängimas, mis oli päris naljakas kogemus, sest ma sakkisin selles täiega :D. Kui ma umbes viiendat või kuuendat korda jälle võrku või siis vastu lage või siis täiesti lambist vastu seina servisin kadus kaasmängijate silmist igasugune lootus ning nad lihtsalt lootsid (ma arvan), et mul rohkem servida ei tuleks. Nii siis aga seda muidugi ei juhtunud ja siis, ennnäe imet tuli välja, et ma servi ajal kätt valesti hoian. Ok, skeptiline aga õpihimuline nagu ma olin proovisin ma siis õieti servida ja ennäe imet päris korralik serv tuli. Ma arvan, et terve meeskond hoidis mu servi ajal hinge kinni ja kui see välja tuli olid inimesed sama õnnelikud nagu nad just oleks mängu võitnud. Edasi kulges mäng juba paremini, mõni serv läks ikka oma teed, kuid enamasti oli ok ja paaril korral tuli ka slämmimine välja. Arvatavasti lähen järgmine esmaspäev jälle, kui aega on, sest siin lihtsalt on nii lihtne käia sportimas, sest see on üliõpilastele poeaaegu tasuta. Näiteks jõusaalis võib koguaeg käia, sinna võiks tegelt sisse kolida, kui mul ühikatuba poleks aga kuid kahjuks öösiti on see ikkagi kinni.

Kolams ja tähtis tegevus üliõpilase elus on pidutsemine ja üleeile oli siin mu selle semestri essa pidu (kindlasti mitte viimane). Nimelt minu ühika (Domus Academica on ta nimi) keldris oli mingisugune poliitikute ja sotsioloogide pidu, mis oli tegelt päris super. Üks me tuttav poika Mikä mängis plaate ja tal on hea (minuga sarnane) muusika maitse, selline indi ja rokki ja veits fungi segu. Hüppasin ja sheikisin nagu segane, nii et pärast jäsemed valutasid. Tänu sellele peole oli eilne päev veits udune. Suutsin õhtupoole veits soome keelt õppida aga filosoofia otsustasin jätta tänaseks :). Selle asemel vaatasin hoopis Johnny Cashi filmi "Walk the Line" ja ou mai gaad, see oli väga hea film, soovitan kõigile kes pole näinud. Millegi pärast mu e-mule on serveriga riidu läinud ja ma ei saanud endale Johnny mussi tõmata, kuigi tahtsin väga oma bootsasid keerutada ja kannuseid kohendada õige muusika saatel. Aga vana sõber (partner) Bob Dylan käib ka, koos yakady-yakime praegu ja joome piima, maitoa!

Täna õhtul tuleb aga meile siia soome Maarja külla, kes ei tea siis sõber erasmuslane eelmisest semestrist, kes kahjuks ainult üheks semestriks jäi. Kuid ei see mitä, saame täna kokku ja teeme eestlaste õhtu, ei ühtegi saksalast ega prantslast ei lase uksest sisse, kuigi nad kindlasti tahaksid tulla. Ja muidugi enne seda põrkan Aikidoost läbi, lähen loobin veits inimesi :).

Aga nüüd siis päevatoimetuste juurde! Loodan, et satun siia peatselt jälle, seniks nägens lugens jne!